Bach ja EFK

Tiiu Levald

Suure reede kontsert: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR, CONCERTO COPENHAGEN ja solistid PAUL HILLIERI dirigeerimisel Estonias 14. IV.  

Suurel reedel Eesti Filharmoonia Kammerkoori esitatud J. S. Bachi h-moll Missa, kus dirigendiks Paul Hillier ja partneriks Concerto Copenhagen, tekitas meeldivaid, ent ka vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Et pääseks mõjule ideaal, mida kätkeb endas surematu Bachi h-moll Missa just vokaalses mõttes, oleks vist nii väikese kooriga mõttekam seda ette kanda kirikus, kus akustika ja vaimsusest kantud interjöör suuremad kaasosalised. Kui lähtuda aspektist, et teos on kujunenud alles sada aastat pärast Bachi surma esitatavaks kontsertmissaks, siis eeldaks kontserdisaal vähemalt poole suuremat koori. Kuigi ka antud ettekande jooksul tuli ilmsiks üks huvitav akustiline nähtus: kui koori asend Sanctus’es asetus oma normaalasendisse (naishääled esi- ja meeshääled tagareas), kandus kõla saali palju kompaktsemalt. Seega ei õigustanud end mees- ja naiskoori vastandamine osades Kyrie, Gloria ja Credo.

Bachi laulmiseks on EFK vokaliseerimine väga hea: inimlikult soe tämber ja täpne ning kerge fiorituuride esitamine. Solistidest parimana mõjus Uku Joller, kes on soliidse kogemuse ning äärmiselt tugeva stiilitajuga muusik. Imponeerib tema vokaalne intensiivsus ja muusikalise mõtte aktiivne kuulajale serveerimine – selles laulmises on põlemist ja sära. Kahju, et talle ei usaldatud ka esimest bassi aariat “Quoniam tu solus sanctus”, millises Aarne Talviku esituses saime kuulda väga meeldivat häält ja korrektset intoneerimist, kuid vajaka jäi soleerimise vabadusest ning tekstis sisalduv mõte “Sest ainult Sina oled püha…” jäi kuidagi sordiini alla. Hämmastavalt ebalev ning ebatäpne oli sellele aariale metsasarve (corno da caccia) sissejuhatav soolo, mis kindlasti ei mõjunud lauljale just innustavalt.

Imelise soprani aaria “Laudamus te” muljet mõjutas viiuli sissejuhatav soolo, mis oli mängitud äärmiselt “ülejala ludistavas” tempos ja mõjus oma kontseptsioonilt kerglaselt, pidulikkusest oli asi kaugel. Kaia Urb on koori solistidest kõige staažikam, tema kaunis ning õrn hääl on teinud läbi suured muutused, ja seda ikka täiuslikkuse poole. Ilmselt eelmainitud asjaolu ning vist ka dirigendi kontseptsioon tekitasid kuidagi pealiskaudse, lihtsalt ilutseva meeleolu. Tekstis aga seisab: “Me kiidame Sind, me ülistame Sind, me austame Sind…”

Iris Oja on noor ja tema laulmine köidab oma vahetusega. Kuid kindlasti vajab ta dirigendi kindlakäelist juhendamist nii stiililiselt kui kõla energia suunamisel suurel kontserdilaval. Hästi sobitusid tema ja Kaia Urbi hääled duetis “Christe eleison”, ilus oli Oja intuitiivsus aarias “Qui sedes” – siin oli talle ka heaks partneriks soojakõlaline ja maitsekalt fraseeriv oboe d’amore. Kummitama jäi lõpuosa Agnus Dei oma intiimsuse ja siira hingestatusega, kuid edaspidi tuleks mõelda suure saali nõuetele pianissimo kandvuse seisukohalt.

Muusikaliselt olid sümpaatsed noorte solistide Hele-Mai Poobuse ja Raul Miksoni ning Tiit Kogermanni soolod. Poobusel on kena kõrgregistri kõla, kuid ees seisab suur töö diktsiooni selguse ja fokuseeritud kõla otsinguis – omadused, mis Bachi laulmiseks primaarsed. Miksonile on loodus andnud erakordselt kaunitämbrilise lüürilise tenorihääle ja heas mõttes kadestamisväärne on tema fiorituuride laulmise loomulikkus. Tema esitatud aaria “Benedictus qui venit” oli väga heas ansamblis puhtakõlalise flöödi ja continuo’ga, kuid arenguruumi on veel muusikalise mõtte veendunud lõpetatuse viimistlemises.

Teose ettekandmisel on igal dirigendil võimalus väljendada oma arusaama Bachi kirjapandust. Kuna see on erakordselt mahukas ja pikkade aastate jooksul helilooja peas kujunenud mõtete, emotsioonide ja ideaalide kogum, kus kirjas elu lõpuaastateks kristalliseerunud kompositsioonilised ja muusikadramaturgilised põhimõtted, siis pole see interpreetidele kerge ülesanne. Tahaks kuulda reljeefseid häälteliikumisi koorifuugades, sooviks muusikaliste mõtete selgepiirilist lõpetatust, hingamisruumi uue meeleolu vastuvõtmiseks.

Äärmiselt võluv ja põnev maailm on Bachi helistike muutustest tekkivad kontrastid. Kuna teos ei mahu liturgilistesse raamidesse ja aariates on Bach kasutanud ajastu moe kohast toretsevat itaalia kontsertstiili, siis annab see kõik suured vabadused mängida nii dünaamika kui ka tempodega. Seekordne interpretatsioon kulges minu kõrvale veidi üheplaanilises mõtlemises, millest on kahju. Külalisorkester mängis originaalpillidel – üldiselt heakõlaliselt, kuid eelräägitu viitab mingile diskomfordile. Nii võimas muusikaline kosmos nõuab ilmselt suuremat koostööd ja kontseptsioonide laagerdumist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming