Avarduvad ringid

Südikad säravad ja andekad noored muusikud kandsid juubelihooaja avamise vastutuse auga välja ning pakkusid kuulajatele laetud kontserdiõhtu.

SAALE KAREDA

Eesti interpreetide liidu juubelihooaja avakontsert 7. IX Tallinna filharmoonia Mustpeade majas. Ingely Laiv (oboe) ja Jakob Teppo (klaver). Kavas Maria Kõrvitsa, Maria Dranišnikova, Igor Stravinski ja Eino Tambergi muusika.

Värsketele interpreetide liidu liikmetele oboemängijale Ingely Laivile ja pianist Jakob Teppole langes osaks au avada pidulik hooaeg, millega EIL tähistab 20 aasta möödumist Eesti interpreetide taasorganiseerumisest ja loomeliidu loomisest (kutselisi muusikuid ühendas esimesel riikliku sõltumatuse perioodil Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts). Ingely Laiv pälvis EILi kontserdi eripreemiana osalemise eest tänavusel telekonkursil „Klassikatähed“, Jakob Teppo osales samal konkursil 2014. aastal. Südikad säravad ja andekad noored muusikud kandsid vastutuse auga välja, pakkusid kuulajatele laetud kontserdiõhtu ning olid täies kohalolus avateose modernkõladest kuni bravuurse lisaloo ekstravagantsini. Täielik kohalolu hõlmab ühtaegu universaalsust ja unikaalsust nii elus kui ka muusikas: see tähendab head tervikutaju ja harmoonilist suhestumist kõige olemasoleva ja teostega, aga ka unikaalse väljendusjõu avanemist.

Mõlemad interpreedid on läbi käinud tele-show tulest, veest ja vasktorudest ning ilmselt just see enda mitmesugustes olukordades kokkuvõtmise ja musitseerimise kogemus on parim treening, mida noored muusikud kommertskonkursi kadalipust saavad. (Saatesarjas häirib aga muusikaväliste atribuutide domineerimine ehk provokatiivselt väljendudes see, kes artistidest kõige efektsemalt läbi põleva rõnga hüppab.) Klassikatähtede tiitel annab muusikutele kahtlemata eelise karmis klantsmaailmas ellujäämiseks ning kuna Ingely ja Jakobi puhul on tegemist tõeliselt tuumakate muusikutega, ei ole kommertskarussellil ringlemine kuidagi hägustanud nende musitseerimise fookust.

Ingely Laivi oboevaldamine on meisterlik, justkui ei olekski tegemist raskeid ülesandeid pakkuva puupuhkpilliga. Ka virtuoosse materjali esitamisel ei reeda miski Ingely olekus ebamugavat pinget: tema toon on poeetiline ja varjundirikas, fraseerimine loomulik, nõtke ja maitsekas, teoste tervikutaju ning musitseerimise siirus ja hingestatus imetlusväärne. Õppinud Karlsruhes maailma ühe hinnatuma oboemängija ja õppejõu Thomas Indermühle juures, on Ingely muusikuteele kaasa saanud tugeva aluse, millele lisandub suveräänne lavaline olek ja sarm – ning kahtlemata suur armastus muusika vastu ja jäägitu pühendumine, aga samal ajal ka tugev analüüsivõime ja intuitsioon.

Ingely Laiv (oboe) ja Jakob Teppo (klaver) on läbi käinud tele-show tulest, veest ja vasktorudest ning ilmselt just see enda mitmesugustes olukordades kokkuvõtmise ja musitseerimise kogemus on parim treening, mida noored muusikud kommertskonkursi kadalipust saavad.

Piia Ruber

Mustpeade maja kontserdi kavavalik oli huvitav ning sisaldas peale kahe kaaluka oboe ja klaveri suurvormi Maria Kõrvitsa uudisteose esiettekannet. Klaverisüidis Stravinski balletile „Petruška“ näitas Jakob Teppo end võimeka solistina, esitades virtuoosse teose südilt ja sümpaatselt, ehkki esitus võiks veel liikuda tulisuse ja kerguse suunas. Jakob Teppo on kindel ja tundlik lavapartner, ansambel Ingelyga kõlab heas tasakaalus, nauditavas loomulikus kulgemises, neid ühendab ergas kõrv ja värske kõlakäsitlus.

Tunnustust väärib, et Laivi ja Teppo kava oli koostatud XX ja XXI sajandi muusikast, s.t noored tähed ei teinud oma elu sugugi lihtsaks. Vene helilooja Marina Dranišnikova (1929–1994) nimi on väljaspool oboemängijate tsunfti võrdlemisi tundmatu, kuna tema ligi kümneminutiline „Poeem“ (esiettekanne 1949) oboele ja klaverile on ainus tuntuks saanud teos. Väidetavalt andis „Poeemi“ loomisimpulsi autori traagiline armastus oboemängija Vladimir Kurlini vastu, kes teose ka ühe konkursi lõppkontserdil oma meeldejääva esitusega tuntuks mängis. Hilisromantilises stiilis komponeeritud teos pakub oboemängijale võimaluse esitada pikki tundelisi, teose lõpupoole ka traagikast varjutatud kanti­leene ning karakteerseid virtuoosseid passaaže. Ingely Laivi ja Jakob Teppo interpretatsioonis vormus teosest elamuslik tervik, kus välditi oskuslikult liigsentimentaalsuse karisid, ent samal ajal suutis Ingely teose traagilistes lõikudes sügavalt värvitud tooniga luua tõesti hingeminevaid hetki.

Eino Tambergi „Aaria“ kaunist esitusest Ingely ja Jakobi esituses said osa ka saate „Klassikatähed“ jälgijad. Tegemist on neljanda osaga Tambergi viieosalisest tsüklist „Muusikat oboele“ op. 35, mis on kirjutatud 1970. aastal ning on pärit maestro küpsest ja viljakast loome­perioodist, kuhu jäävad ka suurteosed ooper „Cyrano de Bergerac“ ja ballett „Joanna tentata“. Mustpeade kontserdil kõlanud „Aaria“ oli telesaatega võrreldes veelgi küpsenud ning oli kahtlemata üks kontserdi kulminatsioonihetki. Dramaturgiliselt kindla käega ja keskendunult vormus kontserdil ka „Muusikat oboele“ terviktsükkel.

Kontserdi avaloona esitati Maria Kõrvitsa „Widening Circles“ ehk „Avarduvad ringid“ oboele ja klaverile. Teos on sündinud tellimusena just selleks kontserdiks ning selle algimpulss on katkend Rainer Maria Rilke luuletusest „Ich lebe mein Leben“ (1899), mille vabatõlge eesti keelde kõlab nii: „Ma elan oma elu avarduvates ringides, / mis sirutuvad maailma. / Ma võib-olla ei vii lõpule viimast, / ent püüdlen selle poole.“ Maria Kõrvits mõtestab oma muusika kaudu maailma, tema sisekaemuslik kõlamodernistlik helikeel kõlab austria kirjaniku eksistentsiaalfilosoofilise hingelaadiga kokku. Maria Kõrvitsa teost „Avarduvad ringid“ kuulates on tajutavad kolm „lainet“ ehk „ringi“, mis hõlmavad nähtamatul ja subtiilsel moel järjest avaramat ala – justkui mõjuringid, mida läkitab ümbritsevasse maailma teadlik inimene oma hästi fookustatud hetkedel. Teoses kasutatud multi­foonid ja oboe metalne kõla assotsieeru­vad hargnemiste, ebakõlade, „vigade“ ja põrkumistega, mida kogeb inimene eneseteadvustamise keerukal teel, ent mis ometi kannavad neist läbi minnes järgmise kaare või ringini.

Endiselt turbulentside (loe: kollektiivse suitsiidi) poole teel olevas maailmas on oluline hoida telge ja fookust, Ingely Laiv ja Jakob Teppo suudavad mõlemat. Eespool tsiteeritud Rilke luuletus lõpeb nii: „ja ma ei tea veel, kas olen pistrik, torm / või võimas laul.“ Üha avarduvaid ringe uuele muusikale ja noortele muusikutele!