Avangardi- ja klišeevaba kassatükk

„Carmen“ on üks neid oopereid, mida on väga raske kõrge tinglikkusastme puhul välja mängida.

Anne Prommik

Georges Bizet’ ooper „Carmen“. Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja, koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia, kunstnik Maarja Meeru. Osades Aleksandra Kovalevitš (Carmen), Boldizsár László (don José), Jānis Apeinis (Escamillo), Diana Higbee (Micaëla), Pirjo Püvi (Frasquita), Karmen Puis (Mércedès), Märt Jakobson (Zuniga), Taavi Tampuu (Morales), Simo Breede (Dancairo), Rasmus Kull (Remendado) ja Jaan Willem Sibul (Lillas Pastia), flamenkotantsija Kalli Pikas, Vanemuise ooperikoor ja balletitrupp, balletiõpilased ja Tartu Poistekoor. Esietendus 22. IV Tartu Vanemuise suures majas.

Paremat José’d kui Boldizsár László oleks patt tahta, oma ürgtenoriga  pakkus ta elamuse ka kuulsas „Lilleaarias“.

Paremat José’d kui Boldizsár László oleks patt tahta, oma ürgtenoriga pakkus ta elamuse ka kuulsas „Lilleaarias“.

Tõnis Järs / Vanemuine

Liivakarva toonides amfiteater õhkub Sevilla kuumust, meelas mustlaskaunitar keerleb asuursiniste flamenkokleitide hiigelsleppide keskel, don José hääle saatel võiks surra. Vanemuise teater on lavale toonud ooperi, mis saanud žanri üldnimetajaks, „Carmenit“ teavad isegi võhikud. Muusikud sulgevad habaneerat kuuldes kõrvad, ooperi-groupie’del on aga teos otsast lõpuni peas.

Selle partituuri avamine on julgustükk igal juhul. Lavastajat varitseb siin suur oht loo dramaatika ja võimsate sümbolitega möllates jõuda sellisesse ekstaasi, et muusika jääb kaotajaks. Aga kui ansambel pole just Metist või La Scalast ei jaksaks keegi ka paljast kostüümikontserti lõpuni kuulata. Võib ju püüda avada saatusliku mustlanna arhetüüpi, tegeleda kristlikus kultuuriruumis oluliste küsimustega süüst, inimlikust küündimatusest ja paratamatusest, aga minul pole olnud õnne näha lavastust, kus see oleks õnnestunud. Ja siis on veel võimalus jätta psühholoogia arstikabinetti ja mängelda kusagil eri kunstide ühendamise ja meelelahutuse piirimail. Paksult värvi, miks mitte! Miskipärast meenub Hispaania menufilmilavastaja Pedro Almodóvar, kelle „Carmenit“ läheksin vaatama suurte lootustega, olgugi tõenäosus üllatuda kaduvväike.

„Carmen“ on üks neid oopereid, mida on väga raske kõrge tinglikkusastme puhul välja mängida. Me tahame saatuslikku naist ja lootusetult kadunud meest, kelle hukutab kirg. Iha nende arhetüüpide järele on muidugi eraldi teema, aga peategelaste paar lihtsalt peab olema kadestusväärne nii vokaalses kui füüsilises mõttes. Vanemuine on läinud täispanga peale välja ja kutsunud külalised kõigisse pearollidesse – ilmselt parimate taotlustega. See lavastus tundub kindla peale minek: noored ilusad lauljad, dünaamilised täis lavastatud stseenid, efektsed kostüümid, mitte millegagi häiriv lavakujundus, paeluvad tantsunumbrid – ei avangardi ega karjuvaid klišeesid. Laval on külalistele lisaks peaaegu kogu Vanemuise trupp, lisaks veel lastekoor, kes kõik on lavastatud tihedalt tegutsema. Ooperivõõralegi peaks meeldima: nagu muusikal, ei mingeid pikki piinarikkaid soigumisi. Viimati nähtud Estonia teatri õudselt veniva lavastuse järel pole muidugi raske lasta end toredasti üllatada.

Mustalokiline tütarlaps kavaraamatu kaanel hoiab nuga paljal seljal. Modelli kehakeel on kui juhtmotiiv kogu lavastusele. Silmapaistvate koreograaf-ooperilavastajate töödest Eestis meenub esimesena kohe kümnendieelne Arila Siegerti Vanemuise „Võluflööt“ ja Teet Kase viimatise „Promfesti“ „Tsaari mõrsja“. Ka Giorgio Madia lähenemine on visuaalselt kaasakiskuv, kuigi ei jäta palju ruumi fantaasiale, pigem on õhustik realistlik, üksikute eranditega. Põhi­dekoratsioon on sündinud inspireerituna Petra amfiteatrist Jordaanias. Värvide ja valguse abil on loodud elav ja intensiivne keskkond, kus leiavad aset dünaamilised stseenid, on silmailu ja meeleolu, rütmi jagub ka muusikata.

Ainult kinnisilmi kuulamiseks ei jää liiga palju üle.

Vanemuise suures majas pole ooperit tehtud juba aastaid. Ehk on mälestus selle maja akustiliselt kesistest võimalustest ajaga mahenenud. Aga pärast väikese maja võluvat noort Oneginit ja mullust meeldejäävat „Reigi õpetajat“ jäid „Carmenit“ kuulavad kõrvad vahel kurvaks. Ei kuulnud liiga hästi isegi saali keskelt. Ja ma ei räägi siin ainult lauljatest: kõik need puhkpillisoolod, mis Bizet’l sageli stseenide üleminekuks või eelaimduseks on antud, kõlasid – andke andeks, mängijad – mannetult lihtsalt puhtakustilistel põhjustel. Sellest on eriti kahju, sest orkester mängis tõesti hästi, paari üksiku erandiga. Paraku puudutab see ka solistiansamblit ja nende olulisemaid numbreid. Peategelane ilmub esimest korda välja kuulsa habaneeraga, mis etenduse tõsiseltvõetavuse huvides peaks kehtestama tema kordumatu karisma. Vokaalne veenvus ei tule samuti kahjuks. Ent seekord kostis hääl – olgugi see muidu rikkalik – kahvatult, lisaks on Carmen antud juhul pandud oma tegevust nautiva, isegi perversselt õela domina rolli, mis segas laulmist veelgi.

Aleksandra Kovalevitš pole muidugi milleski süüdi. See tüdruk on veel esimeses lihvimisjärgus teemant: ehe ja loomulik hääl, kaunis ja karismaatiline olemus. Tal on kõik olemas, et sünnitada esmaklassiline võrgutaja, hetkel veel vaid vähevõitu oskusi piano laulmisel. Kovalevitši võimeid näitasid eredalt mahlakad madalad noodid kaardiaaria eel. Õnneks kulges etendus tõusvas joones ja nii vokaalselt kui sisuliselt veenvaimaks osutuski esipaari lõpustseen, kus ungarlasest don José meeleheitlikud karjed olid vist küll ühed usutavamad, mis siinsetel lavadel kõlanud.

Härjavõitlusareeni publiku aegluubis liikumine kontrastina toimuvale veretööle rõhutas viimase õudset paratamatust, selline rütmide vastandamine lõi meeldejääva stseeni. Samuti jäi meelde leidlik käte koreograafia Lillas Pastia juures.

Kui Carmenit traditsiooniliselt sümboliseerib punane kui kire ja vere värv, siis seekord domineeris erksinine. Lillas Pastia kõrts üllatas meid spaa keskuse sinisemustriliste kahhelplaatidega, millel voogasid flamenkotantsijate taevakarva slepid (solist Kalli Pikas). Kõrtsi­stseen ja mustlaslaul kasvas just nii metsikuks bakhanaaliks, nagu ennustab laulu üha kasvav tempo.

Boldizsár László pakkus oma ürg­tenoriga elamuse ka kuulsas „Lille­aarias“. Tema Jose oli tüüpiline kõrvuni armunud hea poiss, kes tüütab naise oma ülevoolava jumaldamisega ära ja kipub oma üliemotsionaalsust pudelisse vaatamisega lahjendama. Välimus küll pehmokuvandit ei toetanud, aga sümpaatne oli ta igal juhul. Paremat José’d oleks patt tahta.

Toreda häälega on õnnistatud Escamillot laulnud lätlast Jānis Apeinist. Suunurki kergitama pani tema pühalik riietamisrituaal: eks oli „Carmen“ ju alguses, uskumatu küll, kavandatudki koomilise ooperina! Toone sellesse paletti lisas Aivar Kallaste „härjasoolo”. Miks mitte naljakas Escamillo oma surmtõsiduses. Aga olgugi Apeinise rinnalihased oma naturalismis veenvad, siiski oli keeruline põhjendada, miks Carmen üldse peaks sellist tuima tükki tahtma. Igavusest? (Küllap viis eksiteele kustumatu mälestus kunagisest „Promfesti“ „Carmeni“ härjavõitlejast, temperamentsest Laimonas Pautieniusest.)

Diana Higbee lõi hea tüdruku Micaëla kuju andeka näitlejana, aga tema laulmine valmistas pettumuse, kui partii jõudis üleminekuregistri nootideni. Tegemist on kahtlemata kõrget klassi artistiga, kellel oli kas halb päev või hääl haige – kõrges registris kadus elementaarne tehnika – ja Micaëla aaria, üks ooperi kaunemaid numbreid, sellest ei võitnud. Ääretult kahju, sest Higbee’ haruldane musikaalsus, soe tämber ja plastiline lavakuju andsid lootust õrna ja sümpaatse külatüdruku sünniks.

Pirjo Püvi ja Karmen Puisi (Frasquita ja Mércedès) mustlannadest paar oli just nii värvikas, kui rolli maht seda võimaldab. Kaarditertsett tõi eriti esile Püvi toredasti avardunud alumise registri ja pani peas liikuma mõtte, kas poleks Micaëla rolligi võinud talle usaldada. On ju koloratuursopranid varemgi seda teinud: kohe meenub Tatjana Romanova loodud naiivne ja armas Micaëla, varasemast ka Estonias laulnud Paula Padrik.

Rõõmu tegi ka jõulise Zuniga (Märt Jakobson) esinemine. Taavi Tampuu Moralesena oli laitmatu, ent kas poleks temagi õitsev bariton väärinud suuremat rolli? Laval tegutsevad veel muidugi igasugused vahvad petturid ja salakaubavedajad. Dancairo ja Remendado (Simo Breede ja Rasmus Kull) üks väljapaistvamaid numbreid on teadagi särtsakas Nous-avons kvintett mustlannadega, kus plaanitakse uusi pahategusid. Selliste numbrite kindla õnnestumise tagab ilmselt kas õnnelik juhus või järjekindel harjutamine, mis paraku pole võimalik, kui külalised saabuvad alles poole prooviperioodi pealt (selline mulje jäi). Täpsuse huvides peab märkima, et see ei puudutanud kõiki ansambleid ja lauljad olid igati tublid.

Väga suur roll on selles ooperis kahtlemata kooril, kelle hulgas liikus seekord ka kogu Vanemuise balletitrupp, selle õpilased ja Tartu poistekoor. „Carmeni“ uuslavastus jääb kindlasti meelde laste tugeva esinemise poolest. Laulma olid pandud nii poisid kui ka tüdrukud, nad tegid seda kindlalt ja vabalt, sama võib öelda ka nende liikumise kohta. Siit kumas läbi hulk tööd, aga veel rohkem tegemisrõõmu.

Täiskasvanute koor, kus läbisegi lauljad ja tantsijad, jäi seekord laste varju. Ehk ootad lihtsalt rohkem häält, kui laval on nii palju inimesi? Tantsijate-lauljate tahtmatult äratuntav kehahoid ja liikumisviis üksteisele vastandumas mõjub aga kui kahe, teineteise keelt mittemõistva inimtõu püüdlikult meeleheitlik lõimumine.

Usun, et see on lavastus, mis meeldib enamikule vaatajatele: see ei lohise ega tüüta, on nii muusikaliselt kui tantsuliselt heal tasemel. Kui lavastaja tahtis luua midagi muud peale ilusa vaatemängu, siis minuni see ei jõudnud. Aga minge kindlasti vaatama, kui teil õnnestub uueks hooajaks pileteid saada – etendusi on tulemas kriminaalselt vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming