Avalöök uuele sarjale

Lembi Mets

MARI TAMPERE (viiul) ja ALEKSANDRA JUOZAPENAITĖ-EESMAA (klaver) Kadrioru lossis 11. IV, kavas Beethoveni viiulisonaadid nr 1–3 op. 12 (pühendatud Antonio Salierile). Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud professor Mari Tampere ja professor Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa esitavad lähema aasta jooksul nelja kontserdiõhtu raames kõik Beethoveni kümme viiulisonaati. Staažikam kontserdikülastaja mäletab kindlasti Beethoveni sonaatide ettekandeid viiuldaja Jüri Gerretziga, sarjas esines tookord mitmeid pianiste. Pianist Heljo Sepp omakorda kaasas oma kontserditsüklisse mitmeid viiuldajaid. Neist kontsertidest saadik on aga väga palju vett merre voolanud.

Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni-sarja menukas avakontsert anti Kadrioru lossis 11. aprillil. Publikupuudust polnud; Kadrioru loss on endiselt atraktiivne kontserdipaik, mis pealegi loob peenekoelisele kammermuusikale vähemalt visuaalses mõttes ideaalse tausta. Iseasi, kui mugavad on saali kõlaomadused esitaja jaoks. Juba asjaolu, et proov ja kontsert toimuvad väga erinevates akustilistes tingimustes (kui esineja just ei suuda prooviks kohale tuua saalitäit kuulajaid), tekitab ebamugavust. Nii-öelda „suure kõla” mängijatele nagu vaadeldava õhtu esinejad jääb see koht ehk üldse pisut väikeseks: kõla põrkub forte-lõikudes tagaseinast tagasi nagu „võimendusega” ja lööb ruumi helimassi täis.

Kuid kontserdi nautimist ei takistanud miski, saali akustika miinuste üle hakkasin mõtisklema alles esinejate endi kurtmise peale, pärast kontserti.

Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni viiulisonaatide graafilised vormilahendused tulid Kadrioru lossi saalis väga hästi esile. Mõlemad õppejõuna töötavad muusikud teavad ilmselt kõike muusikalise kujundi vormimisest ja muusikateose vormi kujundamisest. Nende esituslaadi kohta kehtib kaks sõna: „tark” ja „jõuline”. Ainsatki nooti polnud jäetud juhuse hooleks, igal helil oli oma arhitektuurne põhjendus. Selline „kehtiva kindlustusega” esitus loob kuulajas turvatunde: maailm püsib raamides, kaost pole olemas. Erinevaid karaktereid see ei välistanud, nagu ka musta ja valge kontrastsele foonile toetuvaid vahevarjundeid. Ansambli helikoe selget faktuuri kandis toekalt pianisti mahlakas bassipartii.

Suurimat heameelt tundsin aga hetkedel, kui asi natuke „käest libises” – minu arvates juhtus see näiteks sonaadi nr 2 esimese osa alguses. See kõlas ühtaegu jõuliselt ja samas kuidagi hämmeldunult, läbipaistvalt ja kergelt. Sonaadi nr 3 Adagio osa ülevust süvendas omakorda veelgi lossiaknast kumav päikesehelk, mis tõstis esile raagus puude ja hallika taeva kontrasti ning kogu kontserdi graafilist joont.

Need olid muljekillud võimsa tsükli avaõhtust. Kuuldavasti on selle Beethoveni viiulisonaatide sarja järgmist kontserti oodata sügisel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming