Austusega Arvo Pärt

Toomas Velmet

Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: UUS TALLINNA TRIO Kadrioru lossis 22. I, kavas Mozart ja Pärt.  

Aga alguses oli Wolfgang Amadeus Mozart. Nõndaviisi oli komponeeritud Uue Tallinna Trio kava, mis sai teoks eelmisel pühapäeval Kadrioru lossis ikka “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Harry Traksmann (viiul) ja Kaido Kelder (tšello) on koostöös jõudnud esimese aastakümne lõpule ning tehtud töö ja omandatud kogemus moodustavad tänaseks ansamblikapitali, mis kannab kõrget proovinumbrit.

Nädal enne Mozarti 250. sünniaastapäeva ei saanudki teisiti kui näidata oma isiklikku suhet geeniuse loomingusse. Kontsert juhatati sisse Mozarti 1778. aastal kirjutatud kaheosalise Sonaadiga klaverile ja viiulile G-duur KV 293a (301). Esmalt torkas silma, et klaveri kaas on maksimaalselt avatud, ja siis torkas kõrva, et see on taotluslik ning kõlaliselt täiesti tasakaalukalt realiseeritav ka lossi saalis. Sellises vahekorras on oluline, et oleks reljeefselt eksponeeritud kõik see väärtuslik, mis on öelda viiuli, ja Harry Traksmann tegi seda mõnusalt kulgeva voolavusega ning kübetki forsseerimatu naturaalse kõlavusega. Kahest Allegro’st koosnevat Mozarti tsüklit ei ole üldse lihtne lahendada, vaatamata osade suurele karakterite erinevusele. Keeruline on muusikasse programmeeritud lihtsuse ja vahendituse saavutamine, kuid Traksmannid lahendasid võrrandi kadestamisväärse enesekindlusega ja tulemus oli nauditav.

Kontserdi keskse teosena pakuti välja Mozarti Trio klaverile, viiulile ja tšellole C-duur KV 548 (1788), kindlasti omas žanris üks kaalukamaid ja ka mängitavamaid teoseid autori loomingu hulgas. Mulle imponeerib Uue Tallinna Trio tutti kõlaline vahekord, kus partituurile annavad kaalukuse ja mahlakuse ka Mozarti esitusel keelpillide värvid, kusjuures kahjustamata klaveri prioriteetsust. Ainult sel moel ongi võimalik teostada sellised “laboratoorsed sümfooniad” ettekujutuses tõelistena, millel lisaväärtusena domineerimas kammerlik nõtkus ja retoorika.

Muide, ilmselt kümmekond aastat ongi see kristalliseerumise aeg, mis garanteerib ansamblitunnetuse raamid ja lubab neis piires tuntava vabadusega tegutseda. Need väärtuslikud omadused on saalis kuulda ja teevad mõistetavaks ning pea olematuks inimlikud pisivääratused, sest tähelepanu on fokuseeritud hoopis olulisemale. Ei pea üldse lisama, et esitus oli tasemel, mis vabastab ka professionaali kriitilistest kammitsatest ning võimaldab esitatavat lihtsalt nautida.

Kontserdi kooda sisaldas kogu kava puändi: ettekandele tuli Mozarti Adagio (f-moll) F-duur Sonaadist klaverile KV 189e (280) ja siis Arvo Pärdi teos “Mozart-Adagio” viiulile, tšellole ja klaverile. Teos on kirjutatud 1992. aastal, kuid erinevatel andmetel on seda kohendatud veel 1997. ja lisaks ka 2005. aastal. Kompositsiooni sünnilugu ütleb, et teos on loodud 1990. aastal lahkunud viiulikunstniku Oleg Kagani mälestuseks ning selle esiettekanne oli Helsingi festivalil 1992. aastal, mängisid James Laredo (viiul), Sharon Robinson (tšello) ja Joseph Kalichstein (klaver) poolt.

Vahemärkusena soovin teatada, et seesama trio esitab 11. veebruaril Washingtonis John F. Kennedy keskuses hooaja kolmele juubilarile pühendatud kava, mis sisaldab Mozarti B-duur Trio, Pärdi “Mozart-Adagio” ja Šostakovitši triod nr 1 ja nr 2. Arvo Pärt on Mozarti klaverisonaadi osaga käinud ümber vääramatu pieteeditundega, juhatades sisse Mozarti teksti ning väljudes sealt nukralt hääbuva kajana. Mozarti teksti jaotus kolmele instrumendile ainult süvendab seda nukrust, hardust ja leplikkust, mis kuuldub originaalist.

Me kõik peame olema väga uhked, et meil on helilooja, kes võib Wolfgang Amadeus Mozartile saata sõnumi, allkirjastades selle: “Austusega Teie Arvo Pärt.”