Austusavaldus stiiliülesele legendile

Kiirelt lennanud austuskontsert jääb tõenäoliselt viimaseks, kus Collage’i pärand sel kujul ette võetakse.

ERKKI TERO

Kontsert „Anne Erm 75: Tribute to Collage“ 2. IX Kumu auditooriumis. Lea Gabral (vokaal), Kaisa Gabral (vokaal), Kadri Voorand (vokaal), Mikk Dede (vokaal), Sänni Noormets (vokaal, viiul), Janno Trump (arranžeerija, basskitarr), Danel Aljo (saksofonid), Allan Järve (trompet), Joel Remmel (klahvpillid), Kalle Pilli (kitarr), Hans Kurvits (löökpillid).

Kodumaise etnodžässi alustala Collage’i taaselustamise ideed on publik hellitanud juba aastaid, kuigi liikmete endi tagasihoidlik soov on olnud mitte jätkata juba lõpetatut ja anda järg uute tegijate kätte. 1966. aastal Raivo Diksoni kokku kutsutud ansambli tuntuimaks jooneks sai vokaaldžässi sümbioos eesti regilauluga ning see on jäädvustatud Collage’i kolmele 1970ndatel ilmunud mõjuvõimsale albumile. Ansambli seadete eest vastutama asunud pianisti Aarne Vahuri ajastutruu džässihõng toetus prantsuse eeskujude Les Double Six ja The Swingle Singers kõladele, mida kaunistasid ka laenud klassikalisest muusikast. Viimasel plaadil „Käokiri“ (1978) oli Collage tänu ansambli Apelsin värvikatele arranžeeringutele ja lausa luksuslikule helipildile juba mässunud funk’ivatesse folgikõladesse.

On selge, et nimetatud stiilispikrid jääksid tänapäeva tooduna vaid kahvatuks meenutuseks ja töötaksid vastu ansambli algvisioonile ühendada hetke­impulsse pärimusmeloodiatega. Collage’i kajasid on elus hoidnud džäss­folkprojekt Kadunud Ehted, kus koos Collage’i originaalkoosseisu tunnushääle Lea Gabraliga musitseerivad Lembit Saarsalu, Toivo Unt ja Olav Ehala, aga ka folkbänd Puzle, kelle kontole läheb Collage’i kahvatuvõitu tribuut­album „Mustrimäng“ (2014). Aga peale etno-fusion-tärgatuste on Eestis esile kerkimas ka päris tõsiseltvõetav etno­elektroonika koolkond ja seega võib värsked kollaažitehnikad rahumeeli jätta uute generatsioonide kätte.

„Sügisjazzi“ avanguks kokku kutsutud koosseis tähistas ühtlasi ka Collage’i nime ristiema, eesti džässi esileedi Anne Ermi 75. sünnipäeva ning kinkis sünnipäevalapsele väärika kuulaja rolli. Kumus kuuldud austuskontserdi seaded teinud basskitarrist Janno Trump tõi muistsed muljed kergelt haaratavasse vahetsooni, kus põhjamaine bigbändindus otsis ja ka leidis kokkupuutepunkte aegadetaguse stiiliseguga. Peale Trump Conceptioni laadse rünnakrühma olid kaasa haaratud eesti vokaaldžässi uuendajad Kadri Voorand ja Mikk Dede kuuikust Estonian Voices, noviitsfolkar Sänni Noormets ja Collage’i sensuaalhääl Lea Gabral, toeks minia Kaisa Gabral.

Collage’i endisaegsest koosseisust oli ainsana laval Lea Gabral, kelle tämbrit võib pidada Collage’i kaubamärgiks. Kontserdil laulis ta teiste seas koos minia Kaisa Gabraliga.

Rene Jakobson

Sissejuhatava instrumentaalpalaga, Uno Naissoo „Särasilmil“, tutvustati kerget joont, millega traditsioone austavad seaded olid loodud, ja kindlasti lisati nostalgiavärve repertuaarinopetega 1960ndatest. Allan Järve ja Danel Aljo trompeti-saksikombos, Joel Remmeli klahvpillimanöövrites, Kalle Pilli funk-kitarrides ning Hans Kurvitsa ja Janno Trumpi rütmiliinides oli panustatud energiale, need tõusid võrdsele tasandile vokalistide etteastetega. Jõudes Collage’i palade juurde, kujunes Sänni Noormetsa soleeritud „Loomine“ ettevaatlikuks ja kompavaks, ehk ka liiga tagasi­hoidlikuks versiooniks, mille vältel kogu koosseis hakkas end ühele lainele sättima. Teada-tuntud loo „Petis peiu“ funk’iva seadega tuli lavale Lea Gabral, kelle tämbrit võib pidada Collage’i kauba­märgiks ning daami kohatine rabedus lahtus kontserdi edenedes. Originaalseadete looja Aarne Vahuri värske pala „Ei mina oska“ lõi aga Gabrali paleti lahti ja näitas, et vanema generatsiooni nukker-nostalgiline etnosfäär on meil täiesti katmata ala ja tundliku produktsiooniga kujuneks sellest midagi tõeliselt puudutavat.

Kadri Voorandi elektriseeritust teatakse ja oodatakse. Tema soolopala „Kui need laiad meretuuled“ oli pühendatud juubilarile Anne Ermile ja lugu sisse juhatanud luupertehnikas elektrooniline manipulatsioon oli nüanss, mis lisas uue mõõtme: selle kaasamist kavva oleks isegi rohkem oodanud. Estonian Voices’i osalus kavas ei olnud pelgalt kommertsiaalselt kena lüke, vaid õigustatult võib sekstetti pidada Collage’i kõlade tänapäevaseks edasiarendajaks – eriti nende värske, kandvalt etnohõngulise albumi „Taat läks lolliks“ valguses. Mikk Dede esitatud laulud, instrumentaalid, esinejate valik ja kava voog oleks vajanud ehk selgemat tutvustamist (mis milleks vajalik on): Dede vokaalpalad ja mõned instrumentaalid pärinesid Collage’i perioodist, mil koosseisu kasutati laialdaselt ka estraadilugude salvestamisel, noorfolkar Sänni Noormets osales aga ka kunagise tribuutalbumi „Mustrimäng“ salvestustel. Toonidelt vaheldusrikas kava toimis ometi seletusetagi. Liigutavaima seade oli saanud valu täis regilugu „Ehted kadunud“, Mikk Dede ainulaadne, võrdselt tugev ja tundeline tämber tundus aga kohati jäävat võõraks külaliseks keset bigbändi groov’i-pidu. Dede häälele ja ühtlasi ka kava kauniks punktiks sobis Raivo ja Kristi Tammiku kirjutatud ning algselt Jaak Joala tuntuks lauldud „Öölaul“ koos ikoonilise kooriosaga.

Kiirelt lennanud kontsert jääb tõenäoliselt viimaseks, kus Collage’i pärand sel kujul ette võetakse. Jääb aga lootus, et vähemalt Lea Gabrali ja Aarne Vahuri koostöö jõuab ka mõnele värskele salvestisele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht