Arvo Pärdi muusika kultuurilised lätted

Jaan Ross

Pärdi seminar 15. – 17. X EMTA doktorikoolis        Ilmselt pole ühelegi Eesti teaduses ja kõrghariduses töötavale inimesele jäänud märkamatuks viimastel aastatel sellesse valdkonda Euroopa Liidu tõukefondidest voolav raha. Selle raha kasutamine on seotud mitmete piirangute ja tihti üsnagi komplitseeritud asjaajamisega, ent kokkuvõttes oleks vale jätta tunnustamata teadus- ja arendustegevuse võimaluste avardumist, mida meie teadusele on hakanud võimaldama EL i vahendusel laekuvad lisaressursid. Sihtasutus Archimedese kodulehe andmetel tegutseb Eestis praegu kolmteist doktorikooli, mida 95 protsendi ulatuses finantseeritakse Euroopa Sotsiaalfondist (ülejäänud 5 protsenti tuleb nn omafinantseerimise arvelt), neist kaheksa Tartu ülikooli, kolm Tallinna tehnikaülikooli ja üks kummagi – Tallinna ülikooli ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia juures. Viimase, kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nime kandva üksuse koostööpartneriteks on teised analoogilise profiiliga doktoriõpet läbi viivad avalik-õiguslikud ülikoolid, s.t Tartu ülikool, Tallinna ülikool ja Eesti kunstiakadeemia.  

EMTA doktorikooli korraldusel toimus Tallinnas rahvusvaheline doktorantidele mõeldud seminar „Arvo Pärdi muusika kultuurilised lätted”. Seminari teema valik nähtavasti ei vaja lugejale põhjendamist, sest Pärdi näol on tegemist meie kõige rahvusvahelisema haardega heliloojaga. Pärdi muusika kõlab üle kogu maailma, ta on oma vokaalteoseid kirjutanud eesti, inglise, saksa, itaalia, ladina, kirikuslaavi jt keeltes tekstidele, idanaabritest muusikateadlased käsitlevad tema loomingut vene XX sajandi muusikaloo osana jne. Seminari viis läbi kolm külalisõppejõudu, kellest igaüks pidas kaks n-ö täismetraažilist loengut. Jeffers Engelhardt on Eesti muusikateadlaste vana tuttav, kes praegu töötab Massachusettsis tunnustatud Amhersti kolledžis lektorina. Ta on muuseas üsna korralikult selgeks õppinud eesti keele. Leopold Brauneiss on helilooja ja Viini ülikooli õppejõud,  keda Pärt ise oma loomingu tõlgendajana kõrgelt hindab. Saale Kareda on nagu Brauneisski Pärdi-uurija, kes töötab kultuurireferendina Eesti suursaatkonnas Viinis.       

Allpool pisut põhjalikumalt Engelhardti loengutest, mille sisust kõige sügavamalt mällu sööbisid märksõnad „ikoon” ja „meedia”. Nagu teada, on semiootilises teoorias ikoonile kui pühapildile lisaks antud mõnevõrra üldistatum tähendus. Charles Peirce’i järgi jagunevad märgid ikoonideks, indeksiteks ja sümboliteks. Ikoon suhestub objektiga, mida ta tähistab, sarnasuse kaudu, samal ajal kui indeksi kui märgi puhul on suhe tähistatavaga  tegelik (faktiline) ning sümboli puhul kokkuleppeline. Engelhardti mõtte kohaselt on Pärdi tintinnabuli-stiilis muusika loomult ikooniline, teiste sõnadega, see muusika sarnaneb millegagi. Aga millega? Engelhardti vastus on nutikalt ambivalentne: ta väidab, et tintinnabuli-stiili iseloomustab ontoloogiate paljusus ehk siis muusika võime eri olukordades omandada erinevaid tähendusi. (Mida saab muidugi väita laiemalt muusika kui sellise kohta.) Üksikasjalikumat pilku neisse tähendustesse võimaldab heita tintinnabuli-muusika ja visuaalse meedia vastastikuste seoste analüüs. Filmides kohatavad Pärdi muusika hitid on muidugi  teada „Spiegel im Spiegel”, „Fratres” ja „Für Alina”, mida filmitegijad, nagu me Kaire Maimets-Voldi hiljuti kaitstud doktoriväitekirjast teame, armastavad kasutada eksistentsiaalse või transtsendentse iseloomuga situatsioonide markeerimiseks. Ent You Tube’ist kättesaadav ning seminaristide seas üldist vaimustust tekitanud Sean Perrini klipp „Resting rabbit”, mida Engelhardt oma loengus demonstreeris, osutas sellele, kuidas „Spiegel im Spiegel” laseb end soovi korral asetada märksa leebematesse seostesse, kui seda on surm, sünd, kuritegu või karistus.     

Kogu seminari väärtustas osavõtjate jaoks Pärdi enese elav huvi loengute vastu. Ta ei jätnud nendest kuulamata ühtegi ning  paljudel puhkudel võttis vaevaks lisada lektorite väljendatud mõtetele omapoolseid kommentaare. Ei tarvitse vist rõhutada, et helilooja ja tema loomingu uurijate vahel sel kombel tekkinud dialoog on unikaalse kultuuriloolise väärtusega ning õnneks jäädvustasid korraldajad selle videokaameraga ka tulevaste põlvede jaoks. Seminari viimasel päeval külastati Laulasmaal hiljuti rajatud Pärdi arhiivi, mis on uurijatele esialgu suletud, ent mida Mikael Pärt seminaristidele lahkesti tutvustada võttis. Kogu ürituse emotsionaalseks kulminatsiooniks kujunes arhiivi suures võõrastetoas heliloojaga toimunud mõttevahetus, mis pani  seminarile väärika punkti.