Armastus lahkamiskambris

Heili Vaus-Tamm

Dramaturgi kaasamine andis mõjuva terviklavastuse. CLUB GUY & RONI (Holland) ja NYYD Ensemble?i etendus ?Myrrh and Cinnamon?. Idee ja koreograafia Guy Weizman ja Roni Haver, dramaturg Veerle van Overloop, tants Jens Daele, Roni Haver, Päär Pärenson jt. Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera, Arvo Pärdi ja Märt-Matis Lille muusika. NYYD Ensemble?i koosseisus Mihkel Peäske (flööt), Jana Peäske (klaver), Madis Metsamart (löökpillid), Juta Õunapuu (viiul) ja Mati Lukk (kontrabass). 22. II Kanuti gildi saalis.

Etenduse koreograafiline keel varieerus naljakast koledani.

Hollandi tantsutrupi Club guy & roni etendus oli halastamatu ja aus, piibli ülemlaulust inspireeritud nüüdisaegse analüütilise teatri stiilis armastuse anatoomia õppetund. Eesti heliloojate muusikal põhinev koreograafia näitas neid armastuse liike, mis muusikast kostsid. Kuna meie heliloojate kirjutatu kõigi polaarsusteni ei läinud, jäi sellest väheks. Nii lisas hollandi tantsutrupp räppides veel ühe osa, mis võimaldas ?õppetunnil? näidata ka psüühiliselt nihestatud isiku armastusevajadust ja -väljendust.

Esmase mulje järgi jäi selles ?kursuses? olulisematest valdkondadest käsitlemata ka tapvalt agressiivne armastus. Jälle eesti heliloojate tõttu. Ja kuna see teema oleks vajanud põhjalikumat muusikalist arendust, ei hakanud trupp ise ka end sellega vaevama.

 

Eestlaste muusika liiga puhas

 

Mõte teha eesti heliloojate muusikal põhinev armastuse liikide kaleidoskoop, oli iseenesest hea ja põnev. Stiilipuhtuse huvides oleks aga võinud siis jääda ka ainult meie heliloojate kirjutatu juurde. Nüüd sai üks räigem episood juurde pandud, muidu jääme siin Maarjamaal oma armastuse skaalaga liiga lahjaks.

Kahtlemata on selline haige psüühikaga inimese armastus ka Eesti ühiskonnas olemas, ainult et muusikasse pole seda kirjutatud. Puhtalt muusikast inspireerituna saaks teha eri rahvuste heliloojate loomingu alusel väga huvitava koreograafilise tsükli. Eredat materjali oleks näiteks pakkunud muusikaakadeemia Sügisfestivalil esitatud ukraina muusika kava markii de Sade?ist, pidevalt ülimas pingeseisundis intensiivsuse ja agressiivsuseni.

Eesti heliloojate muusika puhul oleks vahest isegi rohkem tähelepanu võinud pöörata armastuse algimpulsside ja nende arenemise-kasvamise näitamisele. Võimaldanuks ju vähemalt Sumera ja Pärdi minimalismil põhinevad lood seda igati. Ja oleks saanud suurema sisemise arenguga koreograafia. Praegu väljendas indiviidi tõelist sisemist avanemist vaid seesama räppimisest esile kutsutud tüdruku tants. Teised koreograafilised numbrid näitasid rohkem suhteid, eriti eredalt ühe naistantsija lisandumisel laval juba tegutsevale trupile.

Koreograafiline keel varieerub naljakast koledani: kentsakatest, erilist füüsilist vormi eeldavatest tagurpidi käpuli hüpetest (ühe meestantsija leivanumber) klassikalist balletti meenutavate tõstete, veidi stiliseeritud coitus?e ja inetusekultuseni.

Etenduse vorm oli mõjuv: arenev ja terviklik. Algusloona kasutatud Märt-Matis Lille ?Spots of Fire in the Dark? (?Tuletäpid pimeduses?, esiettekanne Eestis) järgis üsna täpselt helilooja pealkirja: koreograafia oli mitmekihiline, mis väljendus viie tantsija pistelistes sööstudes-tardumistes. Palju nähtud moderntantsu keel. Muusika ja tantsu seostest torkas silma, et flöödi vibreeriv frullato tekitas koreograafis alati võõrastava, nihestatud liikumise vajaduse.

Erkki-Sven Tüüri ?Motus I? (esiettekanne Eestis) oli Madis Metsamardi löökpillisoolo põhiliselt marimbale, sekka tempelplokki ja tamtami. See lugu tõi tantsus esile huvitava emotsiooni: kuri ekstaas oma tõugetes ja valuvõtetes. Kitsehabemega meestantsija tõi väljendusvahendina juurde miimika, tema saatürliku kuju naeratuses oli midagi paganlikust lõbujanust. Etendusse lisandus lõpuks veel üks dimensioon ? hääl. ?Vabad? tantsijad liikusid omavahel sosistades ümber uue paari ning uue kirgliku naisfiguuri lisandumine sundis grupi seniseid triviaalseid suhteid ümber hindama.

 

Sumera pöörlev sensuaalsus

 

Muusikast kõige enam väljakasvanuna mõjus kehade, käte-jalgade pöörlemine, keerlemine ja üksteise ümber põimumine Lepo Sumera loos ?Pala aastast 1981?. Siin oli tabatud Sumerale iseloomulik tihe sensuaalsus. Selle loo järgi oli nüüd põimitud kahe tantsija ja löökpillimängija laua peal esitatud rütm, mille juurde räpitud tekst pani naistantsija hüsteeriliselt karjuma.

Tüüri ?Symbiosis?e? läbilavastamine tõi meeleolutekitajatena esile laes rippuvad keerlevad pinnad ja valgusre?ii. Nii lisandus pea iga looga mingi uus lavastuslik moment, mis andis tervikpildile arengu ja avardas seda. Ka koreograafia sisemine temperatuur tõusis ? muutus plastiliseks-agressiivseks, et lõpuks Pärdi muusikas (?Aliinale?) ja selle peale loetud tekstis vaibuda. Kaks üleval, lava kohal istuvat tantsijat laest maasolijatele punaseid ebemeid (aga aeg-ajalt ka kive!) kaela puistamas. Ideedevärskust jätkus etenduse lõpuni, lavastuse vorm kaardus pinguldatud poognana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming