Apokalüptiline orelisümfoonia

Igor Garšnek

  CD ANDRES UIBO “Apocalypsis Symphony”: Andres Uibo (orel), Aivars Kalējs (orel) ja Aare Tammesalu (tšello). Salvestatud Riia toomkirikus, © 2006 Eres.

 

Andres Uibo on orelikunstnikuna ja orelimuusika edendajana meie muusikamaastikul figuur, kes ilmselgelt tutvustamist ei vaja. Piisab, kui mõtleme ainuüksi rahvusvahelisele Tallinna orelifestivalile, mille kunstiline juht on Uibo olnud juba paar aastakümmet. Ka pedagoogina annab ta meie muusikapõllul oma hinnatava panuse: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorina hoolitseb Uibo noorte organistide järelkasvu ja “jätkusuutlikkuse” eest, viib edasi neid interpretatsioonilisi traditsioone, millele omal ajal pani aluse Hugo Lepnurm (kelle õpilane Uibo ka ise oli).

Ent heliloojana pole Andres Uibo ilmselt nii tuntud ning seda viga aitab nüüd parandada Uibo autoriplaat “Apocalypsis Symphony”, mis on valimik tema teostest aastatest 1993 – 2005. Peale CD nimiloo võib albumil kuulda veel “Bach im Spiegel”, “Licht und Schatten” ja “Drei Choralmeditationen”. Kui Andres Uibo loomingulist käekirja kõige üldsõnalisemalt iseloomustada, siis äratab tähelepanu tema muusika heakõlalisus ja ka teatud meditatiivsus ning klassikaliste traditsioonide respekteerimine. Ning siin pole erilist tähtsust, kas Uibo helikeel võiks assotsieeruda mõne suure eeskujuga või mitte, kuna tema isikupära avaldub pigem muusika sisulistes kui välistes kvaliteetides.

Plaat algab neljaosalise tsükliga “Apocalypsis Symhony”, mille esimene osa “Then I saw” (“Ja ma nägin”, Johannese ilmutusraamat 21:1) võitis 2003. aasta novembris uute oreliteoste konkursi (ülejäänud osad kirjutas Uibo juurde 2004. aastal). Ei hakka siinkohal lugejat vaevama muusika kompositsioonitehnilise “lahkamisega”, huvilised võivad plaadibukletist lugeda iga teose kohta Gerhard Locki väga üksikasjalist ja põhjalikku muusikateoreetilist analüüsi. Mina lähtun pigem kuulamismuljest. Niisiis “Then I saw’d” kuulates võib paralleelina kangastuda midagi vanamuusikast – leebe rahu minoorsetes kooskõlades võiks silme ette manada ühtaegu nii Palestrina kui Pärdi kummastava kuju. Ent seda kuni esimeste dissoneerivate helinditeni. Muusikaline materjal on siin küllaltki napp ning seda efektsemalt pääseb mõjule oreli registrite-dramaturgia. Järgnev “And I heared” on märksa dissoneerivam, minoorset heakõlalist minimalismi annab siin tükk aega oodata, kuid tulemata ei jää see siingi. Loo keskel kõlab koguni üks Bachi tsitaat (teema c-moll Passacaglia’st), mida võib vaadata omalaadse “vaimse raskuspunktina”. “Apocalypsis Symphony” kaks viimast osa helisevad samas õhustikus, neist “He will wipe every tear” (III osa) pisut fantaasialaadsemalt-improvisatsioonilisemalt ning finaal “The New Jerusalem” tänu orientaalsetele kõladele omamoodi müstiliseltki. “Apocalypsis Symphony” on muusikalise materjali ja selle sidusa käsitluse poolest hästi terviklik tsükkel – tõeline orelisümfoonia selle sõna filosoofilises tähenduses.

Tšellist Aare Tammesalule pühendatud “Bach im Spiegel” (2005) tšellole ja orelile on Andres Uibo austusavaldus J. S. Bachile kui vaimsuse etalonile. Kontemplatiivne ja omajagu kirglikki (tšello dramaatiline kõrge register!) muusikaline fantaasia igavikulistel teemadel. Kohati traagilisteski intonatsioonides, ent samas kirgastunud ning nukralt ilus.

“Licht und Schatten” (2005) on oreliduole kirjutatud lugu, siin teeb Andres Uibo kõrval kaasa ka läti organist Aivars Kalējs. Niisiis muusikalise valguse ja varju mäng, kus “varjud” on eleegiliselt minoorsed ning “valgus” lahvatab leekima vaid võimsas kulminatsioonis, et anda taas maad kurvameelsetele, vaiksetele varjudele.

Kokkuvõttes on kõnealuse Andres Uibo plaadi puhul tegemist huvitava ja väärt kuulamisvaraga. Ehk ilukõneliselt öeldes – omalaadse kingitusega, mille hiljuti oma 50. sünnipäeva tähistanud organist on teinud nii endale kui kuulajatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming