Anu Tali kui XX sajandi laps

Heili Vaus-Tamm

  PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTRI hooaja avakontsert

“Visioon” ANU TALI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis

1. XI, kavas Šostakovitš ja Richard Strauss.

 

Anu Tali kavades on alati eredust, teatraalsust… ja vene muusikat. Ning kui on tegemist programmiga, mis kohe kaugelt kuulutab midagi väga erilist (näiteks puhtalt filmimuusikat), siis on ka publikuhuvi garanteeritud. Seekordne kava oli pealtnäha küllaltki elitaarne: Šostakovitš ja Richard Strauss. Võib-olla tundus see Tali tavapublikule liialt tõsine, sest harjumuspäraste publikumasside asemel oli saali täituvus pigem nagu tavalise sümfooniakontserdi puhul.

Sisuliselt on aga Anu Tali läinud ainuõiget teed – suundub kergemalt ja populaarsema sügavama kunsti poole. Ideaaljuhul peaks see usaldama harjunud publikut kaasa tulema, aga tundub, et vahest tekib hoopis uut publikut juurde. Sest seekordses kavas polnud midagi, milles ka nõudlikuim muusikaline maitse oleks pidanud pettuma. Kui näiteks eelmise hooaja lõppkontserdil jäi Beethoveni sümfoonia Šostakovitši “Leningradi” sümfoonia kõrval sisuliselt väheütlevaks, siis seekordne Šostakovitši-Straussi tandem oli võrdväärselt tugev ja kandev. XX sajandi mastaapne ja filosoofiline muusika on Anu Talile igati lähedane. Ta suudab välja tuua just selle olulise dualismi: välise ereduse ja sisemise sõnumi.

Kui Tali on aegade jooksul tulnud välja ka muusikakaugeid inimesi kõnetavate sarjade pealkirjadega “Inimene”, “Kirg või Kannatus”, “Põhja nägu”, siis seekordne pealkiri “Visioon” jäi vahest publikumassidele liiga abstraktseks. Samas stiilis on ka hooaja teised pealkirjad: “Enigma”, “Apocalypsis”. Austust on väärt kavad, kuhu tellitud Tõnu Kõrvitsa ja Erkki-Sven Tüüri uudisteosed. Pealkirja “Visioon” on dirigent kavalehel küll seletanud ja sellisena igati õigustatud: “Me ei saa kunagi teada, kuidas Strauss mõtles või mida Šostakovitš oma sümfooniatega öelda tahtis. Seega jäägu igale meist oma visioon.”

Tegelikult oli sel kontserdil üllatuslikkust küllaga, kuigi seda ette just ei aimanud. Õhtu algas omamoodi muusikalise naljaga, milletaolisi dirigendid ja heliloojad ikka publiku peal katsetavad. “Kiin” algas pooliku orkestrikoosseisuga, nii et “hilinenud” pillimehed oma kohtadele kiirustasid ja sujuvalt esitatavaga liitusid. Siis tuli dirigent, ja kõige lõpuks poetas end kontrabasside ning puhkpillide vahele ei keegi muu kui fotograaf. See viimane polnud küll naljana mõeldud, aga keeras omaette vindi peale.

Kavalehel ütleb Šostakovitš, et filmimuusika kirjutamine on heliloojale hea õppetund – kuna tegevus areneb filmis kiiresti, nõuab see muusikalt lakoonilisust ja väljendusvahendite ökonoomsust. See printsiip sobis nii dirigendi kui võimeka orkestriga. Sai kuulda nii II osa magusat viiulisoolot kui kolmanda raevukat vaskpillide käredust.

Ning kava koostamise kiituseks peab ütlema, et raske oleks olnud leida jätkuks sobivamat teost kui Šostakovitši IX sümfoonia. Lühike, lakooniline, justkui samuti filmimuusika võtmes kirjutatud teos, mis üllatas ja tekitas kõhedust ka esiettekandel. 1945. aastal kirjutatud oopusest oodati suurt sõjalõpu oodi – vägevat kiituslaulu kangelaslikule nõukogude rahvale. Aga selle asemel mingi “igerik” ja naljatlev, kentsakalt vähepatriootlike meeleoludega vaid 20minutiline (!) teos. Selles, et filmimuusika kirjutamine (kui üks väheseid lubatud ja soositud žanre nõukogude muusikas) tolle aja heliloojatele jälje jättis, pole kahtust. Šostakovitši loomingus tõuseb aga see lakoonilis-karakteerne stiil eriliselt kõnekale kohale, kujunedes oma groteskse helikeelega omamoodi ajastu märgiks. Tolle aja kunstile iseloomulikuks mänguks “ütlen, ei ütle” – oskuseks öelda nii, et millestki poleks kinni võtta.

Põhjamaade Sümfooniaorkestrile tähendas see teos riukalike karakterivahelduste ja soolode kaleidoskoopi. Hakkama saadi imetletava energia ning tehnilise perfektsusega. See oli nagu sümfoonia suurele ansamblile, kus Põhjamaade Sümfooniaorkestri tugevus, projektorkestri rutiinivaba initsiatiivikus, hästi esile tuli. Orkester oli elav, aktiivne ja, mis eriti professionaalne, kogu keerukast esitusest pingevaba üleolekuga. Teos ise aga jättis oma ettevaatlikult balletliku teise osa ja finaali grotesksete soolode hullunud maskeraadiga tõesti kummastava mulje. Eriti kontekstis, kus ta oli loodud.

Straussi Zarathustra-poeem oli poliitilisest tagapõhjast vaba ja suundus oma visioonides filosoofia ja mütoloogiliste olendite juurde. Viiulite ja puhkpilliansamblite kentsakad kooskõlad haakusid hästi Nietzsche samanimelise raamatu peatükkidega (näiteks “Tagailmlased”).

Heliloojate paar Šostakovits-Strauss tekitas vastakaid tundeid: kõigepealt mõjus Straussi hilisromantiline “pedaal põhjas” tunnetus kaleidoskoopilise ja humoristliku Šostakovitši kõrval kuidagi väsitavalt (kergendust pakkus vaid raskepärane valss). Kava seisukohalt aga sobis Straussi surmtõsidus pillerkaari peale hästi.

Igatahes targalt koostatud, orkestri ja dirigendi tugevaid külgi esile toov ere ning sisukas kava, mis väärib uut laadi tähelepanu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming