Ansambel U: ja „Elektroonika”

Elis Vesik

„URR – U: rahvusringhäälingus” 15. IV Eesti Raadio 1. stuudios.

Ansambli U: raadiosarja VI kontserdil „Elektroonika” olid keskmes elektroornilise muusika klassikud, aga ka Taavi Kerikmäe improvisatsiooniline kompositsioon.
Cage’i 1950ndatel kirjutatud „Radio Music” tõstab tähelepanu keskmesse selle aja ühe olulisema meediumi – raadio. Teos on jutkui objektiivne helieksperiment, mis ei allu esitaja tahtele. Kuna nendel sagedustel, kus tehti Ameerikas ülekanded 1950ndatel, ei kuule tänapäeval palju, oli võimalus ühendada teose kontseptsioon  tänapäeva tähtsaima meediumi interneti kasutamisega. U: võttis väga leidlikult käiku veebiantennid, mida sai häälestada raadiosagedusalale, mida Cage’i noot parasjagu ette nägi. Muusikaliselt mängis olulist rolli eri sageduste kattumine, sagedusala kestused, juhuslikud nüansid. Esitus oli väga kaasa­haarav ja ehe.
Kompositsioon „Serge ja Léon” oli Taavi Kerikmäe muusikatehnoloogiline matk elektronmuusika instrumentide ajaloos.  Analoogsüsteemide puhul mängib n-ö elus faktor väga olulist rolli, süsteemi niiskus- ja temperatuuritundlikkus lisas elavale esitusele veel huvitavamaid tämbrilisi variante. Kerikmäe keeras süntesaatoritest välja helisid, mida on oma kõrvaga tunnistanud vaid vähesed. Kuulda võis helisid Sergei Tšerepnini 1970ndatel leiutatud analoogsüntesaatorist, mis nägi toredal kombel välja nagu telefoni keskjaam. Ka sai kuulda teise tähtsa mehe Lev Termeni leiutatud  instrumenti theremin. Muidugi oli oma osa ka 1990ndate digitaalsüntesaatoril Clavia Nord ja edaspidi ka arvutisämpleritel. Võinuks ju karta, et teos kujuneb kuivaks instrumendipargi demonstratsiooniks, aga kaugel sellest. Kerikmäe ehitas kompositsiooni targu üles, andis kõladele ruumi, ent suutis iga instrumendi eripärast lähtuvalt ehitada põnevaid tekstuure ja sulandumisi.
Sedakorda oli kavas ka maineka soome helilooja Kaija Saariaho üks tuntumaid teoseid „Kuus jaapani aeda” (1994) löökpillidele ja elektroonikale. Kuigi Saariaho kasutab siin elektroonilisi võimalusi helisalvestuse ja live-muusika kombineerimisel üsna tagasihoidlikult, oli tulemus oma pretensioonituses võluv ja kogu kava kontekstis värksendavalt idamaiste seostega.
Spektraalhelilooja Tristan Murail’ teose  „Talvekillud” ettekanne väärib aga erilist esiletõstmist. Selle esitust saab nautida harva, kuna teos on tõepoolest nõudlik: kiired mikrotonaalsed käigud, multifoonid, elektrooniliste vahenditega seotud ajastus. Nagu ühe geniaalse teose puhul ikka – olgu selle taga kui tahes keerulised detailid –, loob see õnnestunud esituses enese ümber teise reaalsuse, paneb imestusest pead vangutama ja siis ennastunustava imetlusega joovastavaid helisid nautima. Mis siis, et võib-olla ei õnnestu seda lugu enam kunagi kuulda, sellisest esitusest piisab kogu eluks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming