Annaliisa Pillak kui jutuvestja

Tiiu Levald

„Vocalissimo”: Annaliisa Pillak ja Ralf Taal 16. I Tallinna raekojas. Kuna viimastel aegadel on olnud melomaanidel võimalus näha-kuulata kino vahendusel nii La Scala kui Metropolitan Opera üliglamuurseid ooperietendusi, kus laulmas tänase päeva kõige säravamad lauljad ja kaamera toob vaatajani sageli viimse piirini võimendatud laulja  emotsiooni ja kõlapildi, siis mõjus Pillaku ja Taali kammerlaulu sarjas esitatu kui oma, kodumaise viljapuuaia parim õunasort! See oli elus, oma loomulikus vahetuses nii värske ja mahlakas. Valitud kava oli rikkalik, mitmekesine, põhjani läbimõeldud, -töötatud ja -tunnetatud. Johannes Brahmsi „Mustlaslaulud” (op. 103) pakuvad nii lauljale kui pianistile just selle helilooja puhul ainuomast naudingut, kuulajast  rääkimata.

 

Ralf Taal on alati olnud lauljatele kõrva hellitavalt täpne ja karakterit tabav kaaslane, nii ka seekord. Brahmsi orkestraalne mõtlemine on kindlalt tema kätes ja annab lauljale inspireerivaid impulsse. Annaliisa Pillakul on kaunis ja mitmevärviline hääl ning üks kadestamisväärne omadus – ta oskab hetkega olla oma rollis. Võluv on tema loomulik, näomoonutusteta olek ja väga hea jutuvestja anne: kogu aeg on põnev, elad sündmustele  kaasa nagu laps, kellele jutustatakse lugu. Juba esimene laul „Hei, Zigeuner!” anti hea hoo ja säraga, mis püsis kõikides lauludes, kus uljas ungari mustlaste tantsulisus. Või siis malbe kontrast lüürilisemates: „Kas teate, millal mu lapsuke”, „Armas Jumal, sina tead”. Kõikjal valitses laulja ja pianisti kõlaline balanss, mida raekoja saalis pole just kerge saavutada. Tsükkel mõjus väga terviklikult, eriti jäi kõrvu „Tõmmu poiss juhib tantsule” – vapustavalt  uhke hoog ilma väliste efektideta à la „mustlaslik õlgadeväristamine” . Gustav Mahleri „Rändselli laulud” on sageli meeslauljate pärusmaa – teatavasti ju Mahleri noorpõlve õnnetu armastuse valu. Kuid antud ettekandes mõjusid need nukrad ja lausa traagilised mõtted vägagi veenvalt. Kuna Pillakul on äärmiselt omapärase ja liigutava varjundiga alumine register, siis tekkis selle tsükli kuulamisel lausa sisemust segipööravaid tundeid. 

Jällegi sõltus nii palju klaverist: kuidas pianist pakub laulus „Läksin hommikul üle välja” meile Mahleri I sümfoonia esimese osa peateemat või sama sümfoonia leinamarssi viimases, „Minu kullakese sinised silmad”, sellest sõltub kogu tsükli atmosfäär. Ja see saavutati erakordselt heas pingestatuses: tsükli kulminatsioon „Mul on üks hõõguv nuga rinnus” kriipis hinge oma valulise palvega sellest vabaneda. Kava teises pooles esitati Gioacchino Rossini  glamuurne ja sädelev „Veneetsia regatt: kolm laulu Veneetsia dialektis”. See muusika on läbi aegade olnud ehtne bel canto maiasmokkade lemmik – neid laule on armastanud oma galakontsertide kavasse võtta maailma säravaimad metsod, sest siin on võimalus demonstreerida nii oma vokaalset võimekust kui ka artistlikkust. Viimane õnnestus Pillakul täiuslikult: tema kangelanna Anzoleta elas äärmiselt elavalt kaasa oma armsama Momolo  võistlemisele regatil, võrratu oli tema väljendusrikas uhkusetunne, kui selgus, et ta tuligi võitjaks!

Mis puudutab selle teose vokaalseid salakarisid, siis nendega tuleks noorel lauljal veel veidi vaeva näha, et kõik jooksud ja hüpped saaksid siledamaks ja elegants veendunumaks. Kava lõpuosa koosnes juba lavamuusikast: Marguerite’i romanss Berliozi vokaalsümfoonilisest suurvormist „Fausti needmine”, aaria Saint-Saënsi ooperist „Simson ja Delila” ja kaks  aariat Bizet’ „Carmenist” (IV ja II vaatusest). Pillaku lavarolle (Rossini „Tuhkatriinu” peaosa, Offenbachi „Hoffmanni lugude” Nicklausse, Tüüri „Wallenbergi” II diplomaat, Mozarti „Tituse halastuse” Sesto) on allakirjutanul olnud õnn kuulda-vaadata. Võin täie veendumusega väita, et ta on äärmiselt hea lavanärviga artist, kelle hääl kannab, ja kõik, mida ta rolliga öelda soovib, kandub edukalt saali. Võib-olla on see minu „kiiks”, kuid raekojas ei soovi ma  kuulata ooperiaariaid. Esiteks on see väljatõmbamine kontekstist – need on orkestriteosed, kus klaver ka geniaalseima interpreedi puhul jääb värvigammalt vaeslapseks. Teiseks eeldab ooper kuulaja ja tegija distantsi, sest ooperlik häälekäsitlus on teiste mastaapidega ning kutsub ilmaaegu esile ebavajalikke pingeid ja dünaamilis-akustilisi probleeme. Ei taha mingilgi määral tuhmistada selle äärmiselt sisutiheda ja emotsioonirohke kohtumise muljeid,  kuid las ikka iga asi jääb omale kohale!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming