Ängipoeesia musternäide ärkas ellu

ANNE PROMMIK

Franz Schuberti Lied’i-tsükkel „Talvine teekond“: Atlan Karp (bariton) ja Ralf Taal (klaver) 26. XI Kadrioru kunstimuuseumis.

Schuberti surmahaiguse pitseri all ägava superteose valusegune poeesia nii magusas enesehaletsuses kui ka elulõpu joobumuses kätkeb endas romantilise ajastu ideaale luules ja muusikas. Ükskõik kui infantiilsena võib tänapäeval tunduda ühe noore inimese soov surra armastatust ärapõlatuna, on selle teose sisus hulga enam, kui need XIX sajandi alguses elanud Wilhelm Mülleri tänases mõistes ehk suhkruga üle riputatud (kuigi meeldiva mõõdukusega) värsid üksi saaksid edasi anda. „Talvine teekond“ on geniaalne luule ja muusika ristand. Ajastu hõngu trotsides kõnetab tsükkel järjest uusi põlvkondi ja interpreete ja nii on mul korduvalt olnud võimalus nautida elavat esitust. Viimastel aastatel on seda laulnud René Soom ja Kristjan Mõisnik, aga ka teised eesti lauljad. Selle ängipoeesia musternäite puhul ei saa kunagi mööda Dietrich Fischer-Dieskau surematust interpretatsioonist, millega minu arvates võistleb üsna edukalt Thomas Quasthoffi esitus ja ääretult julgelt, nii mõnestki esitustraditsioonist mööda vaatav, ent kirglikkusest pakatav mullune album Jonas Kaufmannilt.

Atlan Karbi ja Ralf Taali esitus oli viimistletud ja kaunis. Karbi hääl on sügav ja rikkalik, Taali mäng puhas ja lihtne. Originaalis tenorile loodud monodraama kõlab aga eriti kaunilt just baritonihelistikus. Minu kõrv oleks ehk igatsenud veel enam saksa keele konsonante („Frühlingstraum“ ehk „Kevadulm“). Sõnadest ei saanud alati aru ja seda põhjusel, millega muusikud võidelda ei saa – akustika. Kauni Kadrioru lossi saal meenutab pehmelt öeldes vannituba. Kadunud sõnadele lisaks ei lasknud see kiirema tempoga osades esile tulla duo ühiselt hingatud fraasidel, kuna noodid ei saanud pikas kajas õigel ajal vaibuda. Õnneks ei suutnud see varjata laulja võimet anda tsükli igale osale isiklik ja samas irriteeriv emotsionaalne värving, näiteks allakriipsutatud enesehaletsus 1. osas „Head ööd“ („Gute Nacht“). Akustika ei suutnud rikkuda laulu „Virvatuli („Irrlicht“) müstilist algust. Ekstaatilisena mõjus kõige suuremate meeleolumuutustega laul „Kevadulm“ ja imestavalt alanud „Vares“ („Die Krähe“) kasvas metsikuks orkaaniks.

Atlan Karp on tsüklile lähenenud sümpaatse põhjalikkusega. Olgugi „Talvisest teekonnast“ olemas juba mitu eestindust, on ta selle töö uuesti omal käel koos Liina Tordikuga ette võtnud. (Olen vahel mõelnud, kas seegi pole eksitav, et tsükli pealkiri on sama mis lembelaulik Henrik Visnapuu sulnil poeemil.) Aga kas laulja ise peaks teksti kallal pusima? Maailma lavamuusikas on ehk ka vokaalteoseid, mille sõnadele ei tasu ehk päevi kulutada, aga Lied’i-žanri puhul võib selline aegavõttev töö ainult lõpptulemust õilistada.

Tsükli kõige tuntumad laulud on juba mainitud „Frühlingstraum“, „Der Lindenbaum“ ehk „Pärnapuu“ ja lõpulugu „Der Leiermann“. Eesti keelde on viimane tõlgitud enamasti kui „Leierkastimees“. Atlan Karp osutab, et nii ajastut kui ka teisi tõlkeid arvestades ei ole tegemist mitte väntoreli-, vaid rataslüüramängijaga. Eesti keele kõnelejale „leierimees“ siiski lüüramängijana ei kõla, kuigi saksakeelne sõna Leier on sellest antiiksest tüvest sündinud. Tõepoolest, nii XVIII sajandi algul tänavanurkadel kõlanud inglise hurdy-gurdy kui prantsuse vielle de roue tähistas rataslüürat, aga segadust võib tekitada, et inglise keeles nimetati nii ka väntorelit. Hurdy gurdy’t, milles olid oreliviled, nimetati lira organizzata ehk otsetõlkes orelilüüra, nii et mõisted on segased nii või teisiti.

Aga jätkem see pilli kuju, keeled või oreliviled. Meid huvitab mees, kes seda mängib. Elava pildi loob juba tämber, lihtne meloodiajoonis ning korduvad motiivid, mida kuuleme klaverisaates. Paljasjalgset külmunud sõrmedega vana meest, kelle almusekandik on alati tühi, on sageli käsitletud vikatimehe võrdkujuna ja minategelase soovist – kas sa saadaksid mu laule oma pilliga – saab seega palve vabastada ta piinadest. Teatavasti olid väntorelimängijad sageli vigased, vanad, haiged või pimedad, lüüramängija nimetamisega seostub aga pigem imekauni häälega Orpheus Kreeka mütoloogiast. Miks on üks sõna tsüklis nii oluline? „Talvist teekonda“ märkimisväärse süvenemisega esitanud inglise tenor Ian Bostridge on sellel teemal kirjutanud raamatu „Schubert’s Winterreise – Anatomy of Obsession“. Bostridge näeb tsükli viimase osa pealkirjas irooniat: kui lüüra on ehk kauneim ja kõige romantilisem kõigist pillidest, siis laulus mängib seda vaene tänavamuusik. Bostridge toob välja, et Schuberti põlvkond oli esimene, kes pidi end ise üleval pidama, saama hakkama metseeni abita, elama boheemlasena. Koos süveneva surmahaigusega võimendusid ka tema kui muusiku hirmud – ja see annab meile võtme selle loo lahtimõtestamiseks. Kes võiks üldse olla selle loo parem mõtestaja-esitaja kui vabakutseline muusik Eestis, igasuguse kindlustundeta, et homme ei tule leiba teenida tänavanurgal külmetades?

Bostridge’i järgi on kuni viimase looni tegemist absoluutse monodraamaga. Rändur väljendab kõiki oma mõtteid ja tundeid ning kirjeldab oma ümbrustki ühtlaselt depressiivhallis meeleseisundis, mille üksikud heledamad laigud osutuvad pettekujutlusteks või unenäoks. Alles viimases loos ilmub teine tegelane, kellelt kangelane küsib: kas võiksid mu laule oma rataslüüral/väntorelil saata? Kui vastus oleks jah, siis tähendaks see, et kogu tsükkel algab otsast peale, lisades igavikumõõtme: meie, kogu inimkond, oleme lõksus igaveses piinade jadas. Siiski annab tsükli lõppakord meile võimaluse luua lõpp oma peas ise. Bostridge ütleb, et tema kogemus on alati sama: tsükli lõppedes võtab maad pikk vaikus, milles osalevad nii esinejad kui ka publik, sellele järgneb arglik aplaus, mis võib paisuda üsna kärarikkaks, aga keegi ei oota lisalugu, mida muusikud polegi ette valmistanud. Täpselt seda mustrit jälgis ka Atlan Karbi ja Ralf Taali kontsert. Pimedas novembrijäises Kadriorus vastutuult kodu poole rühkimine peaaegu jäätaski silmavee. Seda soojem oli kodus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming