Andrus Vaht 26. I 1951 – 21. IV 2016

„Gruuv on heli jälg ajas! Sinu mängitud gruuv on sinu jälg ajas.“

21. aprillil lahkus meie hulgast Eesti esitrummariks nimetatud Andrus Vaht, suure algustähega muusik, kelle avar silmaring avaldus klassikast džässini ja polkast rokini ning kelle loometee on jäädvustunud nii Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, rokkansambli Ruja kui ka paljude teiste Eesti muusikakollektiivide ajalukku.

Muusikute peres sündinud Andrus Vaht alustas oma muusikuteed viiuli­õpingutega Tallinna lastemuusikakoolis Erich Loidi juhendamisel ning jätkas 1969. aastast löökpillidega algul Tallinna muusikakoolis Rein Saue õpilasena, seejärel Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Matti Reimanni, seejärel Kalju Terasmaa juhendamisel. Konservatooriumi lõpetas ta 1976. aastal Eesti esimese kõrgharidusega löökpillimängijana.   Juba aasta pärast löökpillide juurde jõudmist sai temast üheteistkümneks aastaks Estonia teatri orkestrant. „Kõik oleneb õpilase tahtmisest ja harjutamisest,“ kommenteeris ta ise seda kiirelt saavutatud edu. Seejärel töötas ta kümme hooaega Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris ning õpetas noori löökpillimängijaid Otsa-nimelises muusikakoolis. Paralleelselt silmapaistva tegevusega Eesti klassikalise muusika esinduskollektiivides oli Vaht üks siinseid roki- ja džässiaktiviste, kuuludes Ruja algkoosseisu, eri aegadel ansamblitesse Mess, Hõim, Kaseke, VSP Projekt, In Spe jt.

Juba siis, suletud nõukogude ühiskonnas, paistis Andrus Vaht silma oma aja kohta väga lääneliku mõtteviisi ja uuenduslikkusega, leidis võimaluse hankida välismaist muusikakirjandust ja noote ning oli positiivse ja elujaatava ellusuhtumisega. Lembit Saarsalu kvartetiga käidi džässifestivalidel Ungaris, Bulgaarias, Belgias ja Saksamaa Liitvabariigis ning loomulikult Tartu levimuusikapäevadel, kus Vaht pälvis kahel korral (1980. ja 1981. a) parima löökpillimängija tiitli. Mainimata ei saa jätta ka Helmut Aniko ansamblit, Tõnu Naissoo kvartetti ja Arvo Pilliroo septetti. Viimasega esineti 1986. aastal Thbilisi džässifestivalil, kus Vaht valiti taas parimaks löökpillimängijaks. Andrus Vahti osalusel on valminud palju ERRi arhiivi salvestisi ning eri koosseisudega on välja antud arvukalt heliplaate, oluline oli tema panus filmimuusika lindis­tustel („Nukitsamees“, „Karoliine hõbelõng“, multifilmid) jpm.

1990. aastast kuni elu lõpuni oli tema teiseks kodumaaks Rootsi ja elukohaks Norrköping, kus ta töötas algul vabakutselise muusikuna. 1996. aastast õpetas ta löökpillimängijaid naabruskonnas Linköpingi kultuurikoolis. Õpetajana oli ta motiveeriv, keskendudes tehniliste oskuste edasiandmise kõrval eelkõige laia silmaringiga muusikute koolitamisele. „Muusika algab sealt, kus mängu tuleb dünaamika“ – just see mõte on kujunenud ka tema õpilase, 1990. aastal Otsa koolis Andrus Vahti töö üle võtnud Toomas Rulli õpetajakreedoks.

Viimastel aastatel keskendus Andrus Vaht esimese eestikeelse trummiõpiku kirjutamisele. „Trummari evolutsiooni“ I osa jõudis avalikkuse ette 2011. ja II osa 2014. aastal. Neile pidi veel järg tulema … Õpikuid illustreerivad arvukad fotod ja lisatud DVD, saatjaks autori sõnum: „Harjuta püsivalt ja järjekindlalt! See on sinu edu saladus! Hea gruuvi saavutamine on aeganõudev, aga äärmiselt tänuväärne protsess. Muusika mängimine toimub ajas. Sinu mängitud gruuv on sinu jälg ajas.“

Endised kolleegid jäävad Andrus Vahti meenutama kui väga sõbralikku, sooja ja siirast inimest, erakordselt musikaalset, julget ja hakkajat, töökat ja ideerikast muusikut.

Tubli eesti mehena oli Andrus Vaht viie lapse isa, sportlik mees, kes nautis jalgrattasõitu.

Avaldame kaastunnet lesele, lastele ja lähedastele.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Rahvusooper Estonia

Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar