András Schiffi Beethoveni-epopöa

Matti Reimann

  ANDRÁS SCHIFFI (klaver) kontserdid ja loeng Helsingis.

 

András Schiff teostab

mitte ainult kontserditel,

vaid ka loengutes oma

 Beethoveni-epopöad. 

 pressifoto

 

Ludwig van Beethoveni loomingu mõtestamisega on interpreedid vaeva näinud juba ligi paarsada aastat. Üldjoontes tahetakse seda endiselt rohkem esitada, kui mitte esitleda, ja kuulajaid jagub. Tema muusikal pole olnud erilisi kriise, et “ei ole praegu moes” vms.

Aga siiski, viimasel ajal leiaks nagu mingisuguseid ohu märke üsna ootamatust suunast. Eks igaüks võib ise meelde tuletada – sümfooniate üleskruvitud tempod, enamasti ikka kiiremad, aga vahel ka aeglasemad helilooja soovitust, lõhki aetud kõlavahekorrad – ei kõla.

Pianistidele ei tule pähegi see pisiasi, et viimase c-moll klaverisoonadi alguses seisab üksainus forte, mitte kolm, sest kui juba viimane, siis ikka anda, kuidas veel saab – ja kui ikka veel ei tule välja, võetakse “romantika” appi, aga see ei aita. Tagajärjeks on mingite maaliliste liialduste või efektsete kõlapiltide tekkimine ja helilooja mõtte unustamine.

Helilooja juurde pääseb ikka helilooja enda abiga. Ka siis, kui teos on tuntud või ehk liigagi tuntud nagu “Kuupaistesonaat” op. 27 nr 2 kindlasti on. Pealkiri “Kuupaistesonaat” ei ole pärit Beethovenilt, vaid Ludwig Rellstabilt, “kes sobitas oma looduselamused Vierwaldi järvelt selle teosega” (A. Schiffi väljend).

András Schiff tegi seda, mida 90 protsenti pianistidest ei tee – mängis esimese osa, nagu noodis nõutud: Alla breve, paremat pedaali vahetamata, mitmehäälsust esile tuues ja modulatsioone kuulates. Igatahes “kuupaiste” oli kadunud ja sellega asetusid ka teine ja kolmas osa täiesti uude valgusesse.

2004. aastal alustas András Schiff suurt kontserdisarja mitmel pool Euroopas, sealhulgas ka Helsinki Finlandiatalos, kus ta esitab kõik Beethoveni klaverisonaadid, igal aastal kaks kava, kokku kaheksa kontserti. Kogu ettevõtmine kestab neli aastat.

Kahe aasta jooksul olen kuulnud nelja kontserti, meistrikursusi Sibeliuse akadeemias, kus ta töötas ka Irina Zahharenkovaga, ja sel aastal Sibeliuse akadeemias 3,5-tunnist Beethoveni tõlgitsusele pühendatud loengut, kus ta mängis palju, selgitas veel rohkem ja vastas küsimustele.

Kui Schiff lavale ilmub, jätab ta väga tasakaaluka inimese mulje – ja kohe on tunda, et ta valitseb olukorda. Kui ta räägib, ei pea olema muusik, et temast aru saada. Aeg-ajalt kuuleb huvitavaid lauseid nagu “Kui muusikat ei tunne, siis pole midagi parata”. Heliloojate kohta käib aga “Raske on kirjutada muusikat, millel on mõõdet.”

Ühel kontserdil publik köhis. Schiff näitas mängu ajal (op. 31 nr 1 G-duur), et see segab, sest parasjagu tegeles ta II osas vaikuse tekitamisega helide abil. Ei aidanud. Siis jättis loo seisma, päris kole hetk oli – publik rikub kontserdi ära. Pärast pidas ta kahe sonaadi vahel veel väikese kõne: “Kui on vaja köhida, palun pange käsi ette.”

Näib, et eriti huvitab teda teose psühholoogiline joonis ja sellest tulenevad kõlalised võimalused, d-moll op. 31 nr 2 ei kanna asjata pealkirja “Torm”. Beethoveni viide Shakespeare’i draamale on olemas, aga Schiffi sõnade järgi jättis Beethoven ise selle pigem “salapäraseks vihjeks”. Sonaadi ettekandes valitses retsitatiivide süngus, üksindus, lootusetus. Ebakindlust suurendab ka kõrvalteema. Selle kõik saavutas ta helistikke ja tämbreid kuulates ja vastandades. Teos algab ju A-duur akordiga ning toonikasse, kus teos tavaliselt algab, jõutakse alles mõne aja pärast. Igatahes, seda sonaati ette kandes sai ta kätte suure mõõtme.

See mõtete ja tunnete valdkond, mida “Appassionata” f-moll op. 57 (pealkirja “Appassionata” on pannud väljaandja) väljendab, on ikka päris hull. Ja András Schiffi esitus kinnitas seda täiel määral. Mõned detailid köitsid eriti tähelepanu. Esimese osa pea- ja kõrvalteema kõlas ühes ja samas tempos, ta mängis tõesti kaksteist kaheksandikku taktimõõdus ja seetõttu omandus kuulus “saatuse koputus”, mida Beethoven kasutab ka V sümfoonias ja G-duur klaverikontserdis, erilise tähenduse. Ükski triller ei ole selles muusikas kaunistus. Soojusega mängis ta teist osa. Seal tõstab Beet­hoven kaks korda klaverifaktuuri oktavi võrra kõrgemale ja Schiff oma mänguga selgitas seda kõigile. Võiks öelda, et Beethoven paneb kõik võimalused sulle sülle, mängi ainult. Finaali ei mänginud pianist kiiresti. Muusika mõjus lõpmata kurvalt, ütleks schubertlikult, et siis jõuda välja koodasse, kus Saatus koputab nii, et sellest on saanud reaalsus – danse macabre, nagu ütles selle kohta Liszt.

On raske leida rohkem kui paar pianisti, kelle Beethoveni tõlgitsus oleks András Schiffi omaga võrreldav, kirjutab 25. augusti Helsingin Sanomat. Järele mõeldes on see üllatav. Maailmas on lugematu arv igat sorti virtuoose, nii noori kui vanu, kel pole mingeid tehnilisi probleeme. Kuhu see Beethoveni arusaam siis nüüd kadunud on?

András Schiffist veel niipalju, et tema õpetajateks on olnud Pál Kadosa, György Kurtág, XX sajandi üks suurematest heliloojatest, Ferenc Rados Budapesti Liszti-nimelises akadeemias ning Londonis George Malcolm. Ta dirigeerib, organiseerib, saadab häid lauljaid ja üheks kaaslaseks turneedel on ta oma pill, üks ja see sama klaver, millega ta esineb kõikjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht