Ambivalentne kunstiaasta 2004

Reet Varblane

Lõppevale kunstiaastale tagasi mõeldes tekib esmalt kurb, isegi lohutumatu tunne: meenuvad meedia suureks puhtud skandaalid, kunstnike liidu suurkogul murelikult välja öeldud  tõdemus, et praeguse kunsti maine on meie ühiskonnas äärmiselt kehv, publiku ja nüüdiskunsti lõhe.

Alles järele mõeldes ei tundugi see pilt nii nukker olevat, sest toimus ju riburada suurejoonelisi rahvusvahelisi kunstiüritusi nagu elektroonilise kunsti festival, valusat ja aktuaalset probleemi kombanud graafikatriennaal ülddeviisi ?Maapagu? all; korraldati läbimõeldud kunstiprojekte nagu leedu nüüdiskunsti väljapanek ?Omas mahlas?, Emilia ja Ilja Kabakovi ning Raul Meele ühisnäitus, iseäranis Kabakovide lihtne, kuid emotsionaalselt tähendusterikas ?Tühja muuseumi? projekt, Marko Laimre järjekindel lõpuniminek ?Küsimused ja vastused?. Nimetatud projektide kasutegur ei seisne ainult nende visuaalses veenvuses, neis endis, vaid eelkõige kunstiteaduslikus diskussioonis, mida need on tekitanud. Sest meie kunstiajalugu pole mitte ainult lõpetamata projekt, vaid me seisame ikka veel väga pika tee alguses, et lahti mõtestada modernismi ja natsionalismi vahekord, avangadismi võimalus, et  siis jõuda juba spetsiifilisemate probleemide juurde nagu XXI sajandi maalikunst, skulptuur, monument. Kuigi, jah, taas on tegemist ambivalentse olukorraga: tüütuseni käiatud teemad vajavad uut, vettpidavamat, sügavamat, selgemat tõlgitsust, kuid teisalt võib rahuldusega tõdeda, et meie kunsti-, eelkõige kunstiajaloo mõtestamisesse on järjest enam juurdumas kontekstuaalne, kultuurikriitiline diskursus.

Ja mis peaasi, Eesti kunstimuuseumi uus hoone Kumu on reaalsemast reaalsem: peetud pole mitte ainult sarikapidu, vaid nii kunstimuuseumi sees kui ka väljaspool on tõsiselt arutatud kaasaja muuseumi mõistet ja tähendust,  strateegiat ja taktikat; viise, kuidas panna Kumu igati edukalt toimima nii meie oma rahva jaoks kui ka rahvusvahelisel areenil.

Ja ikkagi, iga plussmärgiga sündmust, suundumust on saatnud miinusmärgiline vastureaktsioon, olgu siis valulik võitlus isiklike positsioonide või arusaamade pärast. Muidugi on võimalik (enese)iroonilises võtmes vaadata kunstikõrgkoolide rektorite tagasiastumist ja sellega seotud skandaali jms kui suurejoonelisi tegevuskunsti akte, mis suutsid laia kunstipubliku konservatiivse kunsti nostalgiale vaatamata ometi uudisekünnist ületada ja rahvani jõuda, mida ei suutnud ei graafikatriennaal ega ka elektroonilise kunsti festival, kuid see oleks vahest liialt küüniline, ka tegevuskunsti suhtes. Olen nõus Mari Sobolevi arvamusega 21. XII Postimehes, kus ta nimetas just tegevuskunsti kõige elujõulisemaks kunstivaldkonnaks. Jaan Toomiku ja Paul Rodgersi veetud  Viinistu video- ja tegevuskunstifestival kinnitab seda  väidet ja sugugi mitte ainult Lõuna-Aafrika kunstnike paari Steveni ja Elu detailselt läbi mõeldud multimeedia etenduste tõttu, Toomiku interdistsiplinaarse õppetooli magistrandid teavad, mida teevad, vajaka jääb veel veenvusest, atraktiivsusest. Ka Pärnu (non)gratakate protsessi nautimine, empaatiline kaasaelamine on väärtused omaette.

Ka Tallinna konkureerimine järgmiseks ?Manifesta? linnaks, mis siis, et 2006. aasta biennaal toimub siiski Küprosel, on oluline samm, et  Eesti võiks astuda normaalsesse rahvusvahelisse kunstimaailma; märk, et kapseldumise ja eneseimetluse aeg võiks otsa saada. Kultuuriminister Urmas Paeti kohalolek ja veenev esinemine tänavuse ?Manifesta? avamisel San Sebastiánis olid lootusrikkad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming