Alguses oli Sõna

Kaie Tanner

Rakvere Arvo Pärdi festivalil ARVO PÄRDI “PASSIO”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Else Torp (sopran), Iris Oja (alt), Wolodymir Smishkewych (tenor), Uku Joller (bass) ja Christopher Bowers-Broadbent (orel) Paul Hillieri dirigeerimisel Rakvere Kolmainu kirikus 11. IX.

Arvo Pärti on korduvalt nimetatud maailma tuntuimaks ja tunnustatuimaks eesti heliloojaks. Ka kosmopoliidiks, müstiliseks minimalistiks, elitaarseks heliloojaks, geeniuseks, eesti muusika üheks suuremaks elavaks klassikuks. “Superlatiivid lendasid nagu kärbsed meepoti ümber,” ütles selle kohta üks teine eesti klassik. Vastukaaluks on Pärti aga süüdistatud ka kitšilikkuses ja liigses lihtsuses.

Lihtne ja geniaalne pole vastandid. Arvo Pärt on pälvinud mitmeid preemiaid ja aunimetusi, millest viimased on aasta helilooja nimetus (USA muusikainfoteatmik Musical America, 2004) ning Euroopa kirikumuusika auhind. Ka tema 70. sünnipäeva tähistatakse lisaks Eestile ka Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal, Kanadas ja mujalgi. Inimesi, kes tema muusikat omaks peavad, leidub igal kontinendil ja riigipiire Pärdi looming ei tunnista.

Pole mingi ime, kui kuuba kitarrist esitab oma kontserdil enda poolt seatud “Fratres’t” või inglise balletiteater toob välja “Dracula” lavastuse, milles kasutatud Pärdi muusikat. Kui näiteks Tormis on ilma igasuguse kahtluseta eesti helilooja, siis Pärti iseloomustades öeldakse sageli esimesena hoopis ortodoks. Ehk siis veendumus on rahvusest eespool.

Praegu käimasolevat Arvo Pärdi festivali nimetab selle kunstiline juht Paul Hillier tagasihoidlikult “väikeseks festivaliks”. Üsna ebatraditsiooniliselt toimub see ka väikeses linnas ehk Rakveres ning ka kontserdipaik, sealne Kolmainu kirik pole kuigi suur. Vähemalt festivali avakontserdil jäi see küll publikule veidi kitsaks.

Pärt on oma “Passio” ehk “Johannese passiooni” teksti võtnud sõna-sõnalt piiblist (Jh 18; 19, 1 – 28), midagi välja jätmata või juurde lisamata. Evangelisti osa kannab solisti asemel solistide kvartett, Jeesus on aga traditsiooniliselt bass ja Pilaatus bariton.

Kui “Passio’t” nimetatakse üheks olulisemaks ja mõjuvamaks teoseks XX sajandi teise poole koorimuusikas, siis see on kahtlemata tõsi. “Mõjuv” saab selle muusika kohta öelda, “ilus” tundub juba vale sõnana. Sest Pärdi respekt evangeeliumi kannatusloo vastu on nii märgatavalt suur, muusika nii selgelt vaid Sõnumi edastusvahend. Mõnegi vokaalteose puhul võib teksti ka kõrvale jätta ja instrumentaalversiooni kuulata, siin aga poleks sõnata midagi teha. Kui seesama evangelist Johannes alustab oma raamatut lausega “Alguses oli Sõna”, siis Pärdil on Sõna nii alguses, lõpus kui vahepeal. Sõna on alus. Alfa ja oomega, esimene ja viimane, algus ja ots.

Paraku koosneb heliteos ikkagi sõnast ja muusikast, õigemini nende hästi tasakaalustatud sümbioosist. Suure rõõmuga peab ütlema, et pea kõik esitajad selle ka leidsid. Kõrva jäi instrumentaalansambli võrratult ansamblitundlik musitseerimine ning koori viimistletud vokaal, natuke segas kohati silbi-, mitte fraasikaupa toimiv dünaamika.

Organist ning oreliregistrite valik väärivad hulga kiidusõnu: Christopher Bowers-Broadbent leidis just õiged värvid, mida vaja nii teose karakteri edasiandmisel kui muusikalisel arendamisel ja sidumisel. Võlus värvide rohkus, oreli kõigi võimaluste ärakasutamine.

Ka evangelistide kvartett oli suurepärane leid. Kaunid hääled, hea ansambel, musikaalne ja mõjuv esitus. Aarne Talvik Jeesusena ja Tiit Kogerman Pilaatusena kogusid ettekande jooksul järjest enam veenvust ja kindlust, eriti Talviku esituses võlus tema sisuline lahendus. Pilaatuse roll on vastuoluline ja ka evangeeliumiti erinevalt tõlgendatud, Johannese versioonis kujutatakse teda kõige positiivsemalt: sõbraliku ja õiglase, ehkki mitte kuigi tugeva isiksusena, kes Jeesust surma mõistes annab järele vaid juutide otsesele ähvardusele (“kui sa nüüd tema vabaks lased, siis ei ole sa keisri sõber”). Kogerman mängis selle nüansi Pilaatuses välja.

Helilooja Pärt ei väljenda passiooni muusikas ülekeevaid emotsioone nagu ka teksti autor Johannes. Tolleaegses traditsioonis kirjeldatigi tegusid, mitte tundeid, mis jätab viimased puhtalt tõlgenduste pärusmaaks. Sest arvestades kannatusloo tegelikku dramaatikat ning asjaolu, et Johannese näol oli tegu ühe Jeesusele lähima õpilasega (ise nimetab ta end evangeeliumis “jüngriks, keda Jeesus armastas”), on täiesti selge, et ühtki kannatusloo tegelast tundetuimuses süüdistada ei saa. Pigem vastupidi.

Huvitavad leiud olid Jeesust salgava Peetruse julge eitus (Peetruse sirgeselgse “Non sum” laulis koor) ja vihaste juutide ootamatult nukker tunnistus “Non habemus Regem nisi Caesarem”. Samuti Pilaatuse kuju, kes mõjus pigem õnnetult valel ajal valesse kohta sattunud inimesena ja kellest oli niisugusel kujul kahju.

Kui “Passio” kontserdid (kaks neid oligi, Rakveres ja Paides) poleks juba läbi, lõpetaksin sõnadega “minge ja kuulake kindlasti”. Pärdi kui professionaalse muusiku pieteeditunne Sõna vastu on imetlusväärne – ta ei püüa luua sisust ilusamat vormi. “Passio’le” annab mõjukuse ja sisendusjõu just Sõna ja muusika täiuslik kooskõla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming