Algas duoga ja jätkus trioga

Toomas Velmet

Nõnda käivitus 24. augustil tänavune Tallinna kammermuusika festival. See festival on suve  viimane ja sügise esimene ning seetõttu päris hea käivitava energiaga. Kaks kontserti õhtu jooksul pole ka võimatu, sest paigad on lähestikku ja vahepeal jõuab ka kohviga end turgutada. Tallinna raekoda on ehk liiga turismimelu keskel, aga Rootsi-Mihkli kirik Rataskaevus lausa ideaalses paigas. Festivali korraldab Pille Lille Muusikute Toetusfond ja seekord oli kavas kümme kontserti eelnimetatud kontserdipaikades pluss festivali galakontsert 28. augustil  Jaani kirikus. Esinejate geograafia on lai, kuid lõviosa moodustavad eesti interpreedid-instrumentalistid, 35 esinejast vaid kolm vokalisti ja kaheksa välismaalast. Selline tundubki olevat festivali läbiv idee, sest kavad on arvatavasti esinejate pakutud ja nii ka korraldajate aktsepteeritud. Seepärast tundusid stiilselt väljapeetuna esimese päeva kaks kontserti, millest räägime hiljem lähemalt, aga järgmised mõjusid oma 5–7 esineja ja kirjude kavadega  mõnevõrra „kinkepakikestena”. Veel oli 27. augustil Rootsi-Mihklis Astor Piazzolla kava, mis kutsus soliidsena.      

Seega sai festival alguse kontserdiga raekojas, kus esines duosonaadi partneritena huvitav rektorite paar: viiulikunstnik Valeri Vorona (Moskva) ja pianist Peep Lassmann (Tallinn), esimene Mihhail Ippolitov-Ivanovi nimelise riikliku muusikapedagoogika instituudi ja teine teatavasti meie muusikaakadeemia rektor. Mõlemad on oma riigis aktiivsed muusikategelased, nii et annab imestada nende kontserttegevuse üle, mis teatavasti nõuab lisaks  mõttetegevusele ka vormisolemist ja see on juba iseenesest imekspandav. Kontserdi kava oli akadeemiline, s.t kaks sonaati ja kaks väiksemat vormi, millest teine virtuoosne fantaasia. Valeri Vorona on lõpetanud Moskva Gnessinitenimeline instituudi ja Moskva konservatooriumi aspirantuuri ning tegutseb aktiivselt nii soolokarjääri kui dirigeerimise suunal – oli juunis Tallinnas oma Moskva Noorte Kammerorkestriga, tunneb end kodus kaasaegses ja  ka džässilikumas muusikas. Peep Lassmann ei vaja küll tutvustamist, kui, siis ehk niipalju, et talle pole võõras ükski stiil Bachist kuni tänapäevani. Avateosena kõlas Paul Hindemithi Sonaat viiulile ja klaverile Es-duur op. 11 nr 1. Hindemithil on loendamatu arv oopusi kammermuusikas, nende hulgas viiulisonaate kuus. Hindemith on vist küll ainus helilooja, kelle tööde hulka kuuluvad duosonaadid, mis hõlmavad kogu standardset partituuri, neist  ekstravagantsemad on kirjutatud kontrabassile, tuubale ja harfile. Es-duur viiulisonaat on kaheosaline ja kirjutatud aastal 1918. Vorona viiul kõlab väga mahedalt, kuigi värvikalt, ning seetõttu tundus esimeses osa balanss kalduvat klaveri kasuks. Seevastu teine osa mõjus absoluutselt tasakaalus ansamblina ja pigem domineeris juba viiul, mis sobis ka teose meeleollu.   

Kontserdi keskne teos oli minu rõõmuks Sergei Prokofjevi mastaapne Sonaat nr 1 f-moll op. 80. Siinkohal peaks vist selgitama, miks autori Sonaat nr 1 kannab sünniaastat 1946, aga Sonaat nr 2 – 1943; sama vastuolu on ka oopusenumbrites: hilisem on op. 80 ja  varasem op. 94b. Selles b-s ongi konks. Nimelt alustas autor Esimese sonaadi kirjutamist 1938 ja oopusenumber on sealt pärit. Teine sonaat on aga hoopis autori oma flöödisonaadi arranžeering, mille palus ja mida aitas tal teha David Oistrahh. Mõlemad tõi esiettekandele duo Oistrahh-Oborin. Pole mõtet võrrelda, ammugi vaielda, kumb teos on parem, kuid mina olen kindlalt op. 80 fänn, vaatamata asjaolule, et op. 94b mängitakse sagedamini. Hindemithi  Sonaat mõjub Prokofjevi kõrval igatahes lapsemänguna või siis hea kammerliku soojendusena. Prokofjevis polnud jälgegi balansi kõikumistest ka mitte „jõhkras” (brusco) allegro’s (II osa), kus alati kipub domineerima klaver. Tervikuna peakski kontserti hindama aspektist, et Prokofjevi Sonaat väga hea = kogu kontsert väga hea. 

Kuid peateosele järgnes veel üht-teist. Helilooja Aleksandr Raskatov (1953) on kirjutanud 2001. aastal teose viiulile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele pealkirjaga „5 minutit W. A. M-i elust” ja teose versiooni viiulile-klaverile esitas duo Prokofjevi Sonaadi pinge lahenduseks. Paljud heliloojad on pöördunud Mozarti poole ja üks neist on ka Arvo Pärt, kelle „Mozart-Adagio” tuli ettekandele juba järgmisel kontserdil. Seepärast on kiusatus neid võrrelda, mis on  tulutu tegevus nagu ennustaminegi. Ometi ei saa jätta märkimata, et Pärdi teos tundub olevat aupaklikum, aga ka tõsimeelsem, kuid Raskatovi loodu mõjub andeka imitatsioonina. Kontsert tervikuna mahub valemisse, et duosonaate esitas duorektoraat ja kontserdi lõpetas duoklounaad, sest ettekandele tuli Sergei Dreznini (1955) „Tsirkus-fantaasia Isaak Dunajevski teemadele”. Teos on kirjutatud Gidon Kremerile 1985. aastal (viiul-klaver) ja  versioon orkestriga 1999. aastal. Vanema põlvkonna inimesed mäletavad veel neid Grigori Aleksandrovi filme „Tsirkus”, „Volga-Volga” jne, kus staarideks olid Ljubov Orlova ja Leonid Utjossov. „Tsirkuses” oli osa ka ameerika lauljal Paul Robesonil, kes laulis hällilaulu väiksele poisile. Sealtsamast on ka apoteoosina pärit „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”. Dreznini fantaasia lõpus on need kaks väga oskusliku kontrapunktina ühendatud nii, et klaver mängib  hällilaulu ning viiul samaaegselt esitab „suurt ja laia”. Seega lõppes kontsert igati poliitkorrektselt ja nõuti ka lisapala, mis ka esitati, kuid enam ei meenu, mida, kuid vastavalt kava tendentsile, midagi sama „kergemeelset”.     

Vaheaeg pool tundi ja uus kontsert RootsiMihkli kirikus, kus esines juba trio. Trio nimega Andante tegutseb USAs koosseisus Mari-Liis Päkk (viiul), Jason Calloway (tšello) ja Yoon Chung (klaver). Mari-Liis Päkk pole lihtsalt eesti päritolu, vaid lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli Mare Teearu klassis ning jätkanud siis Dallases ja kaitsnud magistri Philadelphias Temple University’s. Trio Andante tšellist on  Mari-Liisi abikaasa, kes on lõpetanud Juilliardi ja Lõuna-California ülikooli. Ta tundub olevat pühendunud kammermuusikale väga kõrgel tasemel (Curtise, Tōkyō, Juilliardi kvartett) ning nüüdismuusikale vähemalt sama kõrgel tasemel (Birtwistle, Carter, Crumb, Boulez jt) ja võib ette näidata saja esiettekande ringis. Pianist Yoon Chungi atestaatide nimekiri on nii pikk, et seda pole võimalik siia mahutada, aga piisab, kui nimetada teda kui Dudley konkursi  laureaati (2000) ning Young Concert Artist Trust Auditions’i finalisti (2002 ) ja CMI kammermuusika konkursi finalisti (USA 2005). Selline seltskond esitas Rootsi-Mihkli kirikus täismõõdulise kava: Elleri „Lüüriline pala nr 2” f-moll, Pärdi „Mozart-Adagio”, Šostakovitši Trio nr 2 e-moll op. 67 ja Brahmsi Trio nr 1 op. 8. Kena oli kuulata austusavaldust eesti muusikale ja eriti süvenenult kõlas Pärdi interpretatsiooniliselt vägagi keerukas, esitajale vastupanu osutav  kummardus Mozartile. 

Trio kõlas erakordselt keelpillikeskselt, mida ei juhtu just iga päev. Kava suurteostest kostus selgelt, et juhtiv ideoloogiline roll ansamblis kuulub tšellistile – siit ka see keelpillide domineerimine. Kui esimeses kahes teoses  oli see asjakohane, siis Šostakovitši Trios oli klaveri tagaplaanile suunamine asjatu, sest see partituur on juba eos absoluutselt tasakaalus ega vaja kõlalist kohendamist, eriti jäi klaverist puudu II ja IV osas, kus temaga koos kadus partituuri sümfonism ja dramaturgia. On siiski väga huvitav jälgida, kuidas lääne artistid jäävad mõnevõrra hätta Šostakovitši interpreteerimisega, kuigi juhtnöörid noodis on väga täpsed kuni metronoomideni välja. Kui viimased  tunduvadki ülepakutuna, siis suhted võiksid paika jääda. Kõigele vaatamata oli tunda oma seisukohtade täpset väljatöötamist ja ka täpset väljaütlemist, mis näiteks esimeses osas andis väga hea tulemuse. 

Kontserdi kulminatsioon oli loomulikult Brahmsi esitus – siin oli tasakaal ideaalilähedane ja kogu esitus nauditav. Esitati nagu tavaks ikka teose teist autoriversiooni (1889), mis on esimesest palju lühem, kuid ikkagi ulatuslik (u 35’). Poleks paha kunagi elavalt esimest (1854) kuulata: seal on palju huvitavat ja, mis eriti oluline, originaal on ka trükituna kättesaadav ja mõni esitus ka salvestatud. Andante  trio esituses võlus helitöö kõlaline kompaktsus ja väga täpselt realiseeritud dramaturgia. Scherzo (II) tempo oli oodatust pisut mõõdukam, kuid see oli ilmselt taotluslik (nagu ka Šostakovitši Allegro con brio), kuna kulges ansambliliselt väga täpselt ja dünaamiliselt ka hästi diferentseeritult. Rõõmustavalt arvukas publik hindas kõrgelt Andante esituskunsti ja sai nõutud lisapalaks vallatu Rondo vanameister Haydni Triost A-duur. 

Festivali avapäev oli väärikas ja kunstiliselt kõrgel tasemel, loodetavasti ei jäänud järgnev avalöögile alla. Pille Lill hoiab kirglikult üleval eesti kammermuusika tänapäeva ja perspektiivi, mille eest teda ühtviisi kirglikult tänavad eesti interpreedid ja nende kuulajaskond. Algas duoga ja jätkus trioga      Nõnda käivitus 24. augustil tänavune Tallinna kammermuusika festival. See festival on suve  viimane ja sügise esimene ning seetõttu päris hea käivitava energiaga. Kaks kontserti õhtu jooksul pole ka võimatu, sest paigad on lähestikku ja vahepeal jõuab ka kohviga end turgutada. Tallinna raekoda on ehk liiga turismimelu keskel, aga Rootsi-Mihkli kirik Rataskaevus lausa ideaalses paigas. Festivali korraldab Pille Lille Muusikute Toetusfond ja seekord oli kavas kümme kontserti eelnimetatud kontserdipaikades pluss festivali galakontsert 28. augustil 

Jaani kirikus. Esinejate geograafia on lai, kuid lõviosa moodustavad eesti interpreedid-instrumentalistid, 35 esinejast vaid kolm vokalisti ja kaheksa välismaalast. Selline tundubki olevat festivali läbiv idee, sest kavad on arvatavasti esinejate pakutud ja nii ka korraldajate aktsepteeritud. Seepärast tundusid stiilselt väljapeetuna esimese päeva kaks kontserti, millest räägime hiljem lähemalt, aga järgmised mõjusid oma 5–7 esineja ja kirjude kavadega  mõnevõrra „kinkepakikestena”. Veel oli 27. augustil Rootsi-Mihklis Astor Piazzolla kava, mis kutsus soliidsena.       

Seega sai festival alguse kontserdiga raekojas, kus esines duosonaadi partneritena huvitav rektorite paar: viiulikunstnik Valeri Vorona (Moskva) ja pianist Peep Lassmann (Tallinn), esimene Mihhail Ippolitov-Ivanovi nimelise riikliku muusikapedagoogika instituudi ja teine teatavasti meie muusikaakadeemia rektor. Mõlemad on oma riigis aktiivsed muusikategelased, nii et annab imestada nende kontserttegevuse üle, mis teatavasti nõuab lisaks  mõttetegevusele ka vormisolemist ja see on juba iseenesest imekspandav. Kontserdi kava oli akadeemiline, s.t kaks sonaati ja kaks väiksemat vormi, millest teine virtuoosne fantaasia. Valeri Vorona on lõpetanud Moskva Gnessinitenimeline instituudi ja Moskva konservatooriumi aspirantuuri ning tegutseb aktiivselt nii soolokarjääri kui dirigeerimise suunal – oli juunis Tallinnas oma Moskva Noorte Kammerorkestriga, tunneb end kodus kaasaegses ja  ka džässilikumas muusikas. Peep Lassmann ei vaja küll tutvustamist, kui, siis ehk niipalju, et talle pole võõras ükski stiil Bachist kuni tänapäevani. Avateosena kõlas Paul Hindemithi Sonaat viiulile ja klaverile Es-duur op. 11 nr 1. Hindemithil on loendamatu arv oopusi kammermuusikas, nende hulgas viiulisonaate kuus. Hindemith on vist küll ainus helilooja, kelle tööde hulka kuuluvad duosonaadid, mis hõlmavad kogu standardset partituuri, neist  ekstravagantsemad on kirjutatud kontrabassile, tuubale ja harfile. Es-duur viiulisonaat on kaheosaline ja kirjutatud aastal 1918. Vorona viiul kõlab väga mahedalt, kuigi värvikalt, ning seetõttu tundus esimeses osa balanss kalduvat klaveri kasuks. Seevastu teine osa mõjus absoluutselt tasakaalus ansamblina ja pigem domineeris juba viiul, mis sobis ka teose meeleollu.   

Kontserdi keskne teos oli minu rõõmuks Sergei Prokofjevi mastaapne Sonaat nr 1 f-moll op. 80. Siinkohal peaks vist selgitama, miks autori Sonaat nr 1 kannab sünniaastat 1946, aga Sonaat nr 2 – 1943; sama vastuolu on ka oopusenumbrites: hilisem on op. 80 ja  varasem op. 94b. Selles b-s ongi konks. Nimelt alustas autor Esimese sonaadi kirjutamist 1938 ja oopusenumber on sealt pärit. Teine sonaat on aga hoopis autori oma flöödisonaadi arranžeering, mille palus ja mida aitas tal teha David Oistrahh. Mõlemad tõi esiettekandele duo Oistrahh-Oborin. Pole mõtet võrrelda, ammugi vaielda, kumb teos on parem, kuid mina olen kindlalt op. 80 fänn, vaatamata asjaolule, et op. 94b mängitakse sagedamini. Hindemithi  Sonaat mõjub Prokofjevi kõrval igatahes lapsemänguna või siis hea kammerliku soojendusena. Prokofjevis polnud jälgegi balansi kõikumistest ka mitte „jõhkras” (brusco) allegro’s (II osa), kus alati kipub domineerima klaver. Tervikuna peakski kontserti hindama aspektist, et Prokofjevi Sonaat väga hea = kogu kontsert väga hea. 

Kuid peateosele järgnes veel üht-teist. Helilooja Aleksandr Raskatov (1953) on kirjutanud 2001. aastal teose viiulile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele pealkirjaga „5 minutit W. A. M-i elust” ja teose versiooni viiulile-klaverile esitas duo Prokofjevi Sonaadi pinge lahenduseks. Paljud heliloojad on pöördunud Mozarti poole ja üks neist on ka Arvo Pärt, kelle „Mozart-Adagio” tuli ettekandele juba järgmisel kontserdil. Seepärast on kiusatus neid võrrelda, mis on  tulutu tegevus nagu ennustaminegi. Ometi ei saa jätta märkimata, et Pärdi teos tundub olevat aupaklikum, aga ka tõsimeelsem, kuid Raskatovi loodu mõjub andeka imitatsioonina. Kontsert tervikuna mahub valemisse, et duosonaate esitas duorektoraat ja kontserdi lõpetas duoklounaad, sest ettekandele tuli Sergei Dreznini (1955) „Tsirkus-fantaasia Isaak Dunajevski teemadele”. Teos on kirjutatud Gidon Kremerile 1985. aastal (viiul-klaver) ja  versioon orkestriga 1999. aastal. Vanema põlvkonna inimesed mäletavad veel neid Grigori Aleksandrovi filme „Tsirkus”, „Volga-Volga” jne, kus staarideks olid Ljubov Orlova ja Leonid Utjossov. „Tsirkuses” oli osa ka ameerika lauljal Paul Robesonil, kes laulis hällilaulu väiksele poisile. Sealtsamast on ka apoteoosina pärit „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”. Dreznini fantaasia lõpus on need kaks väga oskusliku kontrapunktina ühendatud nii, et klaver mängib  hällilaulu ning viiul samaaegselt esitab „suurt ja laia”. Seega lõppes kontsert igati poliitkorrektselt ja nõuti ka lisapala, mis ka esitati, kuid enam ei meenu, mida, kuid vastavalt kava tendentsile, midagi sama „kergemeelset”.     

Vaheaeg pool tundi ja uus kontsert RootsiMihkli kirikus, kus esines juba trio. Trio nimega Andante tegutseb USAs koosseisus Mari-Liis Päkk (viiul), Jason Calloway (tšello) ja Yoon Chung (klaver). Mari-Liis Päkk pole lihtsalt eesti päritolu, vaid lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli Mare Teearu klassis ning jätkanud siis Dallases ja kaitsnud magistri Philadelphias Temple University’s. Trio Andante tšellist on  Mari-Liisi abikaasa, kes on lõpetanud Juilliardi ja Lõuna-California ülikooli. Ta tundub olevat pühendunud kammermuusikale väga kõrgel tasemel (Curtise, Tōkyō, Juilliardi kvartett) ning nüüdismuusikale vähemalt sama kõrgel tasemel (Birtwistle, Carter, Crumb, Boulez jt) ja võib ette näidata saja esiettekande ringis. Pianist Yoon Chungi atestaatide nimekiri on nii pikk, et seda pole võimalik siia mahutada, aga piisab, kui nimetada teda kui Dudley konkursi  laureaati (2000) ning Young Concert Artist Trust Auditions’i finalisti (2002 ) ja CMI kammermuusika konkursi finalisti (USA 2005). Selline seltskond esitas Rootsi-Mihkli kirikus täismõõdulise kava: Elleri „Lüüriline pala nr 2” f-moll, Pärdi „Mozart-Adagio”, Šostakovitši Trio nr 2 e-moll op. 67 ja Brahmsi Trio nr 1 op. 8. Kena oli kuulata austusavaldust eesti muusikale ja eriti süvenenult kõlas Pärdi interpretatsiooniliselt vägagi keerukas, esitajale vastupanu osutav  kummardus Mozartile. 

Trio kõlas erakordselt keelpillikeskselt, mida ei juhtu just iga päev. Kava suurteostest kostus selgelt, et juhtiv ideoloogiline roll ansamblis kuulub tšellistile – siit ka see keelpillide domineerimine. Kui esimeses kahes teoses  oli see asjakohane, siis Šostakovitši Trios oli klaveri tagaplaanile suunamine asjatu, sest see partituur on juba eos absoluutselt tasakaalus ega vaja kõlalist kohendamist, eriti jäi klaverist puudu II ja IV osas, kus temaga koos kadus partituuri sümfonism ja dramaturgia. On siiski väga huvitav jälgida, kuidas lääne artistid jäävad mõnevõrra hätta Šostakovitši interpreteerimisega, kuigi juhtnöörid noodis on väga täpsed kuni metronoomideni välja. Kui viimased  tunduvadki ülepakutuna, siis suhted võiksid paika jääda. Kõigele vaatamata oli tunda oma seisukohtade täpset väljatöötamist ja ka täpset väljaütlemist, mis näiteks esimeses osas andis väga hea tulemuse. 

Kontserdi kulminatsioon oli loomulikult Brahmsi esitus – siin oli tasakaal ideaalilähedane ja kogu esitus nauditav. Esitati nagu tavaks ikka teose teist autoriversiooni (1889), mis on esimesest palju lühem, kuid ikkagi ulatuslik (u 35’). Poleks paha kunagi elavalt esimest (1854) kuulata: seal on palju huvitavat ja, mis eriti oluline, originaal on ka trükituna kättesaadav ja mõni esitus ka salvestatud. Andante  trio esituses võlus helitöö kõlaline kompaktsus ja väga täpselt realiseeritud dramaturgia. Scherzo (II) tempo oli oodatust pisut mõõdukam, kuid see oli ilmselt taotluslik (nagu ka Šostakovitši Allegro con brio), kuna kulges ansambliliselt väga täpselt ja dünaamiliselt ka hästi diferentseeritult. Rõõmustavalt arvukas publik hindas kõrgelt Andante esituskunsti ja sai nõutud lisapalaks vallatu Rondo vanameister Haydni Triost A-duur. 

Festivali avapäev oli väärikas ja kunstiliselt kõrgel tasemel, loodetavasti ei jäänud järgnev avalöögile alla. Pille Lill hoiab kirglikult üleval eesti kammermuusika tänapäeva ja perspektiivi, mille eest teda ühtviisi kirglikult tänavad eesti interpreedid ja nende kuulajaskond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming