Algab teadliku laulja kujundamine

Tänapäeva innovaatiline, maailmale avatud inimene tahab, et amatöörtasemel koorilaul oleks hea energiaga, nüüdisaegne, köitev ja loogiline.

MARIA MÖLDER

Dirigent Veronika Portsmuth astub sel sügisel sammu tundmatusse ja paneb käima oma kooriakadeemia, et pakkuda täiskasvanud koorilauljatele enesetäiendusvõimalusi. Veronika Portsmuthi kooriakadeemia all jätkavad tegevust näiteks kontsertkoor (senine Euroopa Kultuuripealinna Segakoor) ja kammernaiskoor Miina.

Koorilauljate koolitamise vajadusest ja puudulikkusest on räägitud ammuilma. Milline on selles valdkonnas praegu olukord, millised on põhilised kitsaskohad ja miks ei ole neid riik suutnud lahendada?

Veronika Portsmuth: Koolitatud on laulupeoprotsessi kaudu, laulupeo­repertuaari õpetades. Koorijuhtidele ja -dirigentidele on täiendusõpet antud peamiselt rahvakultuuri keskuses, kuid osavõtjaid on olnud kahjuks väga vähe. Koorijuhid on olnud pelglikud ja enesekriitilised, nad ei ole julgenud välja tulla, pakutus pole võib-olla nähtud ka piisavalt palju resoneeruvat. Küsimus on ka selles, millega seal tegeletakse, kuidas seda sõnastatakse ja kui lähedale see inimesele jõuab. Jah, juhendajate kaudu on täiskasvanud lauljaid suudetud mõjutada tagasihoidlikult ja oma roll on ka mõtlemisel, et me oleme ju nii teinud – aga aeg läheb edasi. Olen pikemat aega näinud lähedalt nii laulupeoprotsessi kui ka Eesti segakooride tegevust ja seda pidevalt analüüsinud.

Milles see ajale jalgujäämine väljendub ja mis võiks olla teisiti?

Maailm pakub ju nii palju uut ja praktilist, ka koolitunnis ainetele lähenemises. Tänapäeval on õpetamise metoodikaid tohutu hulk ja minu eesmärk on tänapäevastada koorimuusika hoiakut. On väga palju muid sihte ja tänapäeva innovaatiline, visioonidega, laiale maailmale avatud inimene tahab, et ka Eestis oleks koorilaulu harrastamine amatöörtasemel hea energiaga, nüüdisaegne ja köitev, lähedane ja loogiline. Ma toon näite Aarhusi kuningliku muusikaakadeemia ehk RAMA rütmimuusikaosakonnas hiljuti loodud vokaalkeskusest, kus õpetatakse koorilaulu ja dirigeerimist rütmimuusika baasil. Sealne praktika on väga köitev: lihtsate vahenditega tehakse selgeks põhilised ja olulised asjad ning kasvatatakse laulja omavastutust esituse eest. Samamoodi on minul soov leida uusi metoodikaid, samal ajal integreerida meie õpetussüsteemi mitmekesine maailmapraktika, katsetada ja proovida. Kõik ei ole muidugi kohe valmis ja see vajab loomist ja arendamist, aga seda ma soovingi teha – ja sealjuures ka ise areneda.

Kuidas sa end nüüdisaegsete kooritöömetoodikatega kursis hoiad ja kuidas valid Eestile kõige sobivamad meetodid?

Olen maailmas näinud ja kogenud mitme­sugust õpetamispraktikat nii laulja koorijuhi kui ka tudengina. Ka Rootsi kuningliku muusikaakadeemia doktoriõppes kogetu on hea eeskuju. Internetiavarustes on väga palju materjali ja ma jälgin ka, millega tegelevad mu noored sõbrad-kolleegid Põhjamaadel ja ookeani taga. Paljut olen proovinud Miinade ja Euroopa Kultuuripealinna Segakoori peal, et näha, mis töötab hästi, mis sobib vähem. Koorimuusika on praegu samamoodi tohutus arengus nagu muu maailm ja on piisavalt suur oht jääda mingil hetkel kõrvaltvaataja rolli. Suure koorilaulumaana on oluline hoida ise tõrvikut ja teed näidata, aga see ei tähenda, et hakkame lavale panema tohutult sähvivaid lampe, esitama popmuusika kooriseadeid või väga keerukat nüüdismuusikat. Koorimuusika mõtteviisi ja arusaamade osas peaks koos maailmaga jõudma uuele tasandile. Ma ei soovi teha tohutut revolutsiooni, vaid muuta koorilaulu parimas tegevus­eas inimesele atraktiivseks. Põhiline probleem on praegu see: kui inimesed ülikooli lõpetavad, siis on elul nii palju pakkuda, et koorilaul jääb kuidagi kõrvale kui üksluine tegevus. Aga oleks tore, kui see aktiivseimas eas inimene saab ka tulla näiteks kord nädalas välja laulma ja ennast täiendama – ja ta tunneb, et ta tõesti saab sellest midagi rohkemat kui üks tenori- või aldipartii. Ta võiks saada igas kooriproovis tõelise elamuse: see võiks teda inimesena rikastada ja arendada nii vaimseid kui ka füüsilisi oskusi.

Akadeemia tuumik on praegu kontsertkoor: Euroopa Kultuuripealinna Segakoor on läinud täies koosseisus üle kooriakadeemia kontsertkooriks, millega me hakkame seda akadeemiat koos rajama. Tulevikus võiks see meil olla suur koor – loodetavasti kunagi lausa sajapealine –, mis oleks meistriklasside näidiskollektiiv, mille peal saaks katsetada. See võiks oma huvitavate projektidega inspireerida ka teisi koorilauljaid või -dirigente.

Oled juhatanud väga mitmesuguse profiiliga koore ja Euroopa Kultuuri­pealinna Segakooris oled suutnud üsna vähese koorimuusikakogemusega lauljatele keeruka repertuaari selgeks õpetada ka siis, kui noodikiri neile just palju ei ütle. Millise nipiga see on õnnestunud?

Eks see ongi teatud õpetamismeetod – ja julgus. Nüüd loodud akadeemias soovin kasutada ka kõiki interaktiivseid ja tehnilisi võimalusi, et inimene saaks ise töötada oma partiiga näiteks siis, kui ta käib vabal ajal jooksmas: ta ei pea alati kuulama raadiost muusikat, vaid võib tegeleda koorivaldkonna asjadega. Ma tahangi väita, et kui inimene ka ei ole koorivaldkonnas professionaal, siis tegelikult on kõik võimalik, kui on hea meetod ja kui ta mõistab seda süsteemi. Inimesed soovivad ka harrastustegevuses seada endale kõrgemaid eesmärke ja ma olen valmis neid juhendama nii, et nad need eesmärgid ka saavutavad.

Euroopa Kultuuripealinna Segakoori on kogunenud väga erilised inimesed: nad on väga hakkajad ja soov areneda on suur, neile ei meeldi ühe koha peal istuda. Nad on oma valdkonnas väga tegusad, valmis katsetama uusi asju ja väga ärksa hoiakuga. Need inimesed ongi mulle andnud jõudu ja inspiratsiooni selline ettevõtmine ellu kutsuda. Ma loodan, et nende inimestega saamegi selle akadeemia luua ja tuua sinna ka uusi väärtusi – teineteist täiendades ning väljapoole midagi haaravat ja ainulaadset pakkudes.

Euroopa Kultuuripealinna Segakoori esimene väljakutse oli „Laulu­lahingu“ saade, mis oli väga populaarne. Mis sa arvad, kas oleksid ka selle saateta pannud rõhku koorikontsertide etenduslikkusele, nagu praegu on läinud?

Etenduslikkus on mind kogu aeg köitnud. „Laululahing“ oli 2009. aasta kevadel, aga enne seda, 2008. aasta sügisel, olin juba Kultuurikatlas lavale toonud Fääri saarte ooperi, Sunleif Rasmusseni „Hullu mehe aias“, nii et see pisik on mul olnud nii ehk naa. Peale selle õnnestus publikuni tuua Helena Tulve kammerooper „It Is Getting So Dark …“ ehk „Läheb nii pimedaks …“. Ma loodan, et edaspidi saan kammerooperitega minna veel rohkem süvitsi.

Aga ilmselgelt oli see seltskond, kes oli valmis „Laululahingus“ hüppama ja kargama, üsna hea baas millegi lavastusliku loomiseks: see eeldab teatud valmidust ja igal inimesel seda ei ole. Meil on Euroopa Kultuuripealinna Segakooris igas vanuses inimesi ja nad kõik on valmis neid asju kaasa tegema, kusjuures suure ebamugavustundeta. Need koorilavastused olen teha saanud just tänu nendele inimestele ja koostööle Reeda Tootsiga, kes tajub väga hästi koorilaulja liikumisvõimalusi. Euroopa Kultuuripealinna Segakoori pealt on näha lauljate ambitsioonid ja see, millist repertuaari nad soovivad laulda. Kammernaiskoor Miina on tugevama muusikataustaga. Ka nemad on teinud palju põnevaid etendusi ja projekte, viimati elektroonilise muusikaga Tormise kava „Virmaliste väraval“ „Viru folgil“ koos Raun Juurikaga. See oli midagi tõsiselt ägedat meile endilegi: loodame seda sügisel veel esitada ja salvestada. Kooriakadeemia professionaalse poole peale on plaanis luua kammerkoor, millega esitada kammeroopereid, mis ongi kirjutatud mõnevõrra suuremale vokaalkoosseisule. Helena Tulve kammerooper oli samamoodi koorile kirjutatud, aga on teisigi Põhjamaade oopereid, mida saab väiksema segakooriga ette kanda.

Kas kammerkooride konkurents ei ole juba niigi tihe?

On kindlasti ja seetõttu ei olegi minul plaanis luua pidevalt tegutsevat kammerkoori, vaid pigem teha lühiajalisi intensiivseid projekte oma loomingulise ambitsiooni elluviimiseks.

Euroopa Kultuuripealinna Segakoorist saab nüüd Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kontsertkoor. Mõni aeg tagasi, 2010. aastal, pandi kokku Eesti Kontsertkoor, suur projektikoor ehk oratooriumikoor, millest ei ole nüüd enam midagi kuulda olnud. Mis sellest on saanud?

Nojah, olin selle koori loomise juures … Mis täpselt juhtus, oskavad ehk öelda juhid. Sellest on omamoodi kahju, et see protsess jätkuda ei saanud, sest 2010. aastal kokku tulnud koosseis oli väga suure potentsiaaliga, vahva ja võimekas. Seal laulsid ju vanad raadiokoori lauljad ja noored EMTA tudengid, kes on praeguseks end solistidena välja laulnud juba Estonia lavale. Aga nagu ikka, üks kollektiiv peab end aina rohkem ja rohkem kokku laulma. Neid projekte oli juba üsna piisavalt ja tagasi­side oli hea. Lihtsalt kahju on, et seda kontsertkoori enam ei ole, eriti praegu, kui ka Eesti Rahvusmeeskoor on Mikk Üleoja käe all noorenenud ja jõuliselt edasi arenenud. Ilmselgelt on Eestis sellist mahlaka kõlaga ja kandvat kollektiivi vaja.

Kas sinu kontsertkoor võiks tulevikus olla sellisel tasemel, et endise kontsertkoori ülesanded üle võtta?

Soov on ju ikka minna edasi. Eks elu näitab, mis sellest saab. Tänapäeval pole amatööri ja professionaali vahe enam nii suur: meil Eestis teevad ju head amatöörid profikoosseisudega koostööd, nii et lootust on. Soovingi liikuda suurvormide poole.

Mida tähendab suurvormiplaan heliloojatele? Kas neil tasub põnevat koostööd oodata?

Ilmselgelt! Esimene projekt on aasta­lõpukontsert Kaarli kirikus ja meil on plaanis viia see kontsert ka Helsingisse, et tähistada veel sel aastal Soome 100. sünnipäeva. Esitame Bachi „Magnificat’i“ Es-duur versiooni, kuhu on vahele kirjutatud neli jõulukoraali. See on Bachil loodud kümme aastat varem kui see versioon, mida me oleme Eesti kontserdisaalides harilikult kuulnud. Teadaolevalt on see Es-duur versiooni esimene tervikettekanne Eestis. Järgmine projekt on meil Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistav suurkontsert 23. veebruaril ja selle viime ka Riiga. Kindlasti tuleb sel kontserdil ettekandele veel häid eesti heliloojate teoseid, aga uudisteose kirjutab meile taas Kristo Matson. Mulle meeldib tema valmisolek sügavamaks koostööks muusikalise detaili tasandil ja temas on seda kütkestavat meloodilisust. Ta on äärmiselt sümpaatne inimene, kelle helikeel istub ka meie kollektiivile. Nagu ta eelmisel aastal mainis, siis oleme ka meie talle uudisteoste kirjutamisel väljakutseid esitanud. Kristost on tõesti kujunenud meie iga-aastane koostööpartner – see sünergia praegu töötab. 2019. aasta kevadel ootab meid veel suur Jaapani turnee Urmas Sisaski loominguga.

Millist tegevust kooriakadeemias pakutakse ja kellele?

Akadeemias on kaks poolt: koorid ja koolitus. Praegu on põhirõhk kooribaasi loomisel. Loodetavasti hakkavad seal tööle igat liiki koorid ja siis, kui ma olen 85aastane, töötavad akadeemias nais-, mees-, sega-, kammer-, laste- ja mudilaskoor. Akadeemiat ei loo ühe päevaga – see on ikkagi elutöö.

Kontsertkoori juures hakkab olema pidev õpe. Iga laulja on ühtpidi kohustatud ja teistpidi privilegeeritud saama pidevalt õpetust. Meil on hääletreening ja rühmatreening. Eesmärk on koolitada teadlik laulja. Laulutreeningu alus on praktiline õpe ja sinna juurde kuuluvad mitmesugused enesetäienduskoolitused: õppepäevad ja õhtused sessioonid. Veel sel aastal on plaan ellu kutsuda ka maailmaakadeemia ehk õhtune vestlussari põnevate inimestega, kes aitavad lahti mõtestada muusikat ja koorilaulu. Ka muu valdkonna inimesed hakkavad seal tutvustama oma vaatenurka koori­laulule. Kindlasti soovime seda kõike teha ka rahvusvaheliselt, näiteks maikuus teeme koostööd Missouri ülikooli koorimuusikaosakonna juhataja Paul Crabbi ja tema kooriga Ameerikast. Koori­akadeemia kasutab praegu üüripindu kesklinnas, päris oma pesa leidmine on tulevikumuusika.

Kas ka need koorilauljad, kes ei pruukinud varem noodikirjast kuigi palju teada, on nüüd kohustatud selle omandama?

Jah. Usun, et iga koorilaulja tahab aru saada, mis seal paberil peale sõnade veel kirjas on – omandada veel ühe keele. Me ei taha laulurõõmu teooriaga tappa, aga teadmised kasvavad iga kord, sest ilmselgelt ei jõua kooriproovis kõigega tegeleda. Meil tekivad väikesed seansid kooriproovi algusesse ja lõppu, et oleks võimalik natukenegi laiemalt muusika aluseid mõista. Loomulikult on meil ka tavapärased koorilaagrid, kuhu kutsume esinema oma ala professionaalid: avame loengutega muusika teoreetilise poole ja teeme praktilisi harjutusi, mis kuuluvad koorilaulu juurde.

Milline on näiteks Euroopa Kultuuri­pealinna Segakoori lauljate tagasiside seoses selle muutusega? Nemad on tahtnud lõbusat seltskondlikku harrastust, aeg-ajalt kooriga välisreisil käia – ja nüüd järsku läheb asi nii ametlikuks.

Hämmingut jagub ja ega me ei teagi täpselt, mis meid ees ootab, sest me ei ole seda veel proovinud. Eks paistab, kuidas see kõik kujuneb, aga praegu tundub, et tagasiside on enamasti hea. Ma arvan, et kui õiges mahus kõike doseerida, siis see on põnev ja võimetekohane kõigile. Me lähtume praegu ikkagi sellest, et inimestel oleks põnev ja tore seda teha ja koos areneda. Oleme ju tegelikult neid asju juba koos teinud: nüüd lihtsalt astume pisut suurema sammu edasi, sõnastame selle, koolitame eesmärgipäraselt. Võib-olla tuleb sel teemal tulevikus teha veel üks uurimistöö või õpik, et kogu koori­valdkonda arendada. Jube lihtne on samamoodi koori edasi juhatada ja lihtsalt sügisel uued laulud võtta, aga mul on praegu vajadus edasi liikuda.

Kuidas lauljad väljastpoolt akadeemiat koolituse üles leiavad? Kas jätkad tööd ka EMTAs?

Ma väga loodan, et minu töö EMTAs jätkub. Mulle väga meeldib pedagoogitöö noortega ja seal saab ju kõik suur alguse: akadeemia töö on väga tänuväärt ja oluline. See on kogu valdkonna eeskuju ja suunanäitaja, parim võimalik koht muusikahariduse saamiseks Eestis. Haridussüsteem on riiklikul tasandil üldse keeruline: üks asi, kuipalju on vaja normi täita, teine asi, kui palju, millisel tasemel ja keda koolitada. See on tundlik teema. Aga selle aasta olen veel EMTAst lapsepuhkusel.

Kust sa oled leidnud need inimesed, kellega akadeemiat tegema hakata?

Praegu on akadeemia algusfaasis – tark ei torma. Soovin kaasata Eesti parimad tegijad ja loodan, et see pakub ka neile huvitava kogemuse. Kindlasti huvitab meid koostöö rahvusvaheliselt aktuaalsete tegijatega. Tahame teha üldise taktika. Teatud kollektiivide seisukohalt on ju kõik väga hästi ja justkui ei saagi aru, milles küsimus, aga laiem teadlikkus …

Mina soovin, et teadlik laulja võiks koputada Ameerikas, Jaapanis, Rootsis, Islandil, Saksamaal, ükskõik millises riigis hea koori uksele ja teatada, et tahab laulma tulla, ning et ta ei peaks tundma seal häbi, vaid oleks kvaliteetne ja teadlik laulja. Olen küll ja küll näinud lauljaid, kes on 20 aastat kooris laulnud, aga ikka on arusaam legato’s laulmisest väga ähmane või ta ei valda seda. Iseasi, kui hästi see tal õnnestub, aga küsimus on selles, kas ta on sellest üldse teadlik. Sellepärast ma räägingi teadlikust lauljast.

Me hakkamegi pihta A-st ja B-st – Bachist ehk Jumalast endast – ja proovime aru saada sellest maailmast. Toomas Siitan on lubanud valgustada ajaloo- ja stiilitausta, häälekooli teeb meil Egle Veltmann, kes valdab väga hästi stiile ja on kooriga koostööd teinud juba kuus aastat. Ma arvan, et sellise koostööga saame huvitava kogemuse ja jälle portsu teadmisi juurde. Bachi ettekandesse olen kaasanud ka džässmuusikud, nii et see tuleb tavapärasest veidi teistmoodi: koori- ja orkestripartiid on klassikalised, aga sooloosad on Peedu Kass keeranud pisut džässilikuks. Me tahame seda teha võimalikult maitsekalt, aga huvitavalt.

Kas akadeemia plaanid ei jää raha taha?

Raha on kindlasti oluline, aga ma loodan, et see ettevõtmine on piisavalt atraktiivne, et saada nii riiklikku tuge kui ka eratoetajatelt abi – selle poole me püüdleme. Ilmselgelt on see väga kulukas ettevõtmine ja liikmeskond üksi ei suuda seda kanda. Õnneks on kontsertkoori juhatus äärmiselt tegus ja ma usun selle võimekusse.

Millise repertuaari esitamiseks plaanid koorilauljad ette valmistada?

Metoodika alus on klassikaline laulustiil, aga teadlik laulja võiks osata kõiki laulustiile. Kooridega teeme kindlasti projekte, mis on seotud ka rütmi- ja džässmuusikaga. Me ei salga poppi. Tuleb välja, et rütmimuusika ja rütmispüsimine on koorilauljale üks keerukamaid asju! Voolavat fraasi laulda ei olegi nii raske kui püsida rütmis ja laulda näiliselt lihtsaid džässiharmooniaid. Oleme rinda pistnud näiteks Bobby McFerrini lauludega: need on tema enda seatud ja on just rütmiliselt osutanud päris korralikku vastupanu. On ülekohtune öelda, et popmuusikat on väga kerge laulda. Kooriakadeemia loodab teatud aja jooksul pakkuda kõiki stiile: saab laulda ooperikoori poolt, aga ka poppi-džässi, romantismi, uut muusikat ja armastatud klassikat.