Aktiivsed unenäod Kumu galeriides

Suure unistajana on Lauri-Dag Tüüri eesmärk viia kuulaja endaga kaasa teistesse reaalsustesse ning see õnnestus ka seekord igati.

MINGO RAJANDI

Kontsert „Kumu galeriides“ 25. XI Kumus. Lauri-Dag Tüür (elektroonika ja elektrikitarr), Mikk-Mait Kivi (visuaalid).

Elav muusika on ammu kolinud väljapoole traditsioonilisi ruume ning kunstisaal tundub olevat kontsertide korraldamiseks üks meelispaiku. Tallinnas saab sellise formaadiga üritusi regulaarselt külastada Kunstihoones Robert Jürjendali kureeritud sarjas „Soolo“. Kindlasti avastab mõni andunud kunstifänn nõnda muusika ja vastupidi. Seega ei ole Eesti Kontserdi sarja „Kumu galeriides“ paik midagi erakordset, ehkki seda nõnda reklaamitakse.

Seekord astusid Kumu galeriides üles helilooja, filmide ja teatrilavastuste muusika autor, elektronmuusik ja kitarrist Lauri-Dag Tüür ning talle igati võrdse partnerina videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Heli ja pilt toimisid harmooniliselt, teineteist täiendades, võistlemata. Lauri-Dag Tüür ütles alustuseks, et suure unistajana on tema eesmärk viia kuulaja endaga kaasa teistesse reaalsustesse. See õnnestus tal igati ka seekord.

See duo pakkus nii helis kui ka pildis väga meeldiva eskapistliku tunni – isegi nii meeldiva, et oleksin sinna jäänud teisekski tunniks. Kui tihti te kuulete kedagi kurtmas selle üle, et kontsert on liiga lühike? Eriti mõnus oleks olnud põrandal lamada, sest kõik see toimis rohkem meditatsiooni või hüpnoosi kui tavapärase kontserdina. Nagu paari­minutilise sügava päevaune jooksul võime kogeda väga kompleksseid situatsioone ja keerulisi süsteemseid universumeid ning kohtuda paljude ootamatute inimestega, nii mõjus ka see tunnike seiklusrikka rännukuna läbi ruumide ja aegade. Kogu kontsert kulges rahulikult, ruttamata, suuremate kulminatsioonide või äkiliste pööreteta. Joogapraktika algab tavaliselt oma mõtete liikumise teadvustamise ja vaatlemisega. Järgmise sammuna tuleb oma mõttetulv suunata kindlale rajale ning lõpptulemus on meele täielik rahunemine. Selle kontserdi jooksul jõudsin läbida esimesed kaks faasi, kolmanda astme saavutamiseks jäigi puudu see teine tund.

Kujutan ette, et korraldajate mõte võis olla niisugune: inimene tuleb mitu tundi varem kohale, jalutab Kadrioru pargis, imetleb luikesid, käib läbi muuseumi näitused, võtab kohvikust väikse espresso ning suundub siis kontserdile, meeled rahunenud ja erksad. Ilmselt oli mõeldud, et ka kontserdi ajal hakkab kujutav kunst galerii seintel muusikale kuidagi kaasa mängima. Pimedas ruumis ei olnud kuulajal siiski võimalust maalidega dialoogi astuda. Ometi usun, et kunsti hing, mis kontserdil saalis hõljus, mõjutas omal moel elamust. Muusika ja visuaalid pakkusid niivõrd küllusliku kogemuse, et rohkem ei olekski ilmselt jaksanud vastu võtta.

Lauri-Dag Tüüri heli ja Mikk-Mait Kivi pilt toimisid harmooniliselt, teineteist täiendades, võistlemata.

Mikk-Mait Kivi / Videokaader

Piklik sopiline galerii oli mahedalt hämar ja soe, Lauri-Dag Tüüri valgustatud (ja valgustunud) nägu arvuti taga ja must-valged visuaalid seintel lõid mõtliku ja sürreaalse meeleolu. Muusika, liikuvad ja enamasti abstraktsed kujundid seintel ning publiku meelestatus mõjusid rahulikuna.

Sain Lauri-Dagilt enne kontserdi algust teada, et kuuleme improvisatsioonilisi kompositsioone. Tegelikult oli see üks katkematu lugu, mis jagunes mitmeks alateemaks. See oli nagu paljude ustega pikk koridor, mis viis kuulaja ühest ruumist teise. Järgmisse tuppa jõuti tihti seda märkamata, kõik sulas kokku järskude üleminekuteta.

Kui kontsert algas, vajusin hetkega hõljuvasse metaolekusse, nagu oleks keegi mu näo ees pendlit kõigutanud ja öelnud: „Nüüd paned sa silmad kinni ja oled kevadises metsas. On öö. Konnad krooksuvad.“ Seetõttu olin üllatunud, kui avastasin silmi avades, et minu ümber seintel liiguvad geomeetrilised mustrid. Visuaalid arenesid orgaaniliselt koos muusikaga ja pilt jälgis tundlikult, kuhu helid teda juhatasid. Visuaali ja muusika vahel oli toredaid koos­kõlasid, mis, nagu hiljem teada sain, olid osaliselt planeeritud, kuid mõned ka juhuslikud. Samuti hakkas kaasa mängima ruumi pika kajaga akustika, mis liitis ka kõik argised helid elektrooniliste ideedega: näiteks liugukse sahin, kellegi hingamine või aevastus olid kogemata sünkroonis muusikaliste sündmustega. Isegi minu taga istuva lapse pükstega kahistamine ei häirinud, vaid läks naljakal kombel kokku merekohinaga muusikas.

Lauri-Dag Tüüri elektrooniline maailm oli enamasti sume, kulgev ja eriti meeldival kombel suuremalt jaolt madalas registris. Rahulikult tiksuvad põhjad ja peenetundelised loop’id olid tundlikult komponeeritud ja saundid maitsekad. Ilmselgelt oli muusika saanud inspiratsiooni loodusest: kuulsin kevadist linnulaulu ja lainete müha. Kuigi enamasti oli muusika meditatiivne, tekkis vahepeal ka rütmiliselt aktiivsemaid, tantsulisemaid faktuure. Helinivoo oli sümpaatne, vahest oleks võinud olla pisut valjemgi. Kui kõlarid kuulajate ümber paigutada, saaks publik oma füüsilise keha ehk veelgi paremini unustada ja muusika sisse vajuda. Tüür istus enamasti staatiliselt arvuti taga ja seetõttu oli kuidagi ootamatu, kui ta tõusis ühel hetkel püsti, et mängida kitarril väike progelik interluudium. See mõjus võib-olla ainsa hetkena kogu tunni jooksul pisut võõralt ja kiskus üldisest zen-olekust korraks eemale.

Kuigi muusikalised meeleolud olid omavahel hästi seotud, tabasin end mõttelt, et temaatilisi vahetusi oli ehk isegi pisut liiga palju. Olla kauem ühes paigas ja astuda edasi alles siis, kui kõik on ammendatud – see nõuab julgust ja kannatlikkust. Kui on palju ideid, tundub uude ruumi liikuda olevat lihtsam kui püsida paigal ja uurida iga olekut lähemalt ja põhjalikumalt. Praeguses maailmas hinnatakse teatavasti üle kõige tegutsejaid, aktiivseid ja otsusekindlaid inimesi. Küllap mõjutab see meid ka muusikas. Vahel on palju raskem lihtsalt olla kui tegutseda. See mõte ei käi sugugi ainult selle kontserdi, vaid paljude muusikateoste ja kahtlemata mu endagi tegemiste kohta. Kõike on liiga palju. Tegelikult tuleks oma peenart sagedamini harvendada, et tugevamad taimed saaksid kõrgemaks kasvada ja kauem õitseda.

Kui helid vaibusid ja kontsert lõppes, oleksin tahtnud mõne minuti veel vaikselt pimeduses istuda. Kui palju inimesi on ühes ruumis täiesti liikumatult ja tasakesi, tekib alati väga eriline ja pingestatud energia. Kahjuks ei suudeta seda enamasti välja kannatada kauem kui vaid mõne sekundi jooksul. On see seotud sama kärsitusega, mis tõukab meid tagant igal muul tasandil? Nii kui saadakse aru, et nüüd on lõpp, muudab keegi selja taga või kõrval oma hingamist ja kibeleb plaksutama – ja ongi kogu maagia purunenud. Tuled pannakse põlema, hakatakse rääkima, mobiilid lülitatakse sisse ja olemegi tagasi. See on natuke nagu ärgata äratuskella peale kell seitse novembri pimedas hommikus. Aga mina ei tahtnud veel eredaid lampe, vestlust ega argipäeva. Palun õrnemat äratust! Sellest tunnist jäi aga rõõmus, puhanud ja inspireeriv tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming