Äkki liiga kõva pähkel?

„Anna Bolena“ tõstatab taas küsimuse sobivate artistide kaasamisest.

KERRI KOTTA

Gaetano Donizetti ooperi „Anna Bolena“ kontsertettekanne Estonia sarjas „Muusika, mis väärib avastamist“ 12. XI. Dirigent Arvo Volmer, nimiosas Alissa Gitsba (Helikon-Opera), teistes osades Pavlo Balakin, Oksana Volkova (Valgevene), Priit Volmer, Juhan Tralla, Helen Lokuta ja Mart Madiste.

Orkester ja dirigent Arvo Volmer andsid „Anna Bolena“ kontsertettekandel solistide toetamisel peaaegu maksimumi.

Orkester ja dirigent Arvo Volmer andsid „Anna Bolena“ kontsertettekandel solistide toetamisel peaaegu maksimumi.

Liina Viru

Gaetano Donizetti „Anna Bolena“ pole meie ooperiteatrite püsirepertuaari veel jõudnud. Mingil määral võib seda ka mõista, sest selle ooperiga kergelt loorbereid ei lõika. Teos sisaldab üsna palju retsitatiivseid lõike, mille pidevalt vahelduv karakter esitab lauljale küllalt kõrgeid vokaaltehnilisi nõudmisi. Kuna ses ooperis on ühtlasi tegevusel võrdlemisi suur osakaal, on oluline ka näitlejameisterlikkus, psühholoogiline usutavus. Samuti sisaldavad numbreid lõpetavad kadentsid Donizettile iseloomulikult arvukalt melisme, mille virtuoosne välisilme näib esimesel pilgul olevat vastuolus retsitatiivide psühholoogilisusega. Neil melismidel on aga kindel otstarve: muusikalise dramaturgia seisukohalt esindavad need narratiivseid tsesuure, kus muusikast kui tegevust vahendavast nähtusest saab hetkeks teose dramaturgiline kese. Melismid omandavad seega siin tähenduse, mis on sageli olnud laulunumbritel tervikuna kanda, s.t neil on aega peatav funktsioon, astutakse n-ö tegevusest välja. Lõpuks on tegemist ooperiga, mille muusikalist dramaturgiat kannab sageli vokaalpartii, ja seda hoolimata toetavast ja vokaalile paindlikult reageerivast orkestrist. Seetõttu tuleb tunnustada tegijate ettevõtlikkust tuua see teos Eesti publikuni vähemalt kontsertettekandes. Kahjuks tuleb ühtlasi tõdeda, et mainitud ettevõtmine ei õnnestunud just kõiges.

Estonia teatri orkestri ja dirigendi Arvo Volmeri musitseerimist oli ometi nauditav jälgida. Selles oli nii bel canto’likku nüansseeritust kui ka Volmeri vormimisstiilile omast sümfoonilist joont. Detailides oli tunda läbimõeldust, mis avaldus orkestri läbipaistvas ja diferentseeritud kõlas. Ei olegi vist nii värvilist muljet Donizetti orkestripartiist varem saanud, mistõttu vaatasin pärast partituurist järele, kas helilooja oli vastavad mänguvõtted tõesti nooti kirjutanud või oli tegemist pigem esitusliku eksperimendiga. (Oli küll kirjutanud.) Orkester ja dirigent andsid samuti peaaegu maksimumi, et artiste vajalikul hetkel toetada. Orkestriga võrreldes jäi koor mõnevõrra kahvatumaks. Koor oli paigutatud lava sügavusse, see avaldas aga mõju kõla tugevusele ega võimaldanud kooril dramaatilisemates stseenides alati piisavalt kohal olla.

Suhteliselt õnnestunuks tuleb pidada ka meesosatäitjate rollisooritusi. Priit Volmer (Georg Boleyn) demonstreeris oma tavapäraselt head taset, kuid partii episoodilisus ei andnudki talle võimalust n-ö kõiki oma registreid avada (sama lugu oli mõneti Mart Madiste õukondlase või Helen Lokuta paaži rolliga). Pealegi pidi ta konkureerima teise bassi Pavlo Balakiniga (Henry VIII), kelle jõuline ja reljeefne karakter kippus teisi osatäitjaid varjutama. Kui Balakini esitusele üldse midagi ette heita, siis mõningast üheplaanilisust ja liigset vokaalset sirgjoonelisust. Juhan Tralla (Henry Percy) esitus oli kahtlemata professionaalne, kuid pisut ebakindel, eriti vokaali kõrgemates registrites. Samuti oli solist peaaegu kogu aeg peadpidi noodis, justkui kartes järge kaotada. Ka tema interpretatsioonilised otsused näisid sündivat kohapeal, n-ö ad hoc. Kõik see jättis mulje, nagu loeks artist lehest tundmatut teksti. Tralla sai partii sooritusega küll hiilgavalt hakkama, kuid keskendumine pigem tehnilisele aspektile ei lasknud tal piisavalt vabalt muusika sisulisemaid külgi avada.

Hoopis problemaatilisem oli ooperi nimitegelase Anna Bolena (Ann Boleyni) muusikaline teostus Alissa Gitsba esituses. Hillitsetus, mida võis kohati tajuda Tralla puhul, oli Gitsba puhul lausa füüsiliselt hoomatav ja väljendus eelkõige artisti kummalises suletuses ja apaatsuses. Gitsba verevaeses esituses näis puuduvat emotsionaalne energia: ta nagu ei olekski püüdnud esitatavat publikuni viia, vaid pigem seda varjata. Ma ei ole kindel, kas sellise kaliibriga muusiku puhul saab rääkida otseselt vokaali valitsemisega seonduvatest probleemidest, kuid midagi häirivat siin oli: hääle plekine ja rabedavõitu kõla, mis mõjus jõuetuna, ning üleminekute puudumine registrite vahel (see puudutas eriti alumise registri üleminekut keskmiseks ja vastupidi). Kannatada sai ka tehniline täpsus ja seda eelkõige virtuoossetes kadentsides, mis kippusid n-ö ujuma. Mõnikord ei olnud selged ka dünaamikaga seonduvad taotlused: kuna piano alati ei kandnud ja üleminekud sellele võisid aset leida ootamatult, siis ei saanud aru, kas tegemist oli taotlusega, ettekande käigus sündinud kapriisi või lausa hääle valitsematusest tuleneva apsakaga. Kipun kahtlustama, et hääle muutlikkuse taga oli püüe teha esitus huvitavamaks. Kuna aga esituslikud taotlused jäid hämaraks, mõjusid äkilised muutused pigem maneerlikult.

Küsitav oli ka fraseerimine: laulja näis rõhutavat detaile, kuid see otsus hakkas mingil hetkel vormilisele tervikule vastu töötama. Võibki öelda, et pikemate arenguliinide ülesehitamine jäi suuresti orkestri kanda ning seal, kus see oli võimalik, tuli orkester ka lauljale appi. Alati ei olnud see siiski võimalik, näiteks ooperi lõpp püsib suuresti vaid peategelast kehastava artisti võimel suuremaid dramaturgilisi arengukaari üles ehitada ja neid ka n-ö vedada. Oli hetki, kus siiski ka muusika sai oma võimaluse. Eelkõige tuleb nimetada II vaatuse viimase stseeni aariat „Al dolce guidami castel natio …“. Kuna siin näis Gitsba tõesti materjali valdavat – nüüd ei laulnud ta seda noodist, vaid suures osas peast –, siis sai ka kuulaja lõpuks häirimatult muusikale keskenduda, ilma et teda oleks seganud vajakajäämisi kompenseeriv rähklemine.

Oksana Volkova (Jane Seymour) oli tehniliselt kindlam ja tema esitus mõjus stabiilsemalt. Artist valitses oma häält võrdselt kõikides registrites ja esitas materjali professionaalse üleolekuga. Pikapeale hakkas tema interpretatsiooni kummitama aga üheülbalisus: kui Gitsba esitus võis olla maneerlikkuseni hüplik, siis Volkova tõlgendus oli pigem eepilist kui psühholoogilist laadi ja sellisena bel canto traditsiooni kontekstis pigem sobimatu.

Ooperi esitus kannataski mõningase stiilituse käes (kui orkestrit mitte arvestada). See tõstatab taas küsimuse sobivate artistide kaasamisest. Kahele muljetavaldava CVga külalissolistile ei sobinud õigupoolest neile pakutud osa ei häälematerjali, aga veelgi enam stiilitunnetuse tõttu. Ühelt poolt on mõistetav, et Estonia teatri materiaalsed võimalused seavad mingid piirid (ja mitte ainult artistide honorarile), ent sobiva artisti leidmiseks oleks sageli vaja teda kohapeale kuulama sõita (YouTube ei ole lahendus). Teiselt poolt on laulja kutsumiseks vaja ka asjatundlikkust, s.t artiste peaks valima vastava ala ekspert, sest ka väga hea laulja võib talle sobimatus lavastuses või rollis läbi kukkuda. Ma ei kahtle, et eksperte vajaduse korral leiab. Küll ei ole ma kindel, kas nende arvamusega alati arvestatakse või seda isegi küsitakse. Karta on, et nii aja- kui ka rahapuudusel lähevad käiku pragmaatilisemad variandid: ka selle ooperi valikute puhul mängivad ilmselt tähtsat rolli Estonia head suhted Helikoniga ja idasuunal laiemalt. Mingis plaanis selline strateegia isegi toimib: mainekad rahvusvahelised solistid, täismaja ja publik, kes aplodeerib üsna leplikult mis tahes tulemusele, tagades sellega justkui ürituse õnnestumise. Võimalus, et sünnib kordumatu, on aga veelgi ebatõenäolisem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming