Akadeemiline – see on tõepärane

Toomas Velmet

Sarjas “AKADEEMILINE KAMMERMUUSIKA”: Teele Jõks (metsosopran), Neeme Punder (flööt), Arvo Haasma (vioola), Pärt Tarvas (tšello) ja Tiit Peterson (kitarr) Kadrioru lossis 21. VIII.  

Aeg-ajalt kerkib ikka küsimusi, et miks “akadeemiline kammermuusika” ja mis see “mitteakadeemiline kammermuusika” siis on. Ega siin lihtsaid ja objektiivseid vastuseid ei leiagi, kuigi assotsiatsioone tekib terve hulk. Näiteks, et kreeka kangelase Akademose järgi nimetati akadeemiaks Ateena läheduses paiknevat harjutusväljakut (lõbuhiis), akadeemiateks on kutsutud ka avalikke kontserte aastasadu tagasi ning tänapäevalgi; akadeemia on levinud kunstikõrgkoolide nimetustes, aga ka sõja- ja merekoolide kõrgemate astmete puhul.

Sõna “akadeemiline” viitab ka ebameeldiva sisuga, s.t kuivalt teoreetilisele ja elukaugele tekstile, “akademismist” rääkimata, mida siin-seal lausa häbimärgistamiseks kasutatakse. Kuid näiteks “akadeemiline teaduslik väljaanne” on küll väljend, mis võiks äratada usaldust. Minu subjektiivne arusaam kontserdisarjast pealkirjaga “Akadeemiline kammermuusika” on kahene: s.t akadeemiline vorm (üks tund ilma vaheajata) koos akadeemilise süvenemisega. Ehk siis see, mida ma kuulen, on usaldusväärne, ning see, mida näen (kavaleht), on tõepärane – selline võiks olla mõiste “akadeemiline kammermuusika”. Ometi püüan siingi olla mitte kuivik ja elukauge tähenärija, vaid säilitada üksikute ebaoluliste pisiasjade puhul tolerantsuse, eriti kui ettekantavate teoste esitus on tasemel.

21. augusti “Akadeemilise kammermuusika” sarja järjekordse kontserdi pealkiri oli “XIX sajandi flöödimuusika” ning lavale astusid kava kohaselt Kadrioru lossis Teele Jõks (sopran), Neeme Punder (flööt), Arvo Haasma (vioola), Pärt Tarvas (tšello) ja Tiit Peterson (kitarr), kavas Mauro Giuliani, Felix Mendelssohn-Bartholdi, Franz Schubert ja Johannes Brahms. Kõik see äratab tõepoolest huvi ja usaldust nii esitatavate autorite kui esitajate suhtes – kui olla pisiasjade suhtes salliv näiteks, et Teele Jõksi oleme harjunud metsosopranina kuulma, et “Bartholdy” oleks sobivam ja üsnagi vaieldavana, aga see-eest soovitavana eestikeelses tekstis võiks “vioola” asemel tarvitada “altviiulit”.

Esinejate päris üksikasjalistes tutvustustes esineb üks päris naljakas erand, mida tasub siin ära tuua: “Pärt Tarvas on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia tšellistina ning töötab ERSOs”. Millegipärast tuletas see lakonism meelde kunagise Tallinna Konservatooriumi õppejõu Arvo Haasma (akadeemilise) kontserttegevuse aastaaruannet: tahtsin ette kanda Paul Hindemithi kontserdi “Der Schwanendreher”, aga ei tulnud välja.

Mida edasi, seda vähem sai kavalehte usaldada. Mauro Giuliani eludaatumiteks pakutakse 1780 – 1840, tegelikult 1781 – 1829, Mendelssohni laul “Neue Liebe” on op. 19a, mitte lihtsalt 19, ja üsna hämmastav on sama autori teise laulu kavavariant “Erster Lust” op. 99 nr 1, mis ju tegelikult on “Erster Verlust” ja niipalju, kui mina aru saan, on “rahuldus” või “kaotus” hästi erinevad asjad. Selle kõrval Schuberti sünniaastaks märgitud 1787 versus 1797 võib ju lihtsaks näpukaks pidada nagu Brahmsi saksa rahvalaulugi “Es war ein Markgraf überm Rhein” WoO 33 nr 29, mis on tegelikult 32.

“Akadeemilise kammermuusika” kavade tava on, et tutvustatakse ainult esinejaid, kes reeglina kodumaised, ja miks mitte, kuid aeg-ajalt on kavas teoseid, mis vajavad ilmtingimata tutvustamist nagu seekordki Franz Schuberti “Quartett nach dem Notturno Op. 21 von Wenzel Matiegka” kitarrile, flöödile, altviiulile ja tšellole. Tahaks vähemalt teadagi, kunas ja kus too Matiegka (1773 – 1830) tegutses ja miks ta 17aastases Schubertis huvi äratas, et viimane Matiegka koosseisule lisas lausa virtuoosse tšellopartii (vürst Eszterhazy tellimusel), ning et teos ikkagi on olemas ka Schuberti kammerteoste kataloogis D 96 all. Kontserdi peateosena nii mahult (viieosaline, ca 25 minutit) kui asendilt kavas nõudnuks see kindlasti annotatsiooni. Teiseks oleks obligatoorne olnud nimetada nii Mendelssohni kui Brahmsi laulude saateseadete autoreid, sest heliloojatel on need mõeldud ju klaveriga.

Kui nüüd pisut puudutada ka esitusi, siis ühtegi paha sõna ei saa öelda Giuliani “Gran (mitte Grand) potpourri” op. 126 kohta (Peterson, Punder) ja ka Teele Jõksi sümpaatne esinemine kuulusid kontserdi plusspoolele. Ent kõik ülejäänu – ja seda oli kaks kolmandikku kogu kontserdist – kulges pideva maadluse tähe all häälestuse ja tasakaalu probleemidega, kus võitjateks jäid lahendamata probleemid. Tänu nimetatud lahendamata probleemidele ei oskagi hinnata, kas Brahmsi laulude saateseaded kõlbavad esitamiseks või mitte, sest rahvalaulud veel kuidagi, aga “Wiegenlied” op. 49 nr 4 kostis hästi naljakas, et mitte öelda abitu.

Ma ei ole veel adekvaatset vastust saanud ka küsimusele, miks meie suurepärased kitarrisolistid oma pillide häälestamisega nii kurja vaeva näevad ja selleks nii palju aega vajavad. Hiljutine kitarrikvartett Saffire’i kontsert (pillid olid 6, 8 ja 12 keelega) tõestas, et kord häälde pandud pillidega ei juhtu kontserdi ajal midagi. Ega muljet ei parandanud ka lõpumärkus, et lisapala ei tule, kuna on kiire järgmisele kontserdile.

Lõpetuseks tahaks selgitusi jagada sõna “haltuura” tähenduse kohta. Ilmaasjata on sel sõnal halvamaiguline taust. Tegelikult on see vene õigeusu kiriku mõiste. Haltuuraks nimetati kiriku koorilauljate (pevtšie) kutsumist talitusele väljapoole kiriku ruume. Asjatult ei olnud ka varem meie muusikute seas käibel ütlemine, et “haltuura on püha” – see kehtis eriti kammermuusika kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming