Akadeemiline kammermuusika kui igiliikur

Toomas Velmet

On jäänud petlik mulje, et pärast jaanipäeva kõik need, kes seni töötasid, puhkavad. See tees ei kehti kontserdisarjale “Akadeemiline kammermuusika” kohta. Nimetatud sari toimib raudse järjekindlusega kaks korda kuus Kadrioru lossis ning esinejateks eesti interpreedid kavadega, mis järgivad põhimõtteliselt akadeemilisi traditsioone. Kuna Sirp otsustas tänavu kollektiivselt puhkust veeta, siis alustan eelviimasest, s.t 30. VI toimunud kontserdist, kus esinejateks Oksana Sinkova (flööt) ja Lea Leiten (klaver). Oksana Sinkova on osalenud meistrikursustel kümne erineva, aga see-eest maailmanimega flöödiprofessorite juhendamisel. Ta töötab Vanemuise sümfooniaorkestri sooloflötistina ja õpib EMTA doktorantuuris. Lea Leiteni saavutused algavad II preemiaga Čiurlionise nimeliselt pianistide konkursilt Vilniuses (1988) ja tänaseks on ta kindlasti otsituim ansamblipartner Eestis ja mitte ainult siin.

Sinkova ja Leiten on oma kontserdi kava lahti seletanud kui allmaailma ja jumalikku temaatikat sisaldava ning lahterdanud teosed “põrgulikeks ja taevalikeks”. Sellise klassifikatsiooni taga seisab päris selge ja vaimukas loogika. Giuseppe Tartini Sonaat g-moll “Il Trillo del Diavolo” parteiline kuuluvus on selgelt fikseeritud trilleri päritoluga. Selle populaarse viiuliteose on päris meisterlikult flöödile seadnud Olga Sinkova ning loo esitusele pole mingeid etteheiteid. Need olid vist sonaadi teise osa algustaktid, kus seades tasub kaaluda flöödi tessituuri muutmist, sest tekkis teatav karakteriväline pingestatus. Seevastu trillerid, mis sonaadile nimegi andnud, olid äärmiselt efektsed ja nauditavad.

Järgmisena kõlas Friedgung Göttsche-Niessneri (1954) Fantaasia altflöödile “Walpurgis”, millel ju ka selge seos allmaailmaga. Peab küll märkima, et autori nimi ei öelnud mulle midagi ja ega teosestki muud meelde jäänud kui alditämber. Paul Taffanel (1844–1908) oli XIX sajandi prantsuse flötistide “kõva sõna”, tema kirjutatud “Fantaasia” oli Weberi “Nõidküti” teemadel ning seegi siis nõiduse ja maagiaga seotud helitöö. Inglise helilooja Philp Selby (1948), keda on liigitatud kitarrikomponistide paremikku, aga sooloflöödi pala “Spirit of the Earth” on nii mõnelegi heliplaadile salvestatud, oli päris mõnus pöördepunkt allilmast kõrgematesse sfääridesse, kuigi loo pealkiri vihjab maavaimule. Kuopio konservatooriumi flöödiprofessori ja helilooja Herbert Lindholmi Süit sooloflöödile “Terpsychore” kannab ju lausa flööti mängiva tantsumuusa nime ja nii see peaaegu välja nägigi, kui kuulajad oleksid vedu võtnud – ma mõtlen tantsu osas.

Nüüd järgnes kontserdi see osa, kus kavas hästi tuntud heliloojad. Kõigepealt Albert Roussell (1869–1937) neljale flöödimängijale pühendatud teosega “Jouers de Flute”. Esimesed kolm: Paan, Tityrus ja Krishna peaksid olema hästituntud flötistid (kuigi vaevalt, et keegi neid kuulnud on). Neljas, monsieur de la Péjaudie, aga on pärit helilooja kaasaegse Henry de Régnier’ romaanist “Lapécheresse, histore d’amor”, seega uus tegija nende vanakeste hulgas. Teksti järgi otsustades valdas instrumenti kõige meisterlikumalt Tityrus, mis on ka mõistetav, kuna tal oli ju oma karjuseameti juures kõige rohkem aega harjutada.

Kontserdi lõpetuseks esitati aga kaks ülipopulaarset lugu, millest esimene absoluutselt taevase päritoluga, s.t Glucki “Dance of the Blessed Spirits” ooperist “Orpheus ja Eurydike”. Ning viimasena Paganini viiuliteos “La Campanella” Olga Sinkova seades kui kena viiulimuusika raamistus kontserdile.

Kuidas otsustada või kuhu liigitada interpreedid selles kenas “taeva – põrgu” kavas? Otsustades selle järgi, et enim köitis meeli flötisti virtuositeet, mis on ju teatavasti pigem allilmast kui pilveservalt pärit, siis mina ristiks selle meeldiva duo siiski “põrguingliteks”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming