Ajaloopitseriga suveteater

ANNE PROMMIK

Jerry Bocki muusikal „Viiuldaja katusel“ 5. VI rahvusooperis Estonia. Lavastaja Georg Malvius, dirigent Kaspar Mänd, kunstnik Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf Adrienne Åbjörn. Osades Mait Malmsten, Evelin Võigemast, Helgi Sallo, René Soom, Kadri Kipper, Anett Schneider, Kaia Oidekivi, Norman Salumäe, Reigo Tamm, Karl-Erik-Tamme, Georg Gurjev jt.

Vaadates lavakujundust (kunagi Eldor Renter, nüüd Ellen Cairns) ja ka rollilahendusi, on uus „Viiuldaja ...“ peaaegu et eelmise kloon.

Vaadates lavakujundust (kunagi Eldor Renter, nüüd Ellen Cairns) ja ka rollilahendusi, on uus „Viiuldaja …“ peaaegu et eelmise kloon.

Harri Rospu

Ütlen kohe ausalt, et ma ei ole hull muusi­kalide järele, pigem väldin neid. Aga seekord ootasin etendust lausa maniakaalse ärevusega. Tunnete juured ja seega ka tegutsemise ajendid viivat tagasi lapsepõlve. Selle freudistliku tõdemusega võin põhjendada ka truudusemurdmist oma lemmikžanrile ooperile. Eelmise „Viiuldaja …“ etendumise ajal käisin esimesi aastaid oma kooliteed ja mind ei võetud teatrisse kaasa. Kummaline pealkiri jäi siiski kummitama, lapse peas muundus see tsirkuse laadis kujutluspildiks, kus sassis peaga poiss-Pipi ronis, viiul hambus, nagu kass mööda majaseina. Hüples, paharet, naerdes katuselt katusele, poogna välkudes, katkestamata hetkekski tempokat rootsi polkat. Ma ei mäleta ühtki sõna etendusel käinud täiskasvanute muljetest, aga mäletan siiski vaimustusõhinat, ootust, seda, mis jäi ütlemata, õhku.

Ma ei teadnud toona, kes on Helgi Sallo, Annika Tõnuri, Jüri Krjukov ja Georg Malvius, aga küllap sealt need nimed mu mällu sööbisid. 1989. aasta „Viiuldaja …“ on ja jääb legendiks, olgu see nii kas silmapaistvate rollisoorituste, rahvusliku iseolemisega resoneeruva sisu või hoopis millegi kolmanda tõttu. Braavo, müügiosakond! Lavastaja seevastu, kes hakkab 27 aasta pärast sedasama tükki lavale panema, on juba ette parajas plindris. Kes siis ikka tahab end korrata, aga kramplikust uuendus­vajadusest võib sündida midagi sootuks ebaorgaanilist ja punnitatult igavat. Malvius ise teatab kavalehel, et tema oma eelmisest lavastusest eriti midagi ei mäleta. Ta on küll ilmselt ainus, sest tahes-tahtmata langevad võrdluse ohvriks kõik tegelased, kellest mõned kulutasid lavalaudu ka 27 aasta eest.

Teos ise, alates selle aineks olnud Šolem Alejchemi jutustusest, on kahtlemata tugev alusmaterjal. Sellesse armumist soodustavad nii oskuslik dramaturgia kui meeldivalt rahvalike elementidega läbi põimitud meloodiad. Sellega totaalselt ämbrisse astumine nõuaks pingutamist.

Küll tekitas esietenduse eel ärevust etenduse superstaar. Intervjuus Klassikaraadiole võrdles lavastusi ka Helgi Sallo. Tänapäeval käib kõik kiiresti ja seega polnud eeltöö sugugi nii põhjalik, kui see oli olnud eelmisel korral. Kokkuvõttes jäi kõlama Sallo tõdemus, et kui tema oleks teadnud, kuidas see kõik välja kukub, oleks ta selles lavastuses Yente rollis osalemisest üldse ära öelnud! Artistile – ja armastatud artistile – on muidugi emotsionaalsus lubatud. Seepärast me neid jumaldamegi. Tungil täis saali astudes olin täiesti valmis nii armuma kui ka pettuma.

Mait Malmsteni Tevje ei jäänud alla mälestusele Krjukovist, kelle kordumatu sarm ja lihtsus jäävad ilmselt piimamehe etaloniks. Malmsteni hääl ja lavakuju on usutavalt tevjelikud, aga küllap jätkub ka vaatajaid, kes ei suuda talle andestada, et ta ikkagi ei ole Krjukov. Helgi Sallo lõi kunagi võimsa Golde rolli, hirmuks kõigile uutele näitlejannadele, kaasa arvatud oma tütrele Liina Vahtrikule, ja tema varjust oli raske välja astuda ka Evelin Võigemastil.

Uus esipaar Malmsten-Võigemast erineb eelmisest ka silmapaistvalt noorusliku krapsakusega. Aastad puuduses koos viie lapsega ei ole neid oluliselt räsinud. Eks seegi ole ajastu märk. Tänased viiekümnesed sarnanevad kindlasti oma teismeliste lastega rohkem kui sama­ealised paari kümnendi eest.

Kadri Kipper vanima tütre Tzeiteli osas on vääriline järeltulija Annika Tõnurile. Ka Reigo Tamm Vanemuise teatrist rätsep Moteli rollis ei jää alla oma vanemale kolleegile (Jaan Willem Sibul). Aga siit tuleb välja üks oluline nihe: kui esimeses lavastuses sulandusid Tzeitel-Motel ansamblisse võrdsetena, siis nüüd mõjutab nende (ooperliku kooliga, kõlavate) häälte eristumine teistest (ja seda isegi kõnedialoogides) ka publiku suhtumist tegelastesse. Lihtsalt öeldes, juhtus see, mis alati juhtub, kui kõrvuti pannakse laulma ja näitlema lauljad ja näitlejad. Üks ei ole teine ja vastupidi ning võimendusest hoolimata on lauljate artikulatsioon ja teksti edastamise meetod üldse teistsugune. Näitlejate või popkooliga lauljate suhtes pole see lihtsalt päris aus ja seepärast ma ei hakka võrdlema. Eks see võrdlemine ole üldse üks tänamatu ja mõttetu tegevus ja etendust vaatama minnes mõtlesin siiralt, et püüan hoiduda võrdlusest eelmise lavastusega – aga läks muidugi nagu alati. Ehkki, ega seal kuigi palju võrrelda olegi, sest enamik rolle on lahendatud samas võtmes. Rabi väikeroll on ka vist ainuke, mis uuslavastuses on peaaegu kardinaalselt isesugune, temast on kohati saanud lausa groteskselt totter tüüp. Siinjuures on rabi roll just üks teatri järjepidevuse märke: eelmise etenduse rabi Rostislav Gurjev on teatepulga edasi andnud oma pojale Georg Gurjevile.

Aga ikkagi, vaadates lavakujundust (kunagi Eldor Renter, nüüd Ellen Cairns) ja ka rollilahendusi, on uus „Viiuldaja …“ peaaegu et eelmise kloon. Mõnes üksikus kohas on mõni lause muudetud ja ehk on laval ka vähem klassikalise kooliga lauljaid. Kui miski üldse neid kaht lavastust eristab, siis on see publik. ETV salvestusel on ka vuntside ja lakitud frisuuriga vaatajate reaktsioon kenasti näha. Nüüdne publik vaatas etendust heakskiitva muigega, kuid suurema entusiasmita. Naljad ju üldiselt töötasid, olgugi samad mis 27 aasta eest. Tantsud (koreograaf Adrienne Åbjörn) jäid meelde kui paremaid osi etendusest. Meenusid lausa 2014. aasta Saaremaa ooperipäevad ja Ukraina ooperiteatri rahvuslike tantsunumbritega etendus, Lõssenko „Natalka Poltaavast“. Unisema publiku raputas üles Tevje unenägu, kus laval lendab edasi tagasi kohutava häälega kiljuv vanaema Tzeitel (Airike Kolk) ning märatseb üleelusuurune Fruma-Sarah (Vjatšeslav Reznitšenko). Vaid teine vaatus kippus kuidagi venima ja lõpp tekitas küsimusi.

Kas pagulaskriis puudutab kapita­lismi­­rutiinis marineeruvaid eestlasi sama valusalt kui aastal 1989 esimene avalikult tähistatud küüditamise aastapäev? Ei, see karikas ei pidanudki mööda minema ja Malvius võttis selle ausalt vastu. Siiski on valmis saanud enam-vähem kvaliteetne toode, mida võib ju soovitada küll (kuigi pileteid nagunii pole). Aga midagi jäi veel kripeldama, et äkki …? Eks Malvius ole teinud neid lavastusi juba küll ja küll ning küllap ta juba teab, mis töötab. Teisest küljest – ehk oleks ikkagi saanud otsida just selles suunas, mida pakkus oma intervjuus Helgi Sallo, s.t mitte lähtuda ainult tekstist, mitte minna kõige lihtsamat teed?

Siiski, ükskõik missugusest küljest – uus lavastus poleks midagi kaotanud ilma selle lõpus Tevje sülle ex machina ilmunud krussispäise (süüria?) poisikeseta. Või kes tahes see seal ka oli – pimedas silm ei seletanudki õieti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar