Aints ja Modigliani Eduriga Estonias

Maria Mölder

Piia Ruber Helilooja Tauno Aints paar nädalat enne esietendust Õhus on elevust, sest proov on just lõppenud. Oletan, et palju üllatavat on veel ees – Eduri-Aintsi Modigliani on veel sündimata. Uurin, mis elu helilooja enne esietendust elab ... * Tuled just proovist. Kui kaugel töö on? Tauno Aints: Just rääkisin Age Oksaga, et koreograafia mõttes võiks rohkem aega olla – nagu ikka nii suurte teoste puhul. Nüansse, milleks on aega vaja, on uuslavastuses lihtsalt rohkem kui mõnes juba tehtud lavastuses. Sama tunnetan ma muusika puhul. Täna oli proovis kohal terve keelpillirühm – rohkem kui tegelikult lavaauku mahuks, aga seetõttu oli kõlajõud ja -ilu märksa suurem. Töö liigub samm-sammult esiettekandele lähemale, tehakse väikesi noodi- ja strihhiparandusi. Risto Joost teeb imelist tööd – vaatab, kuidas faktuurist eri tasandid välja tulevad. Niimoodi see faktuur elama ja liigutama hakkab. Kuidas see täpselt kõlama läheb, seda veel ei tea, sest proovid käivad praegu kammersaalis, aga lavaaugu spetsiifiline akustika paneb ta teistmoodi kõlama. Varsti jõuamegi suurde saali. Partituur sai valmis jaanuari algul, siis hakati partiisid tegema, esimesed proovid olid märtsi alguses. Mina jälgin, millal mul on võimalus jälle proovi minna, kuulata ja kaasa mõelda, kuidas see asi paremini kokku kõlaks ja saaks dirigentidega nüansse arutada. Miša Gertsiga oli eelmises proovis väga huvitav mõtteid jagada, see on üks heliloojatöö väga tore osa. 110 minutit muusikat on paras pakk partituuri. Ebatäpsusi ei ole küll palju, aga praeguses staadiumis on ikkagi soovitav, et oleksin juures, siis saab pisiasjad välja rookida. On hea, kui need saab orkestrantidega kohe ära parandada, enne kui suures saalis algavad ühendproovid koreograafia, valguse ja kõige muuga.

Põnev, et oled maininud kõiksugu muusikalisi abilisi, aga pole veel jõudnud koreograaflavastajani.

Ma alustasin tema abikaasast!

Aga kuidas on sujunud koostöö lavastaja Toomas Eduriga?

Tööprotsess algas sellest, et ta tutvustas lavastust, oma nägemust ja võimalusi, oma muusikalise maailma tunnetust. See on hindamatu kogemus, et ta avas mulle oma ettekujutuse muusika, tunnetuse ja koreograafia omavahelistest suhetest. Koostöö on olnud imeline. Lavastus ja ülesehitus põhineb Irina Müllersoni venekeelsel libretol, milles on pildid lahti kirjutatud. Ma loen vene keelt küll, aga mitte piisava nüansitäpsusega, nii et palusin selle läbitunnetamiseks oma kallil kaasal libreto eesti keelde tõlkida. Edasi pakkusin välja mitmeid muusikalisi lahendusi, kaalusime koos eri variante, tegin arvutiga esimestest ideedest demonstratsioonimaterjali, mida siis kuulasime. Toomas avaldas arvamust, milline vorm aitaks mõtet koreograafias paremini väljendada. Hästi palju oli kordi, kus me saime kokku ja arutasime omavahel, aga see oli kogu aeg liikumine ühise lavastusliku terviku suunas.

Kuidas te üldse kokku saite? Ideaal oleks ju, et koostööd hakataksegi tegema loovisiksuste sarnase maailmapildi ja ühtekuuluvustunde pärast.

Ühel ilusal päeval helises telefon. Toomas Edur tegi ettepaneku, et mis oleks, kui saaksime kokku ja arutaksime Modigliani elul põhineva balleti üle. Loomulikult tundsin ennast mõlemast kõrvast tõstetuna. Saime kokku, arutasime ja maailmavaateline teineteiseleidmine tuli kohe. Mul on olnud väga huvitav mõelda kunstnikust ja teda ümbritsevatest teguritest. Mõte luua teos kunstiinimese maailmast on õhus olnud ammu ja kui selline pakkumine tuli, siis tundsid ainult puhast rõõmu.

Modigliani ja tema elusaatuse teema ühendas teid kiiresti?

Kuna nii kujutav kunst, koreograafia kui ka muusika on niivõrd mitmetähenduslikud ja -kihilised, siis jääb igale kunstnikunatuurile ruumi tunnetada asju nii, nagu temale kõige paremini sobib. Huvitav ongi leida tasakaal, kuidas eri osised hakkavad tervikut moodustama ja vaatajat-kuulajat kõnetama. Ma praegu ootangi, kuidas kõik hakkab laval olema, sest me küll kujutame seda ette – mina seda lavalist osa vähem ja väga abstraktselt –, aga ootusärevus on suur, et mismoodi kõik kokku laheneb.

Kui palju sa leidsid endas sarnasusi Modigliani ääretult põhimõttekindla kunstnikuisiksusega, kui pidid end balleti teemasse sisse viima?

Ma olen üsna osav situatsioonidesse sisseelaja, kuid kellegi lõpuni mõistmise poole ei ole vist mõtet püüelda – seda ei ole vist olemaski. Aga mulle tundub, et üldistuste kaudu on tema eluloolistel seikadel võimalik end üsna lähedalt puudutada lasta. Kui küsida, millest see ballett räägib, siis see võiks olla inimlik lähedus, selle puudumine, selle otsimine, selle leidmine, selle kaotamine. See teema ületab ajastu, kunstižanri ja rahvuse piirid. Kui sellelt pinnalt läheneda, siis ma arvan, et mõistan teda.

Kas me võime öelda, et selles balletis on rohkem rõhku pandud Modigliani isiklikule loole kui kunstnikutraagikale?

Kas neid saab kuidagi lahutada?

Kas saab?

Mulle tundub, et ei saa. Kunstnikunatuur ei seisa pärisnatuurist eraldi, see on ikka üks ja sama inimene. Kunst on lihtsalt väljendusvorm.

Ütlesid, et oled osav sisseelaja. Kas oled siis ka osav väljaelaja omaenda isiksusest kellegi teise isiksusse?

Ma olen tähtkujult Kaksikud, jah.

Juba praegu (s.t nädalaid enne esietendust) on näha, et see ballett on nii Estonia kui kogu Eesti jaoks väga suur sündmus. Kuidas ennast ühe keskpunktis isikuna tunned?

On inimesi, kes on selle sündmuse keskpunktis natuke rohkem kui mina. Ma loodan, et kannan oma osa välja – tellida sellise mahuga teos on ju väga suur usaldus. Minul ei olnud enne kogemust vallutada 110 minutit sümfooniaorkestri partituuri. Kuidas arengut kujutada, kuidas vormi kujundada, kuidas kuldlõike kohta üles leida – mõtlesin küll sellele väga pingsalt, aga arvutama päris ei hakanud. Niisugune kogemuse saab ainult selle töö ja sellise vormi toel. Alguses on ju ainult idee, ja et mina võiksin olla see, kes selle idee muusikaliselt materialiseerib – sellist usaldust kogeda on erakordne. Seda suurem on rõõm, et „Modigliani” on praegu ühe teatud etapi läbinud. Aga see ei ole veel täiesti läbi ja hinges ei saa seda veel lahti lasta.

Rääkisid usaldusest enda vastu, aga see on ka Toomas Edurile esimene täispikk ballett. Oli sul turvaline tunne oma muusika tema hoolde anda?

See muusika on juba rohujuure tasandil sündinud koostöös Toomas Eduriga. Ei olnud niimoodi, et kirjutasin muusika valmis ja viisin partituuri talle laua peale. Alguses kirjutasin erinevaid teemasid, otsisin karaktereid, mängisin talle need ette ja me arutasime nende üle: mis sobiks, kuidas tema seda tunnetab, kuidas mina seda näen? Muusika on minu kirjutatud, aga mismoodi see hingab ja kuhu suunas areneb, mis seal juhtub – see on ühiste mõttearenduste tulemus. Erinevalt näiteks „Heldest puust”, kus ma kirjutasin muusika otsast lõpuni valmis ja me ka salvestasime selle. Tõnu Kaljustel oli idee võtta uue teose aluseks Shel Silverteini raamat „Helde puu” – ta isegi ei sõnastanud seda nii, et peaks tulema ballett. Kui lugesin raamatut, inspireerusin sellest ja meile mõlemale tundus koreograafiline keel selle mõtte edasiandmiseks sobivaim. Nii sai sellest ballett – kui muusika valmis, siis liitus koreograaf Marina Kesler.

Sul on nii muusika- kui ka sõnateatriga pikaajaline kogemus.

Mul endal tuli ka just meelde, et kümme aastat tagasi, aastal 2002, kirjutasin esimese muusika nukuteatris, Anne Türnpu lastelavastusele „Jussikese seitse sõpra”. See on siiamaani repertuaaris ja vahepeal mängiti seda isegi jaapani keeles.

Kui palju sinu teatrimuusikast on sündinud kellegagi tihedas koostöös ja palju oled saanud omaette toimetada?

Ma tunnetan alati, et toimetan ise. Mul on õudselt hea meel, kui on võimalik kellegagi koos mõelda, kuidas asju lahendada. Alati on huvitavam kellegagi vestelda kui üksinda rääkida. Ja ma ei tunne ennast kuidagi ahistatuna, et mul on kunstiline nägemus, mida lavastaja piirab – vastupidi, koostöö on tohutu võimalus. Mul on palju kogemusi ja ma olen nende kõigi üle siiralt õnnelik. Näiteks Vanemuises esietendunud „Mowgli” sündis ka tihedas koostöös lavastaja Mare Tommingaga, aga sellele eelnenud oratoorium „Aeg armastada”, mida Miša Gerts dirigeeris Eri Klasi juubelietendusel, oli muusikaliselt juba valmis, Mare Tommingas lõi sinna lavastuse peale ja muusikaline materjal muutus minimaalselt (kirjutasin vahele mõne instrumentaallõigu, mida enne ei olnud, natuke muutsin orkestratsiooni ja lisasin poistekoori). Ühesõnaga, mitut moodi võib, mulle tundub, et pole ühtainsat õiget teed.

Oled kirjutanud palju lastemuusikat. Kas see liin käivitus alguses lihtsalt väga tugevalt või on su enda lapsed inspireerinud?

Enda lapsed on kindlasti sellega seotud. Lastemuusikat olen kirjutanud hea meelega – just kirjutasin Tartu Poistekoorile ühe pisikese loo Ilmar Trulli tekstile. Ma ei ole vahet teinud lastele kirjutatud muusikal ja muul loomingul, olen kirjutanud vastavalt tellimusele. Kui „Buratinole” muusikat tegin, siis mulle tundus, et õnnestus nende tellimustega teatud tühimik täita. Teles olnud lauludest tellis ERSO kontserdiprogrammi, mis andis võimaluse teleproduktsiooniks loodu ümber orkestreerida ja seda kohendada. Pärast seda tuli „Limpa”, samuti lavastatud kontsertetendus. Need on olnud lavalised asjad, aga siiski mitte päris teatri mõttes lavastused. Praegu tagasi mõeldes tundub, et need kõik on olnud võrratu kogemus, sest kontsertetenduse žanr on hübriidvorm, mis ei anna ennast hästi kätte. Kontsert toimub laval, on lavastaja ja näitlejad, kuid näitlejatel ei ole kontserdil seda atribuutikat, mida saab kasutada teatrilaval, orkester on ka veidi teises funktsioonis. Sama oli selle pisikese kontserdikavaga „Rändavad laulud” 2010. aasta Eesti muusika päevadel, nüüd paneb Pärnu Filharmoonia selle DVD-le, et see hübriidvorm säiliks ja pildi-heli koosmõju oleks kaunis. Need kõik on andnud palju võimalusi katsetada ja see on tulnud mulle kasuks.

Kas me võime ennatlikult rääkida ka „Rehepapist”, kuigi ooper esietendub Vanemuises alles 2013. aastal?

Jah, ma praegu teen seda, nii et jutt pole üldse ennatlik. Tegelikult tahaks, et oleks rohkem valmis. See kõik tekitab rahutust. Praegu ongi nii, et üks pool peast mõtleb „Modigliani” peale ja teine „Rehepapi” peale.

Andrus Kiviräha „Rehepapi”-ainelisi teatrietendusi on tehtud palju, filmiprojekt jäi kunagi seisma. Kas ooperiaines on võrreldav selliste rahvuslike alustekstidega nagu näiteks „Kalevipoeg”?

Kui rääkida süžeedest ja nende arenemisest, siis on ju paljude ooperite aluseks peategelane ja tema kujunemine. „Rehepapi” raamat on ühest küljest mosaiikne ja koosneb kildudest, teistpidi tundub selle peategelane olema November. Peategelane on seal nagu seljaga tunnetatav. See on väga huvitav lahenduste otsimine libretist Urmas Lennuki ja lavastaja Marko Matverega. Ma loodan, et finišeerume kõige paremal moel.

Kui lihtsustatult küsida: kas tuleb rohkem lineaarse looga traditsioonilist laadi ooper või pigem nüüdisooper, mida igaüks saab isemoodi tõlgendada?

Ma katsun alati mõelda, et ajaloolise ooperi tunnetus on väga tore ja õpetlik, aga uut teost luues ei tohiks sel väga lasta end häirida. Et kas tulevad Imbi ja Ärni sisse klavessiiniakordiga ja hakkavad varastama … Sisu on mitmetahuline ja selle pealispind on tolategemine mitmes laadis – võiks lausa mõelda, et tuleb koomiline ooper. Teatud mõttes ongi koomiline, aga tegelikult on tegemist isegi natuke sünge looga. Need tegelaskujud on meie ümber ja kratiehitamine käib praegu ka. See on väga kurb ja õudne minu arust. Aga kuidas need tasapinnad täpselt välja joonistuvad, seda on vara öelda. Mulle endale meeldib mõelda, et lõpptulemus on balansi küsimus ja õige tasakaal moodustub kolme inimese, libretisti, lavastaja ja minu mõtetest. Ja siis tulevad järgmised sammud – kuidas see kõik laval kokku mängib. See on jälle väga suur usaldus Vanemuise teatrilt ja suur au mulle. Loodan seda au ilusasti kanda ja selle partituuriks teha.

Kui palju sind ooperit kirjutades huvitab, et ka solistid saaksid end näidata, või on sulle tervik olulisem?

Üks aspekt, mis mulle lavamuusika ja üldse muusika puhul meeldib, on interpreedi ja helilooja koostöö. Mulle on sageli meeldinud mõelda, et helilooja võiks kuuluda hoopis keskkonnaministeeriumi haldusalasse, sest tema võimuses on luua keskkond, milles interpreedil on maksimaalselt hea toimetada. Kui see õnnestub, siis see kandub ka üle lavaääre ja võtab kuulaja sellesse keskkonda kaasa. Ma igatahes püüdlen selle poole, et mitte ainult solist, vaid iga muusik saaks end maksimaalselt rakendada, end hästi tunda ja olla looga sina peal. Aga muidugi peab kogu tervik olema tasakaalus.

Kelle ooperid või balletid sulle muusikaloos eeskuju on andnud, olgugi et vormid ei ole sulle vist nii olulised silmas pidada?

Ei, miks ta oluline ei ole. Mingid klassikalised printsiibid kehtivad üle ajastute, sõltumata žanrist. Teatud proportsioonid on loogilised vastu võtta ja ma kindlasti ei põlga ära seda, mis on enne olnud, pigem vastupidi. Aga komponeerides katsun ettepoole mõelda, usaldada sisetunnet ja leida temaatikaga maksimaalse resonantsi. Suure lavateose puhul ei ole üht võimalikku lahenduskäiku. See on natuke liiga pikk vorm – selleks et 110 minutit atraktiivne püsiks, on mitu võtit vajalikud.

Mulle meeldib eeskujusid segada: näiteks Olav Ehala ja Gustav Mahler või Palestrina ja Veljo Tormis. Huvitav on nad paari panna, leida ühisosa ja vaadata, mis juhtub, kui neid omavahel miksida. Lisaks Tšaikovski ooperid, Massenet’ muusika, Tubin, Tamberg, Sumera. Kui partituur lahti võtta ja kuulata, siis sealt on kuulda ja näha tohutu info ja elukogemus. Sellest osa saada on hea tunne. Neilt häid võtteid õppida on helilooja elukutsele kasulik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming