Ain Anger Londonit vallutamas

Arne Mikk

Dmitri nägu Ain Angeri selja taga on visandlik,  kuna tema  saatuse kirjapanek on alles pooleli.  2 × Catherine Ashmore / Covent Garden

Dmitri nägu Ain Angeri selja taga on visandlik, kuna tema
saatuse kirjapanek on alles pooleli. 2 × Catherine Ashmore / Covent Garden

Modest Mussorgski „Boriss Godunov“: lavastaja Richard Jones, dirigent Antonio Pappano, osades Bryn Terfel (Boriss Godunov), John Graham-Hall (Šuiski), Ain Anger (Pimen), John Tomlinson (Varlaam) jt. Esietendus Covent Gardenis 14. III.

Kui enamikus Euroopa kuulsates ooperimajades oli Ain Anger juba laulnud, siis läinud kuul sai teoks tema debüüt Londoni Covent Gardenis.

Dirigent Antonio Pappano ja lavastaja Richard Jones tõid publiku ette Mussorgski „Boriss Godunovi“. Erinevalt selle ooperi mitmest varasemast lavastusest Covent Gardenis pöörduti seal nüüd esmakordselt teose algvariandi poole, mis oli valminud 1869. aastal. Nagu teada, see tollal lavale ei jõudnud: heideti ette harjumuslike armastus­stseenide puudumist, ka orkestratsiooni peeti nõrgaks jne. Kolme aasta pärast oli Mussorgski lisanud nn Poola pildid ja rahva ülestõusu stseeni, kuid ikkagi sai ooperit Peterburi Maria teatri laval kuulda alles 1874. aastal, sedagi ühe lauljanna tugeval pealekäimisel.

Nüüdne etendus Londonis oli põnev kahel põhjusel. Muusikalises mõttes oli ju tegu sama variandiga, mille tõime Estonias lavale 1980. aastal, ja kuna tollal seda teistes teatrites ei mängitud, kutsuti meid osalema „Boriss Godunovi“ festivalile Pariisis ja Moskvas. Teiseks oli Ain Anger taas kõrvuti ooperimaailma ühe tuntuma laulja Bryn Terfeliga, korra varem on nad koos esinenud La Scalas Wagneri ooperi „Lendav hollandlane“ peaosades.

Kui Terfel tegi „Boriss Godunovi“ nimiosa Londonis esmakordselt, siis Anger laulis Pimenit

Imposantne lavakuju Bryn Terfel oli kõige mõjusam Borissi surmastseenis.

Imposantne lavakuju Bryn Terfel oli kõige mõjusam Borissi surmastseenis.

juba mitmendat korda. Tema vene keele valdamine võimaldas väga suure sisulise täpsusega edasi anda helilooja mõtteid ja intonatsioone. Lisaks on Pimeni roll ooperi algversioonis tunduvalt ulatuslikum, sest teistes redaktsioonides on pikk jutustus väikese Dmitri tapmisest tavaliselt välja jäetud. Selle stseeni tegi publikule mõistetavaks ka lavastuse visuaalne lahendus. Laval on nagu kroonika suured leheküljed koos piltidega nendest tsaaridest, keda Pimen oma meenutuses puudutab (Ivan Julm, Feodor ja Boriss Godunov). Dmitri nägu on visandlik, kuna tema saatuse kirjapanek on alles pooleli.

Mainitud stseen on lavastuses ka üks väheseid, kus antakse täpne vihje sündmuste konkreetsele ajastule. Lisaks veel Borissi kroonimisstseen, kus nimiosalise takusele ürbile pannakse peale kullatud rüü, pähe Monomahhi müts ning kätte antakse valitseja regaalid. Ka koorilauljad on hetkeks pidulikult riides. Bojaarid ilmuvad hiljem riigiduuma istungile lampassidega kirsipunaste pükste ja hallide pintsakutega. Selline ebamäärasus tegevuspaiga ja -aja kujutamisel on tänapäeva teatrites üsna tavapärane. On tehtud ka lavastusi, kus seintel ripuvad Vene valitsejate pildid Borissist Putinini, kuid ooperiõhtu saatuse määravad ikkagi need lauljad, kes suudavad minna Puškini-Mussorgski draama erakordselt täpsete intonatsioonide tõlgendamisel võimalikult sügavale.

Kuna Londonis läheb etendus ilma vaheajata, kestes kaks tundi ja viisteist minutit, siis on põhikujunduseks suur kinnine ruum, kuhu teatud stseenideks saab küljelt sisse lükata vajalikke detaile. Lae all kõrguvat galeriid kasutatakse all toimuva tegevuse pantomiimiliseks illustreerimiseks või täiendamiseks. Etendus algab vaikuses. Pingil istub Boriss ja galeriile ilmub vurrkanniga mängiv väike poiss, kelle mõne hetke pärast kägistavad kolm mustades riietes meest. Borissile tuuakse sõnum teo õnnestumise kohta, ta lahkub lavalt ning alles seejärel hakkab kõlama muusika. Kavalehele on muide trükitud teade, et kuna lavastuses kujutatakse realistlikult noore troonipärija Dmitri mõrvamist, pole etendus soovitatav alla 12aastastele lastele. (Eks nad siis vaatavad palju verisemaid stseene televiisorist!) Seda Dmitri tapmise stseeni korratakse etenduses veel mitu korda, et vaatajad ei unustaks Borissi hinge painavat süütegu.

Kooristseenid kulgevad kõik ees­laval. Koorilauljad lihtsalt liiguvad treppidele, pööravad vahetevahel pead või vahetavad pilke. Muusikaliselt kõlavad need lõigud endastmõistetavalt täpselt ja võimsalt.

Kuna järgmise aasta juunikuus tuuakse Berliini Deutsche Operis sealse publiku ette sama lavastus, kus aga Anger saab esimest korda võimaluse laulda Borissi osa, siis tabasin end tihti mõttelt, kuidas ta juba nüüdsete proovide ja etenduste ajal selleks päevaks valmistub. Bryn Terfel on imposantne lavakuju, suure hääleulatusega – tema repertuaaris on näiteks Scarpia, Hollandlane või isegi Tevje muusikalist „Viiuldaja katusel“ – ja vene keele omandamisel oli ta teinud suure töö, ometi jäi fraaside mõtte edasiandmine tal tihti formaalseks. Borissi surmastseen oli kindlasti kõige mõjusam. Angeri keelevaldamine avab talle võimaluse kujutada Borissi üleelamisi palju värvikamalt ja tema bassihääle kandvus aitab paremini publikuni tuua ka neid lõike, kus Terfeli hääl jäi veidikene õhukeseks. Igal juhul on ootused kõrgele kruvitud ja aeg annab arutust.

Kolmas laulja, kelle osatäitmine jäi veel hästi meelde, oli inglise ooperi­kunsti ammune tugisammas John Tomlinson. Ta on ära laulnud kõik bassirepertuaari tipposad, kaasa arvatud ka Boriss Godunov ning lõi seekord rändmunk Varlaami väga omanäolise kuju. Põnevamat osalahendust oleks oodanud Šuiskit esitanud John Graham-Hallilt, kuid etenduse üldmulje oli siiski intrigeeriv ja muusikaliselt võimas.

Ning südantsoojendav tõsiasi: lõpu­aplauside tunnustuse aste oli Terfeli ja Angeri puhul üksmeelselt võrdne.

„Oli vapustav kogemus kuulata oma Covent Gardeni debüüti tegemas eesti bassi Ain Angerit munk Pimenina ning tema sügavat ja imeliselt helisevat häält“ (www.schmopera.com/in-review-boris-godunov)

„Etenduses oli liiga palju suurepäraseid individuaalseid sooritusi, et neid kõiki eraldi välja tuua, kuid kõigist väljapaistvaim oli kindlasti monumentaalne eesti bass Ain Anger, kelle kehastatud Pimen oli nagu ehtne prohvet vanast testamendist ning tema hääl kõlas nagu graniit.“ (www.timeout.com/london/music/boris-godunov)

PS. Oleks ülekohtune mitte peatuda kontserdil, mis anti kaks päeva enne „Boriss Godunovi“ etendust St. Jamesi Piccadilly kirikus. Nimelt tähistas Tallinna tehnikaülikooli meeskoor ka Londonis oma 70. tegevusaastat. Kava üldnimetus oli „Ballaadid“ ja see tähendas väga nõudlikku valikut. Randall Thompsoni, Benjamin Britteni ja Richard Wagneri kõrval oli väga hästi esile toodud ja ka lauldud eesti autorite teosed. Veljo Tormise „Hääled Tammsaare karjapõlvest“, Tauno Aintsi „Kuldne süda“, Eduard Tubina „Taganejate sõdurite laul“ ja Villem Kapi igihaljas „Põhjarannik“ tõestasid selle koori suutlikkust dirigent Peeter Perensi ja pianist Siim Selise eestvedamisel veenvalt lahti mõtestada kõiki neid erinevaid ja nõudlikke teoseid. Kontserdil osales ka Ain Anger. Kui Tubina ja Kapi lauludes oli tema osakaal suhteliselt väike, siis katkendites Wagneri ooperist „Lendav hollandlane“, kus saime lisaks kooristseenidele kuulda ka Dalandi aariat, oli selle haruldase akustikuga kirikus tunda ehtsat ooperihõngu. Kui mõnes vahetekstis esitles koor end kui tõsiseid insenere, siis „Lendava hollandlase“ madrustena olid nad publiku ees uljaste meremeestena nii laulus kui ka lavalises olemises. Braavo kõikidele!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar