Ain Anger Bayreuthis

Arne Mikk

Bayreuthi ooperipidustused on suvefestivalide hulgas erilise tähendusega. Kuigi selles väikeses Saksa linnas oli juba 1748. aastal avatud imeilus barokkteater, nn Markgräfliches Opernhaus, mis on tänaseni alles ja kus olevat filmitud paljud „Farinelli” episoodid, suutis Richard Wagner kõikide takistuste kiuste ehitada veel spetsiaalse ooperimaja, kus kantakse ette ainult tema oopereid. Avaetenduseks oli 13. augustil 1876. aastal „Reini kuld”. Hiljem  on seda maja veidi laiendatud kuningliku sissekäigu ja loožide võrra ning moderniseeritud lavatehnikat, kuid saalis tuleb endiselt istuda suhteliselt ebamugavatel puutoolidel ja orkester asub sügaval lava all.

Kuna dirigent ja pillimehed on publikule nähtamatud, võib kogu tähelepanu suunata lavale. Ooperipidustusi on juhtinud ja kavandanud kogu Wagneri suguvõsa liikmed. Kõigepealt maestro ise, seejärel tema lesk Cosima,  siis nende poeg Siegfried, edasi viimase lesk Winifred ning sõjajärgsetel aastatel seisid tüüri juures nende pojad Wieland ja Wolfgang. Kui 90aastane Wolfgang nüüd n-ö pensionile jäi, siis hakkasid tänavustest ooperipidustustest ettevõtmist juhtima tema tütred, poolõed Eva Wagner-Pasquier ja Katharina Wagner. Meile tegi festivali tähelepanuväärseks fakt, et esimese eesti solistina kutsuti Bayreuthi Ain Anger, kes laulis Fafneri osa ooperites  „Reini kuld” ja „Siegfried”. Alates 2004. aastast, mil Angerist sai Viini Riigiooperi solist, on tema repertuaari lisandunud hulgaliselt osi just Wagneri ooperites. Fafnerile lisaks Kuningas Heinrich („Lohengrin”), Daland („Lendav hollandlane”) ja Hunding („Valküürid” ).

„Nürnbergi meisterlauljate” kontsertettekandest selle aasta veebruaris Amsterdami Concertgebouws, kus Anger laulis Pogneri osa, jõudis hiljuti müügile ka heliplaadikomplekt! Viinis  lauldud paljudest osadest võiks ära märkida veel Sarastro (Mozarti „Võluflööt”), Gremin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin”), Zaccaria (Verdi „Nabucco”) ja eriliselt muidugi kuningas Philipp II Verdi ooperi „Don Carlos” prantsuskeelses versioonis! Fafneri roll ei ole oma ulatuselt küll eelnevate suurrollidega võrreldav, kuid Angeri lavaline kontsentreeritus ja intonatsioonirikas saksakeelse teksti edasiandmine aitasid tal kujundada väga täpse lavalise kuju. 

Aga eestlasi võis Bayreuthis märgata veelgi. 124 liikmega ooperikoori hulgas olid sopran Liisi Kasenõmm ning bariton Aivar Tammel, Wagneri Ühingu stipendiaadina sai kogu „Nibelungide sõrmuse” tsüklit vaadata rahvusooperi Estonia solist Priit Volmer. Mõned muljed ka temalt. Priit Volmer: „Me teame, et see 1925kohaline saal on alati välja müüdud ning inimesed seisavad ootelehel vahel mitu aastat, kuid juba  Wagner soovis publiku hulgas näha ka noori ooperihuvilisi ning sellest johtuvalt eraldab rahvusvaheline Richard Wagneri Ühing oma noortele liikmetele igal aastal umbes 250 pääset. On suur õnn, et professor Eva Märtson on selle auväärse ühingu president ja meil on olnud mõnevõrra lihtsam igal aastal sinna oma esindajaid saata. Peatudes lühidalt neljal etendusel, meenub kõigepealt selle suure orkestri ebamaine kõla: keelpillide pehme tämber ja  laitmatult intoneerivad metsasarved. Solistide puhul olid mõningaseks pettumuseks suurtes tenoriosades esinenud lauljad, aga ega Wagner pole neile ka halastanud. Madalad meeshääled jäid palju rohkem meelde, kõigepealt Wotanit laulnud Albert Dohmen ja Hans-Peter König Hagenina.

Meie Ain Anger esines selles seltskonnas väärikalt, eriti hästi pääses tema hääl mõjule „Siegfriedis”. Kuuldud naislauljatest oli minu meelest parim Sieglinde osa laulnud  Eva-Maria Westbroek.” Mina nägin Bayreuthis ühtekokku kolme etendust. Kui Tankred Dorst oli teinud „Reini kulla” küllaltki traditsioonilises võtmes, siis Stefan Herheim („Parzival”) ja Katharina Wagner („Nürnbergi meisterlauljad”) püüdsid juba teadlikult traditsioonilist publikult teatud määral šokeerida, mistõttu mõlemal korral kõlas saalis ka võimas „buu!”. Kõigele vaatamata oli „Parzival” väga meisterlik lavastus,  kuhu oli põimitud nii algne legend, Saksamaa ajalugu kui Wagneri elu. Lavakujunduses oli kasutatud maestro koduks olnud villa Wahnfriedi elemente ja helilooja hauda maja taga. Püha Graali peeker võetigi välja sellest hauast. Kui aga ühe stseeni lõpus ilmusid lavale natsisõdurid ja lavale langesid haakristidega lipud, siis see klišee oli publiku jaoks küll liiast. Bayreuthi tullakse nagu palverännakule, rõhuv enamus väga pidulikus riietuses. Igal aastal antakse 30 etendust. Piletite hinnaskaala mahub 14 ja 225 euro vahele. Ainulaadne on Bayreuthis kindlasti ka fakt, et solistide tasu ei sõltu mitte nende teenetest või tiitlitest, vaid igale konkreetsele rollile on välja kujunenud kindel hind ning sellist honorari makstakse nii ammusele osatäitjale kui debütandile. Kõik vaheajad kestavad tund aega, mille jooksul rahvas peab teatrist väljuma, jalutades selle aja pargis kas piknikukotist keha kinnitades või  restoranis õlut juues. See on tõsine tööpäev, kuna pikemate ooperite puhul tuleb Wagnerile mõelda ühtekokku kuus-seitse tundi! Aga nii enne etendust kui vaheaegade lõppemisel tulevad ooperimaja välisrõdule orkestri puhkpillimängijad ja kutsuvad teid igal korral erinevate temaatiliste signaalidega taas etendust jälgima. Lavastused muutuvad läbi aegade, kuid teatud traditsioonid selles paigas on ilmselt igavesed – nii nagu Wagneri  muusika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming