Ahvist inimeseks

JAAN-EIK TULVE

Tänu inimkonna vaimsele arengule on maailmast kadunud paljud hädad, kuid mida rohkem on väärtusi,   seda suurem on ka neid hävitada ihkav jõud.

Tänu inimkonna vaimsele arengule on maailmast kadunud paljud hädad, kuid mida rohkem on väärtusi, seda suurem on ka neid hävitada ihkav jõud.

Piia Ruber

Homo sapiens’i ehk mõistusega inimese arengut maa peal mõõdetakse sadades aastatuhandetes. Muljetavaldav on inimmõistuse tulemus – elu-olu muutus. Olelusvõitlus kui inimese elu peamine mure on aga jäänud samaks.

Õhtumaad tuuritavad täiega ning kõik, kes seda hoogu natukenegi jahutada soovivad, tembeldatakse tagurlasteks. Kas oskab aga keegi vastata, kuhu meil peaks olema nii väga kiire, et ilma pöörase tormamiseta kohale ei jõuaks? Poola presidendi puhul püüti Eesti ajakirjanduses rahvas hirmujudinaid esile kutsuda sõnapaariga „konservatiiv-katoliiklane“. Kuigi ma inimest isiklikult ei tunne ja ka tema poliitikaga väga hästi kursis ei ole, tundub lausa naljakas see tema puhul erilise põlguse märgina kasutatud nimetaja.

Kõikides traditsioonilistes ühiskondades on aegade hämarusest peale olnud käibel mingid kindlad moraali- ja suhtlusnormid, mille eesmärk on elu edasiandmine ja selle hoidmine. Mõni on sealjuures ehk küll mingil põhjusel ka ära söödud ning kellegi nahast tehtud jalavarje, kuid inimkond on suutnud ikka edasi sammuda. Mooses vahendas oma rahvale juba väga konkreetsed jumalikud käsud, mis väärtustavad ja hoiavad iga inimelu, ning kristlusega koos levis ligimesearmastuse sõnum ka mujale.

Just konservatiiv-katoliiklikus Eu­roo­pas on aastasadade jooksul toi­mu­nud see progress, mis on arendanud teadust ja kauneid kunste, mille abil on püüeldud ideaalide poole, mis lubavad erimeelsused lahendada ilma jõhkrutsemata. Ka meie kallile Maarjamaale on tsistertslased ja dominiiklased juba muistsel ajal toonud teadmisi loodushoiust, maaharimisest ning koolisüsteemist. Loomulikult on igal elualal alati ka omakasupüüdlikke, piiratud ja valelikke inimesi ning neidki, kes end ise Jumalaks peavad, kuid suuremalt jaolt on kristlikus Euroopas olnud rahvajuhtideks siiski valgustatud monarhid, kes soosisid haridust, religiooni ja kultuuri kui rahva püsimajäämise garantiid. Kui väärtused mujale kandusid ja Jumal porri tallati, tõi see endaga kaasa enneolematu terrorilaine, sest jõud andis ka õiguse. Sellest ajendatult on talitanud Prantsuse revolutsionäärid, bolševikud Venemaal, natsid Saksamaal ja veel paljud teised maailma eri paigus. Kindlasti oli nendegi seas õilsaid idealiste, kuid riivid olid juba eest tõmmatud ning mõni üksik hääl summutati kiiresti.

Tänapäeva terroristid ja diktaatorid, olgu nendeks siis islamiäärmuslased idamaadel või Putin Venemaal, ei võitle enam avalikult Jumala vastu. Nende võitlus Jumalaga on võtnud tõeliselt saatanlikud jooned, kuna nad saadavad oma hirmutegusid korda väidetavalt Jumala nimel. Kuid mitte Jumal südames, sest südames on nad kiskjad. Vaimses maailmas harimatud ja väljapoole elavad läänlased ei tee aga sellel vahet ning panustavad veel enam majanduslikku võidujooksu ja kaitsekulutustesse, saamata isegi aru, kuivõrd tühi on see kott, mida iga hinna eest püütakse püsti hoida. Kasvatatud omakasupüüdlikeks ja tundetuteks, on heaoluühiskond jäänud hõljuma mingisse ebamäärasesse mulli. Räägitakse suure suuga võrdõiguslikkusest ja demokraatiast, kuid tõmmatakse sealsamas naabril nahk üle kõrvade, valetatakse valijale suu sisse ning petetakse naisi, mehi ja lapsi. Toitutakse tervislikult ja hoolitsetakse keha eest, kuid ollakse hingelt loiud ning tarvitatakse vaimutoiduks komejanti. Kuna moraali enam ei ole ja vabaduse sildi all peavad igaühe himud saama rahuldatud, siis piisab tõesti vaid kenast naeratusest ja soravast jutust ning tee parnassile ongi avatud.

Viimasel ajal on eriti verejanuliselt hakatud purema perekonda, institutsiooni, mis on ju normaalse ühiskonna alustala. Kui lapsed ei või kindlad olla oma vanematele ega koge nende armastust, sest kogu ühiskond on ametis vaid eneserahuldamisega, siis kuidas saavad need lapsed ise ükskord täiskasvanuks saades armastust ja kindlustunnet pakkuda? Meedias levib küll palju armastuseks nimetatud enesearmastust, eriti selle füüsilist poolt, kuid see ainult süvendab hoolimatust, mis ilmneb kohe, kui esile kerkivad ebamugavad teemad, olgu tegu siis haigete, vanade või vaestega.

Eelöeldule vaatamata ei arva ma sugugi, et kõik siin ilmas oleks allakäiguteel. Vastupidi, tänu inimkonna vaimsele arengule on maailmast kadunud paljud hädad, kuid mida rohkem on väärtusi, seda suurem on ka neid hävitada ihkav jõud. Alati leidub inimesi, kes on ühel või teisel põhjusel elu hammasrataste vahele jäänud. Täiuslikus ühiskonnas ei saa aga neid teelt kõrvale lükata ning siis ei mängi enam rolli ei majanduskasv ega euronormid, vaid lihtne halastus.

Lõpetuseks lisan veel ühe lõigu, et kogu jutt ei jääks liiga abstraktseks ja elukaugeks. Viibin seda lugu kirjutades Prantsusmaal kallite sõprade perekondlikul tähtpäeval. Eile saabusid siia neli noort munka, kes peavad raske vaimse puudega meeste hooldekodu. Enne mungaeluni jõudmist tegutsesid kõik need kõrgelt haritud inimesed väga edukalt ka professionaalsel tasandil. Siia tulid nad koos oma kaheteistkümne hoolealusega. Sellist hoolivust ning armastust, mida õhkus kogu sellest seltskonnast ja mida nad ka kõrvalseisjatele rohkelt jagasid, ei ole ma oma elu jooksul vist varem näinudki. Imeline kogemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar