Agraarsest väikeasulast metal-maailma suvepealinn

Alvar Loog

Saksamaal 1800 elanikuga Wackenis tänavu 23. korda aset leidnud umbes 90 000 osavõtjaga vabaõhufestival sümboliseerib globaalses mastaabis metal-kultuuri renessanssi. Õhtumaine kultuur, mis kõigub kuskil kõrtsi ja kiriku (muusika kontekstis: süldi ja süvamuusika) vahel ning kaldub iseäranis suvekuudel tugevalt üksnes äärmustesse, vajab hädasti midagi, mis jääks kuhugi sinna vahepeale: mis ühendaks, lõõgastaks ja ka hariks inimesi ilma kõrge kunsti kultiveeritud pühalikkuse ning kõikjalt niigi peale tükkiva esteetilise labasuseta; mis annaks noortele inimestele kunsti kaudu võimaluse eakohaseks enesetunnetuseks ning lubaks natuke vanematel enesepettuse kibeda kõrvalmaitseta end nooremana tunda. Rokkmuusika on peaaegu ainus, mis seda suuremal või vähemal määral suudab. Suvel on rokkmuusika ja rokisõprade koduks rokifestivalid. Rokifestivali formaat on fenomen, mida ei anna millelegi muule taandada, mis ei lase end millegi muuga asendada. Selle sünnitas 1967. aastal Californias „armastuse suvi” ning kinnistas kaks aastat hiljem New Yorgi osariigis toimunud Woodstocki festivalil. Viimasest sai kiiresti legend ja tänaseni toimiv, ehkki harva sellisena otseselt sõnastamist leidev kõigi ajaliselt järgnenud ning järgnevate festivalide ideaal. Woodstock näitas, kuidas rokifestival võib pühitseda üheaegselt nooruse, vabaduse, armastuse, elurõõmu, elupõletamise, detsibellide, alternatiivesteetika ning mõõduka antisotsiaalsuse kultust.

Hea rokifestival on külastajale kui eluülikooli lühikursus, üks pikk nädalavahetus, mis võib asjaolude sobival kokkulangemisel defineerida personaalses plaanis kogu suve. Festivalialale tekib mõneks päevaks pealtnäha täiesti eneseküllane mikroühiskond, teatav ideaalsootsium, mis saab mitmete majanduslike ja sotsiaalsete paratamatuste tõttu eksisteerida kõige rohkem nädala jagu päevi korraga. Argine reaalsus peatub tavaliselt festivaliplatsi väravate taga, maaõhk teeb linnainimese vabaks, muusika ja selle sünnitatud massipsühhoos joovastavad, ühised esteetilised ideaalid ühendavad kümned tuhanded üksteisele telklaagris naabriks olevad inimesed füüsiliselt tajutavaks kogukonnaks. Õiget festivali iseloomustab mastaapsus, intensiivsus ja hedonistlikkus. Kaotada pole seal justkui midagi, ainult võita. Kordaläinud rokifestival on muusikasõbrale ilusam kui elu või tagasivaates sageli – liiga ilus, et olla elu.

Pole vist liialdus väita, et Eestis ei ole ühtegi korralikku rokifestivali, pole kunagi olnudki. Kõige lähemal on sellele 2002. aastast saadik Vana-Vigalas igasuvine „Hard Rock Laager”, mis mõjub oma armsas väiksuses kui klassikokkutulek: kohaletulnud publik ning suurem osa esinejatest tunnevad üksteist, seal tekkiv sünergia on hoopis midagi muud kui suurte rokifestivalide oma. Laagrit on seetõttu senise põhjal võimatu ühegi mastaapsema üritusega võrrelda. Esimest korda 2005. aastal toimunud „Rabarock” on kohalikes oludes nii publiku hulka kui ka artistide nimekirja arvestades piisavalt mastaapne ja toimub nagu ka „Hard Rock Laager” tsivilisatsiooni leviala äärel, ent ei vääri viimasel ajal oma esinejate žanrilise päritolu tõttu eriti rokifestivali nime. Kõik linnakeskkonnas toimunud või toimuvad üritused, alates kunagistest Tartu levimuusika päevadest ja „Rock Summerist” ning lõpetades „Rock Rambiga” ei ole rangelt võttes festivalid, vaid mammutkontserdid.

Teadlikum publik on aastakümnetega õppinud eelkõige hindama neid festivale, mis lähtuvad esinejate (ning seega kaudselt ka publiku) valikul kompromissitult muusika žanrilise tõupuhtuse rassistlikust ideaalist. Selliste hulka kuuluvad eelkõige üle maailma toimuvad indie-, punk-, metal- jt festivalid. Edasine tekst keskendub vaid metal-festivalidele, täpsemalt neist ühele – ning väidetavalt viimase kümnendi suurimale ning prestiižseimale – „Wacken Open Air’ile”.

Kümnete tuhandete karvaste igasuviste palverännakute sihtpunkt

Heavy metal ning kõik sellele evolutsiooniliselt järgnenu on rock’n’roll’i uus teismeiga: keskealise kultuurifenomeni vaimne puberteet, sõnastamatute ideaalide ning turvalise mässumeele igavene ja ennastimetlev taastulemine läbi müra piirialasid kompava muusika – ühtepidi süütu ja lummavalt naeruväärne, teistpidi ekstaatiline ja joovastav ning sellisena asendamatu.

Teadupärast ei oska inimesed õhtumaa kultuuris olla suured ja sügavad teisiti kui traagiliselt. Traadi-muusika peamiseks teeneks on ühe näilise alternatiivi pakkumine sellele dilemmale. Traagika asemel kasutab metal-kultuur emotsionaalse ja eksistentsiaalse hüppelauana sootuks teisest operetist pärinevaid väliseid kvaliteete: valjus, toorus, füüsilisus, otsekohesus, teatraalne agressiivsus jne. Metal ei mängi üldjuhul empaatiale, nostalgiale, sentimendile, loogilistele argumentidele vms. Selle taga on sootuks teist tüüpi dionüüsiline ekspressiivsus: detsibellide, madalate helide, kiirete rütmide ja imago toel seisavad artistid ning nende publik vähemalt hetkiti argireaalsusest kõrgemal, väljaspool head ja kurja.

Metal-muusika auditooriumi moodustavad inimesed, kes keelduvad organiseeritud müra (sh „kurja” hääle) ja väljapeetult kaltsakliku (või siis vastupidiselt: maskuliinselt dändiliku) imago taga nägemast midagi naeruväärset ja võltsi. See on seltskond, kes hoiab kokku ning omaette. Metallistid on koos jalgpallifanaatikutega ilmselt maailma kõige lojaalsemad inimesed.

Metal-muusika, mis oli alates 1970. aastate algusest järgmise paarikümne aasta jooksul pealtnäha mõjutamatu muudest õhtumaa (pop)kultuuris toimuvatest muutustest, koges ometi eneselegi üllatuseks tugevat tagasilööki 1990. aastate alguses seoses grunge esiletõusuga. Kogu metal-kultuuri žanriline väljendusjõud ja väline imidž said sellega külge tugeva küsimärgi ning diskrediteerusid laiemate masside silmis sisuliselt paari aastaga. Ansamblid lagunesid, uute pealetulek aeglustus, järelejäänud olid sunnitud suurematest saalidest väiksematele klubilavadele kolima jne. Eelmise sajandi viimane kümnend oli metal-kultuurile üks suur pohmell, eelkõige nostalgiast elamine.

Uue aastatuhande alguses sümboliseerib maailma suurim metal-muusika vabaõhuorgia Wackenis globaalses mõõtkavas metal-kultuuri renessanssi. Umbkaudu 1800 elanikuga Põhja-Saksamaa Schleswig-Holsteini liidumaa väikesest alevist, mis paikneb umbes 50 kilomeetri kaugusel Hamburgist, on saanud maailma metal-muusika suvepealinn, Püha Maa, ning sellisena kümnete tuhandete karvaste igasuviste palverännakute ihaldusväärseim sihtpunkt. 1990. aastal loodud lokaalse tähtsusega rokifestival kujunes aastatuhande vahetusel justkui üleöö üheks maailma metal-muusika aasta tippsündmuseks, kuhu sõidetakse kohale kõikidelt kontinentidelt. Viimastel aastatel on festivalil olnud 80 000 piletiga külastajat, kusjuures tänavuse ürituse pääsmed müüdi läbi juba kaheksa (!!!) kuud enne festivali. Wackeni nimi on kujunemas metal’i sünonüümiks.

Wackenit ei armasta üksnes traadisõbrad, vaid ka artistid, sest seal on suurim publik ja suurim lava, kelle ees või millel neist enamikul elu jooksul esineda õnnestub. Seega on Wackenis tavaline olukord, kus mitte üksnes publik ei tee artistidest pilti, vaid artistid fotografeerivad samavõrd suure kirega publikut. Järjest sagedamini otsustavad ansamblid oma kontsert-DVD salvestada just seal. Antrolopoogide üha kasvav huvi metal-kultuuri vastu toob igal aastal Wackenisse suure hulga teadlasi, kes karvaseid ornitoloogi pealehakkamisega uurivad ning jäädvustavad. 2007. aastal valmis Lõuna-Korea naisrežisööril Cho Sung-Hyungil täispikk dokumentaalfilm „Full Metal Village”, mis räägib Wackeni püsiasukate elust suure metal-peo valguses.

Wacken ei ole kogupereüritus – kui just kogu pere traati ei kuula. Tavalisel rokisõbral pole seal suurt midagi teha, sest festivali kultuuriprogrammis on keskendutud vaid väheste eranditega üksnes hard rock’ile ajaliselt ning genaloogiliselt järgnenud muusikažanritele: heavy metal, thrash metal, speed metal, power metal, doom metal, death metal, black metal, nu metal, metalcore jt. Festivalil võiks olla senisest pisut paremini esindatud industrial metal, crossover, sludge, stoner ja grindcore.

Metallist tunneb end Wackenis kui reaalselt Lollidemaale kohale jõudnud Buratino, sest ürituse kohapealne melu ja programm on unistustele ja unenägudele lähemal kui reaalsusele. Teiselt poolt väljub Wackeni pakutu inimliku vastuvõtuvõime piiridest: näiteks võib unelmate line-up’i üle rõõmustada üksnes seda paberilt lugedes, sest kolme päeva jooksul ennelõunast hilisööni ning sageli üheaegselt eri lavadel esinevate lemmikute ülesastumistele kaasaelamine pole füüsiliselt ja logistiliselt võimalik.

Selle aasta festival kestis 2. – 4. augustini, seitsmel laval astus üles 137 bändi. Olgu nimetatud vaid mõni nimekam: Machine Head, Scorpions, Sepultura, Cradle of Filth, Amon Amarth, Hammerfall, Ministry, In Flames, Saxon, U.D.O., Opeth, Gamma Ray, Dimmu Borgir, Testament, Overkill, Paradise Lost, Sanctuary, Edguy, Six Feet Under, Kamelot ja Volbeat. Mulle muutsid festivalilkäigu palverännakuks Coroner, Napalm Death, Massacre, Dark Funeral ja D.R.I..

Kuna tänavune festival kujunes eelkõige üritusele eelnenud nädalatel mahasadanud vihma tõttu taas suureks mudaballiks, tuleks korraldajatel festivalialal Vargamäe Andrese pealehakkamise ja visadusega lisakraave kaevata. Ainsana jäid kogu selle suurürituse puhul miinuspoolele telklavadele tehtud eraldi turvakontrolliga sissepääsud ning asjaolu, et korraldajad pole õppinud siiani festivali ajakava kiiret kasutamist võimaldaval kujul paberile panema.

Tuleva aasta festivali 80 000 piletist on ürituse kodulehe teatel pool tänaseks juba müüdud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming