„… aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda … ” ehk Mitte ainult Birgitta festivalist

Tiiu Levald

Need Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnumist välja rebitud read on pärit  Birgitta festivalil avalöögina kõlanud Tauno Aintsi ja Leelo Tungla lavalise suurvormi „Aeg armastada” tekstist. Kuid neis peituv iva peegeldab tõde, mis puudutab nii Eestimaa suves toimunud muusikafestivale kui ka draamaetendusi. Öeldakse, et see, kes on istutanud kas või ühe puu, võib tunda end elu edasiviijana. Need eestvedajad, kes on käivitanud tillukesel Maarjamaal sellise hulga festivale, nagu neid tänaseks on, väärivad suurimat lugupidamist. 

Need, kes ja kui suure rahakotiga ühele või teisele ettevõtmisele õla alla on pannud, väärivad tänu ja lugupidamist. Ja siinjuures peab tunnistama, et omakasupüüdmatuid käeulatajaid on jagunud. Tallinna linnavalitsusele teeb au, et juba viies aasta on toetatud Birgitta festivali. See on ju linnalegi lisanud populaarsust ja kindlasti ka kapitali: turistid ei too oma raha mitte üksnes festivalikassasse, vaid ka kaubandusse, hotellindusse  jne. Aga kuidas saavad oma asjadega hakkama ennast kõrgkvaliteediga tõestanud ettevõtmised nagu Nargeni, Leigo järve, Pärnu ooperi-, Haapsalu vanamuusika, oreli-, Rapla kirikumuusika, Saaremaa, Hiiumaa ja Tallinna kammermuusika jpt festivalid? Uskumatu, kui paljudel on nutikust „maas vedelev” raha üles leida, et oma ideed ellu viia! Ja masust hoolimata jätkub kõikjale publikut: kirikud, saalid ja vabaõhuplatsid on kultuurinäljastega enamjaolt  pilgeni täidetud. Kas ka edaspidi? Kaalukaimat istutatu kitkumist olen näinud Nargeni festivaliga seotult. Kuid teatud kildkonna äärmiselt lühinägelik käitumine ei ole õnneks pärssinud Tõnu Kaljuste sitket eestlase jonni ja vastutuult liikumise joont: juba on ta alustanud uue kontserdipaiga tekitamise Kalamajja, ja arvata võib, et see tal ka õnnestub. Oluline pole mitte üksi tandemi Kaljuste-Jalakas võime täita oma fantaasiatega  publiku lootusi, vaid küsimus on muusikalise kvaliteedi ühes ääretult olulises printsiibis – nende teatraliseeritud ettevõtmiste puhul on alati saanud kuulda loomulikku heli! Valus on kuulata teatrietendusi, kus suurepärased lauljad on muudetud helitehniliste ebastabiilsuste mängukanniks, rääkimata balansist orkestriga.   

Tippelamusi Händelilt

Kindlasti tahaksin avaldada paar mõtet ka suvise Klassikaraadio vahendusel saadud muljetest Haapsalu vanamuusika festivalil kõlanud Händeli oratooriumist „Jefta”. Minu kõrvale oli see aasta üks parimaid muusikaelamusi! Kõik solistid peale Simon Walli (Inglismaa)  olid omamaised ning ettekanne maailmatasemel! Kädy Plaas, Teele Jõks, Pirjo Püvi, Risto Joost, Uku Joller, Mati Turi ja Raul Mikson moodustasid nauditava ansambli Haapsalu festivali koori ning Tallinna Barokkorkestriga (kontsertmeister Elar Kuiv), mida dirigent Toomas Siitan juhatas äärmise kontsentreeritusega ning tervik oma kulminatsiooniga saavutas täiuslikkusele väga lähedase taseme! Peaaegu sama koosseis esitas orelifestivali  raames Tallinna Jaani kirikus teise Händeli oratooriumi „Theodora”. Pompoosne, kuid äärmiselt põnevakoeline teos, kus pea kõigile tegelastele silmatorkavalt nõudlik aaria.

Tahan siinjuures eraldi peatuda ühel lauljal, kellele seni vähe tähelepanu osaks saanud – metsosopran Teele Jõksil. Juba tema „Jeftas” lauldud aariad lummasid oma ootamatus kirglikkuses. Jõksi soe ja sametine metso on läbi teinud suure progressi nii tehniliselt kui sisemiste hingeseisundite värvimisoskuse poolest. Kuid „Theodora” nõuab lauljailt sõna tõsises mõttes kõrgpilotaaži. Eriti kaunis oli esimeses osas kõlanud duett tšelloga klavessiini saatel. Meeliköitev kantileensus fraasides – igati küps ja kõrget klassi esitus! Ja veel – kui meil on olemas nii heas kvaliteedis omamaised lauljad, kes janunevad tegutsemist, sealhulgas sellised kontratenorid nagu Risto Joost (täiuslik esitus „Jeftas”!)  ja Ivo Posti, siis jääb arusaamatuks, miks pidi „Theodoras” kasutama külalist, kes jäi hääle ilult ja tehniliselt lobeduseltki neile kahele tugevasti alla?     

Aeg armastada

Birgitta festival alustas seekord omamaise  originaalteosega, mis on kindlasti märkimisväärne sündmus. Tauno Aints on noor ja heas mõttes intrigeeriva omapäraga helide looja. Ilmselt on tema mõtlemislaadi ja eripära fooniks varasem levimuusikaga tegelemine. Ta ei pelga kasutada n-ö vihjeid ühte või teise ajastusse: siin on händellikku mastaapi ja seisundimuusika hetki, on pucciniliku kire ja avameelsuse imiteerimist. Muusikalise dramaturgia liin on  aga veidi habras ja liiga palju on tähelepanu hajutavaid kordusi – suurem kontsentreeritus oleks vist kasuks tulnud. Õnnestunuks pean teose IX osa, kus Petrarca luuleridades peidus kreedo: „… Loodan leida teilt, kes olete tunda saanud armastust, halastust, küll mitte aga andestust, sest ma polnud siis see, kes olen praegu….” (kahjuks puudus kavalehel soneti tõlge, miska vabandan omapoolse interpretatsiooni pärast). Inimkonna igavene probleem:  aja kulgemine, meie muutumine ajas, kõige kordumine põlvest põlve oma variatsioonidega. Leelo Tungla peaaegu alati hinge puudutav, sageli ka kriipiv tekst – „Aeg on karm, aeg on julm! Aeg on halb, aeg on hull!” – on andnud omad aktsendid.

Meessolistid Jassi Zahharov ja Urmas Põldma kandsid oma tämbririkaste häältega meieni mõjusalt kahe põlvkonna, elutarga vanema mehe ja keskeas, oma elule tagasi  vaatava mehe (Petrarca sonett) vokaalpartiid – heliloojal tundub olevat hääleliigi hea tunnetus. Idee teha muusikaline materjal ka visuaalseks pole ju kaugeltki uus. Peab olema head maitset ning ruumitaju, et visioonist tekiks lisaväärtus ning sünniks uus tervik. Mare Tommingal need omadused on. Hästi mõjus meestehordi lavaletulek ja „molekulidena” liikumapanek: RA Mi lauljad ilmselt nautisid seda aktiivset impulssi, sest kõla oli jõuline ja hea!  Koreograafiline element oli üsna illustratiivne (Vanemuise balletitrupp), kuid just sobilik oma diskreetsuses ja täpsuses: ajas igihaljaina korduvad armastajate armumängud (solistid Julia Litvinenko ja Jonathan Ammerlaan), tunnete devalveerumise tendents, pintsaklipslaste rahakohvrite ja laptop’ide sissetung on meie ajastu reaalsus. Hammasrattad, mis rebinud meid ajast aega oma halastamatute kidade haardesse, ajanäitajate seierid meist sõltumata julmalt lippamas, rottide hordide ründed (või laevalt põgenevad rotid?) – kõik need märgilised kujundid lisasid videotaustal olulisi rõhke ja värve.

Küll aga oodanuks neilt videoinstallatsioonidelt (Grete Laos ja Ott Evestus) palju selgemat, kontseptuaalset lõpetatust. Kõik välkus silme eest läbi nii kiirelt – tuli ju ka eesplaanil toimuvat haarata! – ja meenutas TVs näidatavate lastemultikate printsiipi: peaasi,  et inimlaps ei jõuaks vahele lükkida mõnd oma mõtet! Kahjuks jäi Finaali crescendo, mille saavutasid meeskoor ja orkester (ERSO, dirigent Mihhail Gerts), veidi „alasti” – kontseptsioon eeldanuks pildilist toetust ning muusikaliselt oleks soovinud enamat fokuseerimist poisikeste (Tallinna poistekoor) lõpufraasidele: „Aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata … aeg nutta ja aeg naerda, aeg vaikida ja aeg armastada!”.       

Helikon, vaimustav peakülaline

Järgmised elamused Birgitta festivalilt on seotud Moskva teatri Helikon etendustega. Tutvus Umberto Giordano (1867–1948) tundmatu ooperiga „Siber” oli väga intrigeeriv. Muusikaliselt eklektiline, kuid emotsionaalne oma täisverelises  verismis; siin on paralleele nii Puccini, Leoncavallo kui Mascagniga. Süžee on pikitud nii dostojevskilike kui tšehhovlike vihjetega, kuid itaalia moodi! Olen nõus lavastaja Dmitri Bertmani mõttekäiguga: „… see on itaallase pilk Vene ajaloole ja vene hingele … Stefanial on dramaturgiliselt samasugune aaria kui Toscal, ja mulle tundub, et Giordano on siin Puccinist üle. Ka oma Scarpia on siin – sutenöör Glebov”. See ooper on nõrgale libretole vaatamata  väga uhke väljakutse just neile kahele tegelasele. Eeldusel, et teatril on just sellised lauljad olemas, nagu sel õhtul kuulda saime. Karina Grigorjan – hääles tebaldilikult täiuslik ilu ja maht ning lisaks parimad näitlejaanded – oli Stefania rollis võrratu ja kordumatu! Bariton Andrei Võlegžanini hääles oli Glebovi rollis nii palju mõõtmatust, ilu ja samas räiget jõhkrat karakterit, et tekkiski ahne soov kuulda mõlemat „Toscas” – Tosca ja Scarpiana! 

Kunstnike Igor Neznõi ja Tatjana Tulubjeva fantaasiapagas tundub lõppematu, nende kontseptsioon lõi kindla vormi ooperi II vaatusele, kus dramaturgiline liin ja muusikaline materjalgi tugevam kui avavaatuses. Rippkardinad, mis muutuvad köidikuiks, hävitavad halastamatult – kord vanglatrellidena, kord kui ämblikuvõrk – kõigi tegelaste illusoorsed lootused. Kõik solistid, koor ja orkester andsid  parima, kuid siinjuures ei saa mööda kahjutundest, mille põhjustas eespool jutuks olnud helitehniline probleem: eriti kannatas Vassili osatäitja Dmitri Ponomarjovi laulmine, sest eriliselt võimendus tema vokaliseerimise kohatine lapidaarsus. Õhtu „opera@jazz” pakkus hea annuse adrenaliini. Kava ülesehitus vaheldas klassikalisi ooperiaariad Helikoni lauljatelt Antti Sarpila ja Estonian Dream Big Bandi improvisatsioonidega. 

Eriti vaimukana mõjusid näiteks Margarethe „Ehete aaria” ja Lenski aaria (Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin”) jazztöötlused. Väga uhke baritonide duo oli „Carmeni” Toreadoori aaria juba eelmisest õhtust tuttava A. Võlegžanini ja Sergei Toptõgini esituses. Tõeliseks piprateraks oli mustanahaline külaline Joan Faulkner (USA) oma loomuomase suveräänsusega Gershwini lauludes! Ei saa salata, et uskumatult meeldivaid hetki  pakkus Natalja Zagorinskaja Bessi ja Clara partiidega ooperist „Porgi ja Bess” – siin oli stiili ja kaunist kõla. Jällegi üks vahend teha ooper söödavaks hoopis teistsuguste muusikaliste eelistustega publikule! Verdi „Falstaff” on maailma muusikaliteratuuri üks uhkemaid oopereid, kuid esitab lauljatele ka suuri nõudmisi. Shakespeare’i „Windsori lõbusad naised” oli libretist A. Boitole  muidugi geniaalne algmaterjal. Peab kiitma võimalust saada külgekraanidelt väga adekvaatne tõlge, mis lisas lauljate perfektsele itaaliakeelsele laulmisele tekstis peituva iva.

Vanameister Verdi kasutas oma luigelaulus ära kõik, mis tal inimkonnale tema narruse kohta öelda oli! Lõpufraasid „Narrina me siia ilma sünnime ja kes naerab viimasena, naerab paremini!” on olnud ka kolme  kunstniku, lavastaja D. Bertmani ning kunstniklavastajate I. Neznõi ja T. Tulubjeva kontseptsiooni aluseks. Kõik – nii loo põhiplaan, vanadelt maalidelt iidsete lugude taaselustamine, kui garneeringuks pikantsete vihjete üliküllus, nappide atribuutide polüfunktsionaalsus (paljaksnäritud sääreluu küll sarvekandja sarvedena, küll erootiliste mängude vahendina) teenis ühtset ideed: inimene jääb oma apluses nii gurmaanina  kui inimsuhetes ikka lõpuks narriks. Nii nagu lavastaja ei peljanud paar aastat tagasi Poulenci „Karmeliitide dialoogides” panna tegelased keeglit mängima nunnade maharaiutud peadega, on lavastajate kolmik ka siin pea peale pööranud traditsioonid: vana paksmagu Falstaff on lavastuses õitsvas eas atleetlik, lausa Apollo välimuse ja oma mehelike väärtustega kelkiv keigar. Kõik tegelased on antud farsivõtmes, kuid kogu lavastust iseloomustab äärmine muusikas olek. Eriliselt vaimustas unenäoline metsapilt oma iroonilise „vilide” tantsuga (uskumatult graatsilised koorilauljannad kordeballeti funktsioonis!).

Pean taas kordama, et mis viga sellist lavastust teha, kui kasutada on sellised lauljad. Sergei Toptõgini Falstaff säras parima itaalia baritoni kvaliteedis, Andrei Võlegžanin lisas Fordina eelmistel õhtutel kuuldule  äärmiselt head karakternäitleja omadused. (Geniaalne oli muidugi lavastajate idee tuua ta lavale tõelise vana Fordiga!). Naiskvartett – Natalja Zagorinskaja (Alice Ford), Svetlana Rossiiskaja (Meg Page), Anna Gretšiškina (Nanetta) ning Ksenja Vjaznikova (Mistress Quickly) – pakkus nii vokaalses kui mängulises mõttes haruldase koosluse. Eriliselt klaarikõlalisena jäi kõrvu Nanetta, rääkimata mõnusast koomikuandest. Alice oli  aldis meelatele mängudele ja tema vokaalsete võimete järgi võib oletada, et Zagorskajagi Stefania võib „Siberis” olla särav ning omanäoline. Miss Quickly rollilahendus ei jäänud milleski alla maailma parimatele, näiteks Marilyn Horne’i lauldule. Ei saa jätta mainimata, et imetlesin taas Nežnõi-Tulubjeva leidlikkust mängida materjalidega, luua kordumatu atmosfäär: vanade maalide seest ilmuvad tegelased,  küll teenijannad pesu pesema, küll kokapoisid elu uurima jne. Ja peab imetlema kollektiivi ruumilise ümberorienteerumise võimet – kuuldavasti on nende koduteater väga nappide mõõtmetega. Õnneks oli „Falstaffi” etenduseks tehtud korrektiive helitehnikas, kuid ikkagi sooviksin neid hääli kuulda loomulikus olekus!   

Võta kõigeks aega!

Festivali lõpetanud mütoloogilis-rituaalne etendus „Ookeani hääl” andis võimaluse osa saada millestki väga erilisest. Toon siinkohal mõne mõtte Taiwani U-teatri kunstilise juhi Ruo-Yu intervjuust: „Ainult siis, kui oled tõeliselt  vabanenud, suudad teisi kuulata … See igaühe sisemist teadlikkust esile toov meditatsioon koos füüsilise treeninguga moodustavadki tandemi, mille pinnalt suudavad viisteist ühel vaimsel tasandil inimest luua tugeva energiavälja …”.

Uskumatu, et vaid trummide, kongide, ühe keelpilli ja ainsa inimhääle võimuses oli luua nii võimas energiaväli, et süda tahtis rinnast välja pääseda! See, et etenduse  algul palus kollektiiv kogu saalil leinapalves ühineda nende mälestuseks, kes hukkusid Taiwanis koletu tsunami tagajärjel, häälestas kindlasti kõigi kõrvad kuulma ookeani hääli kõigis tema varjundites, malbest vaikusest kuni kõikehävitava rajuni. Fantastiline seos siin valitsenud suurt sisemist rahu sisendava põhimõtte „võta kõigeks aega!” ning festivali avateoses valitsenud „aega ei ole!” vahel – ring sai täis!