Aasta algas lauluga, halleluuja

ANNE PROMMIK

Dmitri Hvorostovski, uusaastakontsert, Tšaikovski konkursi võitja, „Aida“ esietendus, Floridante, Tubina „Reek­viem“, uus meesvokaalansambel, Soome soprani sooloõhtu. Päris korralik saak aasta tavaliselt kontserdivaese esimese kuu kohta, kui muusikud-korraldajad jõuluralli järel hinge tõmbavad.

Pruuniks teiseks juuniks – rahu, sõbrad! Tõnu Kaljuste leidlikult üles ehitatud uusaastakontserdi kava (1. I Estonia kontserdisaalis) ei viruta ühiskondlike valupunktide pihta kirvega, pigem masseerib neid hellalt. Tiibeti päritolu veel imelapse eas kitarrivirtuoosi Kuang Junhongi vilkad ämbliksõrmed jahmatavad. Valel ajal lavale ilmunud punastav blond lilleneiu kukub duetti laulma mustanahalise baritoni Peter Brathwaite’iga. Teineteise­leidmise kiidavad heaks kolm poissi RO Estonia poistekoorist. Publiku suunurgad venivad kõrvadest kaugemale, kui Brathwaite kukub selges maakeeles laulma Talsi-Ehini „Kauges külas“ refrääni … Voolavad nii härdus- kui ka naerupisarad. Üheplaanilisest meele­lahutusest, mida glamuurisäras sponsorilogodega ilustatud üritusele pahakski ei paneks, on üle kontserdi sisu, samuti kunstiline tase. Õhtu võtab Kaljuste kokku soologa rahustavas lisapalas Cyrillus Kreegi „Rahu“.

Intonacio – vahelduva eduga. Tormituulist õhtut trotsides kohale jõudnud kirikutäis rahvast on 7. I Jaanis tunnistajaks uue meesansambli debüüdile. Hiina päritolu Eesti kodanik, kontratenor Ka-Bo Chan on teoks teinud oma ammuse unistuse – kutsunud kokku King’s Singersi laadse ansambli Intonacio, mis koosneb eeskätt RAMi lauljatest. Kavas on ka kuulsale ansamblile tehtud seadeid, eeskätt siiski nõudlik renessanssmuusika. Ühe liikme haigestumise tõttu oli prooviaega nappinud ja kõik lood polnud ansambli nime väärilised, aga kohati kõlab nagu „päris“. Suure eeskuju vääriliseks saamine eeldab lihtsalt rohkem proove ja koos lauldud aega. Loodan, et paljulubav algatus eos ei vaibu – meile on sellist ansamblit vaja.

Kantšeli triumf. Tšaikovski konkursi võitja Andrei Ionita ja Nikolai Aleksejev 15. I ERSO ees. Kuulama peibutas pärjatud tšellist, põnev noor muusik, kelle andes pole kahtlust. Siiski tõusis kontserdi täheks avateos, Gija Kantšeli raputav „Dal niente“. Võimsa dramaturgiaga teos haarab kuulajad kaasa tõsisele rännakule alateadvuses – südantlõhestavast kurbusest eufoorilise õnneni. Metsikud tundepuhangud suubuvad värelevasse õhku. Orkester hingab end üheks. Braavo!

Pilk prantsuse barokile. Saale Fis­cheri doktorikontsert 17. I koos ansambliga Floridante. Mulle on avastus juba Kultuurikatla väike saal, mis oma intiimse atmosfääri, aga sümpaatse lihtsuse ja jaheda stiiliga otsekui vanamuusikale loodud. Ei oska öelda, kuidas lainelised betoonseinad mõjuvad akustikale, aga kuuldu põhjal tundub, et hästi. Prantsuse baroki kauge inimesena jätan detailidesse laskumata, kuid, mis tähtsaim: Saale Fischeri ja ansambli mäng oli mõtteist laetud ja ühtaegu sümpaatselt vabas musitseerimisrõõmus kümblev.

Tubina „Reekviem“. RAMi paranevat kõlakultuuri ja selle eest võitlevat Mikk Üleoja tuleb ülistada. Eelteadmisteta on see raskesti kuulatav muusika, hea esitus võib siin palju kaasa rääkida. 19. I mehise kontserdi tipphetkeks Estonia kontserdisaalis sai Iris Oja liigutav soolo osas „Sõduri ema“.

Režiiteatri pealetung materialiseerus lauljatele pähe kallatud liivana. Toateenija Aida (Heli Veskus) laulis end printsessiks. Nägemuste käes vaevleva ja muidu kuidagi hädise Radamèsi (Giorge Oniani) hääl säras kangelaslikult kaunina. Triumfimarss oli lavastuslikult piinlik. Vokaalselt oli etendus aga hoopis Amnerise (Monika-Evelin Liiv) triumf, kes tegi oma seni parima rolli. Orkestri pärast on sügavalt hea meel (Vello Pähn). Tervikule võib palju ette heita, ehkki lavastaja töö lauljatega on olnud eeskujulik. Esietenduse vaheajal 22. I ummistasid Estonia fuajeed vaidlejate hordid. Küllusliku garneeringu ja kujunditiinusega väsitav spektaakel on siiski vaatamist (eriti kuulamist!) väärt.

Tippduo salakontsert. Dmitri Hvorostovski ja tema ustav klaveripartner Ivari Ilja andsid 24. I Nordea kontserdimajas ilma igasuguse reklaamita (venekeelse meedia eest ei tea vastutada) viimseni välja müüdud kammerkontserdi, kus lisaks tavapärasele Glinkale, Rimski-Korsakovile ja muidugi Tšaikovskile kõlasid Richard Straussi hitid. Minnes tuli võidelda eelarvamustega: saalis ei ole just kammerlik akustika, ka on tipplauljat teatavasti räsinud nii ajukasvaja kui ka selle vastu võitlemiseks saadud ravi. Ent kui välja arvata mõningane õhuahmimine kontserdi avalugudes, ei tulnud suurele kunstnikule allahindlust teha: laulja kaubamärgiks saanud hõbedane lõvilakk lehvib endiselt uhkelt ja tema lummav energeetiline väli ulatus rõdu tagaridadessegi. (Ma ei hakka rääkimagi Ilja vokaalitunnetusest ning oskusest ise sisse elades luua juba esimeste nootidega iga laulu oma maailm.) Hvorostovski pikk hingamine ja väljapeetud fraasid Straussi lauludes väärivad imetlust ja särtsu jätkus ka lisapala, itaalia laulukese jaoks. „Miks me ei teadnud?“ oigasid arvukad eesti fännid pärast kontserti. Jah, milleks kulutada reklaamiraha, kui tõeliste aficionado’de seas info suust suhugi kulutulena levib? Jääb loota, et ehk on meil õnne superstaari siin taas tervitada tänu tema tipp-pianistist duopartneri kodumaale.

Rohkem pole alati uhkem. Taina Piira (Soome) kaunist, kuid isoldelike mõõtmetega häält ei näidanud Mozart tema parimast küljest, ka Purcelli muusika kuulub pigem bel canto eelsesse perioodi. Lauluduo (klaveril Janne Hovi) kontserdi 31. I Vene kultuurikeskuses päästis rahvushelilooja Sibelius, sulni vokaaliga helisesid Wagneri „Wesendonki laulud“, jättes meelde vaid hea.

Jaanuarikuule võib joone alla tõmmata rahulolevana. Mõningase nukrusega küll, et inimvõimete häbiväärse piiratuse tõttu jäid külastamata Bachi festival ja „Mustonenfesti“ esimesed pääsukesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar