Aare Suss 16. VIII 1946 – 28. II 2016

28. veebruaril lahkus meie hulgast kontrabassimängija ja pillimeister Aare Suss.

Aare Suss sündis Lõuna-Eestis muusikat armastava kümnelapselise pere üheksanda lapsena. Tema esimeseks pilliks oli vend Mardi meisterdatud kasepuust viiul, vend Väino eeskujul suundus ta pärast Kolepi kooli lõpetamist muusikat õppima Tallinnasse. Ta lõpetas 1964. aastal Tallinna Muusikakooli Vladimir Luhti klassis ning alustas tema juhendamisel õpinguid ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

Neeme Järvi soovitusel Moskvasse suundunud noormees jõudis kõrgkoolidiplomini sealses Gnessinite-nimelises Muusikapedagoogika Instituudis, kus ta 1973. aastal lõpetas Vladimir Homenko juhendamisel ka aspirantuuri. Kahel korral soleeris ta Neeme Järvi juhatusel ka orkestri ees, esitades 1968. aastal koos Tallinna Kammerorkestriga Dragonetti kontrabassikontserdi ning aasta hiljem ERSO ees Tubina kontrabassikontserdi ajaloolisel Eesti esiettekandel. Hooajal 1974/1975 töötas Aare Suss ERSO kontrabassirühma kontsertmeistrina ning võitis 1975. aastal I preemia Eesti interpreetide võistlusel.

Põhiline osa tema loometeest möödus aga nimekates Venemaa orkestrites: 1976–1981 töötas ta Moskvas Suure teatri orkestris, tehes kaasa ka teatri sekstetis ja kammerorkestris, 1981–1990 NSV Liidu Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee Suures Sümfooniaorkestris, mille peadirigent on praeguseni Vladimir Fedossejev, ning 1990–2000 kontrabassirühma kontsertmeistri esimese asetäitjana Venemaa Rahvuslikus Orkestris, kus peadirigent on praeguseni Mihhail Pletnjov.

Lühiajalise muudatuse elukorralduses tegi ta aastail 2000–2003, kui ta tuli tagasi Eestisse ja tööle ERSO ridadesse. Neil suvedel mängis ta Pärnu muusikafestivali orkestris, seejärel ka praeguses Klaaspärlimäng Sinfoniettas. Kuid tema pere ja kodu olid siiski Moskvas ning pärast teistkordset Eestist lahkumist sooritas ta üliedukalt konkursi lausa nelja Moskva orkestrisse. Aastail 2003–2007 töötas ta Vladimir Spivakovi juhitavas Venemaa Rahvuslikus Filharmoonilises Orkestris ning 2007–2009 Pavel Kogani käe all Moskva Riiklikus Akadeemilises Sümfooniaorkestris, kus isa teed jätkab tšellorühma kontsertmeistrina tema vanem poeg Paul.

Aare Sussi pillimängutase oli veel 65. eluaasta künnisel nii kõrge, et Maksim Fedotov kutsus ta oma orkestrisse Venemaa Filharmoonia kontrabassirühma kontsertmeistri kohale, kust ta 2014. aastal pensionile läks, andes pärast lõplikku Eestisse kolimist Põlva muusikakoolis lastele tšello- ja kontrabassitunde.

Juba õpingukaaslastele oli Aare Suss silma jäänud väga tööka ja sihikindla noormehena, kelle ettevõtmisi toetasid nii musikaalsus kui kontrabassimängijale väga olulised suured, võimsad käed. Repertuaargi oli tal alati keerukam kui teistel samaealistel ning siiani meenutatakse Estonia teatri 1960. aastate „Othello“ etendusi, kuhu IV vaatuse keerukat kontrabassisoolot kutsuti koolipingist mängima Aare Suss. Vahel tundub uskumatuna, et mees, kes mängis eluajal Moskva parimates orkestrites, ehitas endale oma kätega kontrabassi, tegi ja parandas palju viiuleid, vioolasid ja tšellosid, millest mitmed kõlavad Eestiski, sõitis igal vabal hetkel Võrumaale isatalu maadele enda ehitatud koju, korrates ikka ja jälle oma isa ütlust „Kodo tohe’eiq ütsindä jättä!“. Nüüd jõuab ta päriselt koju – sinna, kus ema ja isa juba ees ootavad.

Erakordset muusikut ja kolleegi mälestab

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar