Aafrikast Pirita kloostrini

HEILI VAUS-TAMM

Risto Joost on Eesti mobiilseima orkestri dirigent.Risto Joostil sai läbi esimene aasta Tallinna Kammerorkestri (omade seas „kammer”), esimese päris oma orkestri peadirigendina. Orkester on ainuüksi sel kevadsuvel esinenud mais USA olulisemates saalides, juunis Hiinas ja juulis Tuneesias, viimasel kahel turneel Joosti taktikepi all. Nii geograafiline haare (kolm kontinenti – Ameerika, Aasia, Aafrika) kui ka muusikastiilide valik on erakordne. USAs ja Hiinas kõlas orkestri tavarepertuaar, Kartaagos esitati idamaa muusika seadeid – oudimängija Anouar Brahemi teoseid koos tema ansambliga. Ja 14. augustil tuuakse Birgitta festivalil koos Šveitsi teatriga publiku ette Mozarti ooper „Röövimine Serailist”. Tundub, et tegemist on Eesti kõige mobiilsema orkestriga ja kõik need muutused teeb orkestriga kaasa dirigent Risto Joost.

 

Kas tahad, et kammerorkestrist saaks sinu elutöö, või on see sinu mitmekülgses elus vaid üks tahk? Juhatad ju ooperiteatris, laulad kontra­tenori rolle …
See on üsna bravuurne küsimus. Kammerorkester elutööks on vahest ennatlik öelda. Aga töö kammerorkestriga on mulle väga eriline. Orkestriga puutusin kokku juba pikka aega tagasi – 2000. aastate alguses Eesti Filharmoonia Kammerkooris lauldes, olin siis veel kooris rühmalaulja. Esimest korda juhatasin seda orkestrit 2003, nii et sellestki on juba 11 aastat. Aga mulle on kõige tähtsam see, et esimene terviklik hooaeg (2013/14), milles olen saanud kaasa rääkida, oli täidetud hea muusikaga. Et orkester ei peaks liiga palju kommertslikes projektides osalema. See on hästi oluline vundament just teel iseseisva mõtlemise ja kvaliteedi poole. Ja muidugi – kammerorkestri identiteet. Mõne aasta taguste palgakärbete ja orkestrikoosseisu vähendamise tõttu pole enam suudetud panustada orkestri arengusse. Seetõttu on orkestri enesetunne ja ka kuvand publikule olnud üsna tagasihoidlik. Praeguseks on see juba hakanud elavnema ja seda on ka laval näha. Ma arvan, et kui orkestrile on tööks loodud väärilised tingimused, siis on ka sisekliima hea ja motivatsioon kõrge, seeläbi suudavad orkestrandid panustada kogu oma energia pillimängu, muusikasse. Minu ülesanne ongi selles, et hooaja kava oleks maksimaalselt huvitav, et koos Tallinna Filharmoonia perega TKO kaubamärki edasi arendada. Olulise panuse sellesse on juba andnud Tallinna Filharmoonia uus direktor Margit Tohver-Aints ja loomulikult filharmoonia kunstiline juht maestro Eri Klas.

Mis on uue hooaja suunad?
Väga palju võimalusi jääb veel orkestri finantseerimisskeemi (palgafond, kontserdikorraldus eelarve) puudulikkuse taha. Sellest, mida tahame teha, saame realiseerida praktikas umbes poole. Meil on tulemas külalised: Dmitri Sitkovetski ja endine Berliini Filharmoonikute kontsertmeister Guy Braunstein tulevad viiulisolistide ja kava kunstiliste juhtidena. Need õhtud toimuvad koostöös Eesti Kontserdiga. Loomulikult hooaja ava- ja lõppkontserdid, kus on põnevad solistid. Riivo Kallasmaa esitab Martinů oboekontserdi, mida muidu Eestis väga ei kuule. Siis sari „Kuldne klassika” koostöös Eesti Kontserdiga, kus sel korral on meil solistiks fagotivirtuoos Martin Kuuskmann. Eesti Kontsert on kammerorkestrile olnud väga lojaalne partner, kelleta orkestri hooaeg jääks oluliselt tagasihoidlikumaks. Pimedate Ööde filmifestivali raames esitame Tõnu Kõrvitsa muusikat Jeanne d’Arci teemal tummfilmile. Aastalõpukontsertidel juhatab Tõnu Kaljuste koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Rossini „Missat”, kammerkooriga Voces Musicales esitame Händeli muusikat, kus soleerib hiljutise Inglismaa Händeli-konkursi laureaat, praegu Hollandis tegutsev eesti sopran Maria Valdmaa.

Kas orkestrisarjad ka tulevad või ei ole see nii oluline?
On oluline, aga finantsiline pool ei võimalda. Kuigi me alustasime juba mõni aeg tagasi esimese ja viimase sümfoonia sarja klassikalise perioodi heliloojatelt. Nüüd on välja tulemas kammer­orkestri plaat Haydni esimese ja viimase sümfooniaga, samal plaadil soleerib ka Silver Ainomäe (Haydni C-duur tšellokontsert). Järgmisel hooajal on samalaadne idee kavas Mozartilt. Järgnevateks hooaegadeks oleme tellinud ooperi Ülo Krigulilt ja vokaalsuurvormi Tõnu Kõrvitsalt.
 
Mitmekülgsus võib olla ohtlik: endal on huvitav elu, aga kõigesse ehk ei saa küllaldaselt süveneda. Mis sinu puhul kõige enam kannatab?
Miks peaks kannatama? Kui mõelda laulmise peale, siis sellega ma aktiivselt enam ei tegele. Laulmine on minu jaoks praegu professionaalne hobi. Mõni kontsert vahest tuleb, aga see on seotud teatud eriliste ideedega ja laulmine on lihtsalt üks instrument, millega end muusikaliselt vormis hoida. Fookus on ikka põhierialal.

Millal avastasid endas kontratenori ja millal dirigendi?
Kui läksin kuueaastaselt muusikakeskkooli, lepiti see dirigendisuund kohe kokku. Hakkasin õppima koorijuhtimist. Ja viieaastasena hakkasin laulma Eesti Poistekooris. Kontratenori võimalus tekkis siis, kui toonane peadirigent Venno Laul kasutas häälemurdeealisi poisse nii soprani kui ka aldi rühmas edasi. Üks tunnustatud norra kontratenor andis meistrikursusi ja uuris häälemurde­ealiste poiste vokaalset arengut – filmis ja analüüsis mitme aasta vältel, mis nende häälepaeltega toimub. Mulle pakkus see huvi ja jäingi selle hääleliigi peale. Nii õppisin muusikaakadeemias kontratenoriks edasi.

Pillimeestest dirigente on maailmas palju, lauljatest oluliselt vähem. Kas neis kahes kires on midagi vastandlikku?
Hääl ja muusika kujundamine on minu silmis väga orgaaniline kooslus. Mitmed ooperidirigendid on lauljataustaga, eriti Hispaania, Itaalia ja Lõuna-Ameerika dirigendid. Kõige ehedam näide on Plácido Domingo, kes on ka dirigeerimist akadeemiliselt õppinud. Barokkmuusika vallast on René Jacobs parim näide. Ta ise tegi hiilgava karjääri kontratenorina ja nüüd salvestab dirigendina Harmonia Mundile põhiliselt oopereid.
 
TKO on ikkagi Grammy võitnud (olgugi et koorimuusika kategoorias kaastegevana) orkester, Juha Kangase ja Tõnu Kaljuste käe alt tulnud. Millest on neil sinu arvates praegu kõige rohkem puudus?
Ükski orkester ei saa olla vormis ilma mängimata. Kui neil on kogu aeg väljakutset esitav repertuaar, siis see ongi kõige tähtsam baas, mis vormis hoiab. Terviklik hooaeg ja klassikaline repertuaar. Hea balanss ajastute lõikes barokist uue muusikani välja. Siis juba mängu enda distsipliin – suhtumine pillimängu, muusikalised ideaalid, stiili­küsimused.

Andres Siitan võrdles kunagi ERSOt Volvo autoga: hindab traditsioone, ei lähe kaasa odava populaarsuse ega moekapriisidega, kindel kvaliteet. Millise sõiduvahendiga võrdleksid praegust TKOd?
Esimene mõte, et tahaksin vormeliga võrrelda. Aga tegelikult pigem Maseratiga: kõrgete tehniliste omadustega luksusauto, mis on võimeline hästi kiirendama selliste tasanditeni, kus oled tavaelu rutiinist väljas. Selle orkestriga koos lavale minna, see on mulle praegu küll ainulaadne kogemus. Kuna see on väike kollektiiv, siis on töötempo kiire, mis mulle isiklikult väga istub. Muusikaliste tulemusteni jõutakse väga ruttu. Kõik tahavad ja kõik mõtlevad kaasa. See motiveerib kõiki. Aga kõige tähtsam ongi prooviprotsess – kuidas jõuda lavale nii, et proovides realiseeritud tulemused laval võimenduksid, tehnilises kvaliteedis järele andmata ja et see kõik oleks muusikalise naudingu vormis. Jah, Maserati on selline unikaalne auto. Muidu tahaks öelda, et Ferrari, aga tahan just rõhutada, et see pole masstootmine.

Kuidas suhtud sellistesse oma kindla käekirjaga efektsetesse kammerorkestritesse nagu Moskva virtuoosid või Kremerata Baltica? See vist pole TKO suund?
Osaliselt kindlasti on. Me oleme hakanud rohkem ka barokkmuusikat mängima nn ajastutruumalt ja -teadlikumalt. Püüame järjest rohkem liikuda ka soolkeelte kasutamise poole. See on pikem protsess. Aga sealt saab alguse teadlikkus ja tahe esitada muusikat maksimaalselt hästi. Kammerorkester saab ju anda kontserte ka ilma dirigendita. Suund on ikkagi virtuoossele mängule, andunud suhtele publikuga – ma arvan, et see on kõige suurem eesmärk.

Millist rolli tahad TKOga Eesti muusikapildis täita? NYYD Ensemble’il oli oma väga eriline koht, neist on puudus. Kas TKO võiks täita ka uue muusika ansambli rolli?
Kindlasti, ja osaliselt on ta seda ka kogu 20 eksisteerimisaasta jooksul teinud. Aga uue muusika esitamine peab sellele mitte spetsialiseerunud kollektiivil olema muu repertuaariga hästi balansseeritud. Kammerorkestri üks rolle on populariseerida muusikat, mis sellele koosseisule kirjutatud. TKO on ka kindlasti üks olulisemaid eesti uue orkestrimuusika tellijaid ja igal hooajal kavas mõni uus teos, eeloleval näiteks Toivo Tulevi esimene sümfoonia. Tahame taastada instrumentaalkontsertide ja mitmeosaliste pikemate sümfooniliste teoste tellimise traditsiooni, eelkõige eesti heliloojatelt.

Siiani on TKO-le toonud kõige suuremat tunnustust ja uhkeid salvestisi koostöö Filharmoonia kammerkooriga. Mida teha, et orkester üksi sama kõrgelt lendaks? Või pole vajagi?
Loomulikult on vaja ja tahe on suur. Seetõttu me selle plaadi Haydni sümfooniatega välja andsimegi, et kinnitada just lääne klassika ja mitte ainult eesti muusikaga kanda maailma orkestrimaastikul. Ideid on palju. Küsimus on ainult finantseerimises. Hetkel on kõige tähtsam suund orkester pildile tuua, teadvustades seda laiemale publikule kui iseseisvat üksust. Filharmoonia kammerkooriga püüame peale muude kokkupuutepunktide hooajas regulaarselt koostööd teha jõulu- ja ülestõusmispühade kontsertidel. See partnerlus on mõlemale osapoolele väga oluline.

Tehnika või vaimne pagas – mis on dirigendile suurem miinus?
On palju pillimeestest välja kasvanud dirigente, kelle puhul dirigeerimis­tehniline pool jõuab muusikalistele eesmärkidele üsna ruttu järele. Kui interpretatsioonilised soovid on orkestrantidele lihtsalt mõistetavad, siis on põhi­eesmärk saavutatud, sest tehnilise poole pealt teevad mängijad ise väga suure töö ära. Ideaalis on mõlemad pooled võrdselt olulised, aga ilma muusikalise nägemuseta dirigenti pole küll orkestri ette vaja.

Kumba loed enda puhul praeguses staadiumis täiuslikumaks?
Tehnilist poolt saab alati täiustada, aga puhtalt tehnikaga publikut ei köida. Oluline on pidevalt arendada mõlemat. Võid olla filigraanne ja täpne, aga see jätab kuulaja külmaks. Dirigeerimine on selles mõttes väga hägune ala, seda võib teha nii kontsertmeistripuldist kui ka solistina, mis ühtlasi tähendab, et kogu fookus on muusikal.

Ometi rõhutatakse väga palju dirigendi professionaalsust ja tehnikat.
Kui räägime suure orkestri juhatamisest ja komplitseeritud teostest, siis on tehniliste oskuste pagas loomulikult vajalik. Aga on ka palju vastupidiseid näiteid. Muusika enda sünniks on vaimne, emotsionaalne panus olulisem. Tihtipeale lihvitakse tehniline pool valmis, räägitakse erinevatest auftakt’idest, hoiame käsi nii või naa. Aga kui muusikaline kujund on väga selge, siis võid seda näidata ka väga erineval moel. Toon Gergijevi näite. Väga paljud ei pea teda tehniliselt säravaks dirigendiks, kuna ta juhatab hambatikuga ja väristab käsi …
Aga tal on orkester rohkem koos, kui väga headel „tehnikutel” ja ta on tunduvalt rohkem emotsionaalselt laetud kui väga paljud dirigendid.

Kas dirigendil tekivad oma isiku­pärased liigutused?
Ikka tekivad, sest eks kehaline väljendus on meie isikuga otseselt seotud. Öeldakse näiteks, et maestro Neeme Järvil on väga efektiivne žestide arsenal, mille järgi on muusikat lihtne interpreteerida. Aga ma arvan, et asi pole liigutuses, vaid selles energias, selles muusikalises ettekujutuses, mis temas on. See toimib. Kellegi teise käes mõni sellesarnane žest nii efektiivselt arvatavasti ei toimiks. Ideaalne on muidugi, kui žest ja muusikaline kujund kokku langevad.

Mida pead enesearenduseks? Kas järgid mingit vaimset distsipliini, teed „Viit tiibetlast”, loed psühholoogia-ajakirja või vaatad kuulsate dirigentide videoid?
Natuke kõike. Praegu on minu kõige suurem enesearendusprotsess toimunud rahvusooperi keskkonnas ja mitte ainult muusikaline, vaid kõiki inimeseks olemise distsipliine hõlmav. Kui ikka juhatad hooajas 50–60 ooperi-, balleti- ja operetietendust, siis see on kogemuste pagas, mille tõttu hakkad end ka dirigendipuldis mugavamalt tundma. Käisin hiljuti Jorma Panula konkursi laureaadina Peterburis juhatamas. Seal toimus festival, kuhu oli kutsutud konkursside laureaate üle maailma ja esindatud olid žanrid instrumentaalkontserdist ooperiaariateni. Hea tunne oli, et mul on kogemustepagas juba nii piisav, et saan kohe muusika endaga tegelema hakata.

Kas oled mingil eluperioodil end mingis valdkonnas teadlikult eraldi arendanud?
Enamjaolt jagunebki enesetäiendus konkreetseteks perioodideks. Mingi aeg tundsin näiteks, et mu muusika­teo­reetilised teadmised pole piisavalt head ja tegelesin paar aastat sellega tihedalt.

Mida religioon sulle tähendab?
On mulle oluline. Mingi aeg tegelesin budistliku maailma avastamisega, kuid ei ole end ühegi konfessiooniga sidunud. Muusika on mind religioonile lähemale toonud ja pardoksaalsel kombel sellesse süvenemisest eemale hoidnud. Eelkõige lauljana, aga ka suurvormide dirigeerimisel olen vaimulike tekstidega sageli kokku puutunud. Mõni aasta tagasi soovisin katoliku kirikusse kateheesi minna, nii enesetäienduseks, et kristlikku mõttelaadi paremini mõista, aga kuna samal ajal olid Madalmaade Kammerkooriga hooaja avakontserdid, siis ei õnnestunudki mul seda protsessi läbi teha. Ja nii mitu aastat järjest. Aga ajalooliselt kristliku maana …
Ma leian, et meie noored peaks palju rohkem aru saama kristlikest põhimõtetest, puht kultuurilise konteksti kuulumise, tajumise eesmärgil. Sest on ikka aeg-ajalt tunda, et kontsertidel tekitavad suurvormide kuulamise juures palju võõristust ja mittemõistmist need ihu ja vere ja lunastuse küsimused. Kooli- ja kirikuõpetajad peaksid siin midagi ära tegema, et noored, aga ka kogu ühiskond oleks teadlikum, avatum.

Oled noor dirigent. Mis on olnud kõige piinlikum moment orkestri ees ja mis järeldused sellest tegid?
Üks kõige hullemaid momente oligi siis, kui esimest korda kammerorkestri ette läksin. Suurest esimese proovi erutusest andis närv tunda ja juhatasin paar esimest takti hoopis teise skeemiga, kui oli plaanis, aga juba pärast esimest proovi tundsin end palju paremini. Kogemus ja ettevalmistuse tase on see, mis annab kindlust.
Madalmaade kooriga oli kord nii, et käimas oli juba mitmes kontsert sama kavaga, kus tuli järjest esitada palju lühikesi teoseid ja mul oli vale noot ette sattunud. Nii et alustasingi vale lugu fortissimo auftakt’iga, olgugi et lugu pidi algama pianissimo’s. Õnneks oli tempo sama, publik aru ei saanud, aga muigamist jagus terve loo jagu.
Kui dirigent eksib, saab orkester sellest tavaliselt kergesti üle. Dirigendi väikesed eksimused tavaliselt katastroofi ei tekita, halvimal jääb lugu seisma. Selles mõttes on muusikud haavatavamad, kuna iga heli on ju kuulda. Dirigendi žestid, nende efektiivsus või ebaefektiivsus ei ole publikule alati üks ühele tajutavad. Asjatundjad muidugi märkavad.

Mida teed, kui tunned, et võõras orkestris ei ole just kõige sõbralikumad meeleolud?
Õnneks pole seda väga juhtunud. Orkestrandid ei saa ka olla kogu aeg heas tujus. Sellest ei tohi lasta end segada. Kõigil on ju omad elud ja probleemid, mis ei pruugi üldse olla seotud selle proovi või kontserdiga. Aga eks siin aitab ikka muusika: kui keskenduda muusikale, siis tavaliselt need meeleolud taanduvad. 

Mida tähendab sulle muusikateater – üks töö paljudest, suur kirg või ookeaniaurik, mida on raske juhtida?
Väga suur kirg! Ja muidugi ka ookeaniaurik. Seal sõltub nii palju kõigi osapoolte koostööst. Ja tore on see, et kunagi ei tea, millise emotsiooniga etendus lõpeb. Kuna muutujaid on nii palju, siis ainuke, mis saab enne etendust olla, on hea eluterve tahe. Ülejäänud on kõik puhas metafüüsika. Kui kõik toimib, on elu fantastiline, kui ei, siis tahaks mõnes teises kohas viibida. Muusikateater pakub arvatavasti kõige laiemat emotsioonide skaalat, mida kunstis on võimalik kogeda.

Juhatad sel Birgittal Mozarti ooperit „Röövimine Serailist”. Kui oleks sinu otsustada, siis millist teatrit teeksid ooperimajas ja mida festivalil pakuksid?
Muusikateatril on nii palju võimalusi, see on tohutu maailm. Ma olen ääretult tänulik, et mul avanes võimalus Birgitta festivalil osaleda. Olen igal aastal festivali kuulamas käinud, kui olen vähegi Eestis olnud. See on ainulaadne juba oma atmosfääri poolest! Pirita kloostri varemed pakuvad rikkalikult võimalusi – nii kammer-, suure ooperi kui ka tantsulavastuste osas. Eks seal ole oma looduslikud takistused ka, aga neist saab üle.
Satun Amsterdamis tihti ooperisse, huvitav on jälgida sealseid tendentse. Ooper on muutunud filmilikumaks ja helikeele mõttes liikunud natuke traditsioonilisemaks, kui oli paari aastakümne eest. Ja sellisena pakub nüüdisooper publikule suurt huvi. Minu arvates on Birgitta festivali mudel laias laastus hästi toimiv, valik on lai, sobiv igale maitsele. Minu arvates peaks festivalil pakkuma seda, mida muidu kuuleb ja näeb harva, aga mis on esitamist väärt. Ma ei taha festivalil kuulda järjekordset akadeemilist „Toscat”, vaid just seda, mida statsionaaris ei näe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming