30 aastat hiljem

Madli-Liis Parts

Pärdi autorikontserdid New Yorgis ja Washingtonis.

27. maist 2. juunini kestab New Yorgis ja Washingtonis suurejooneline Arvo Pärdi autorikontsertide turnee, kus Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja Tallinna Kammerorkester esitavad Tõnu Kaljuste juhatusel ulatusliku valiku helilooja loomingust. Selle hulgas on ka üks maailma esiettekanne, teose „My Heart’s in Highlands” ehk „Mu süda on mägismaa” versioon aldile, klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole.
Projekt, mille New Yorgis algatasid Peter Bouteneff ja Nicholas Reeves Püha Vladimiri õigeusu teoloogia seminarist, on kasvanud mastaapseks koostööks, millele on õla alla pannud nii meie kultuuriministeerium, välisministeerium ja Eesti saatkond Washingtonis, aga ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Washingtonis antakse kontsert 27. V John F. Kennedy keskuse 2400 kohaga kontserdisaalis ja 29. V Phillipsi kunstimuuseumis. New Yorgis jõuab Pärdi muusika 31. V Carnegie Halli Isaac Sterni nimelisse 2800 kohaga peasaali ja 2. VI Metropolitani kunstimuuseumisse. Viimase, juba välja müüdud kontserdi kannab üle Q2Music veebikanal q2music.org. Sündmuste sarja kuuluvad ka ettekanded ja vestlusringid nii Washingtonis kui ka New Yorgis.

Vestlesime teoloogiaprofessori Peter Bouteneffiga mullu novembris New Yorgis Metropolitani muuseumi Denduri templina tuntud galeriis, kus EFK annab tuuri lõppkontserdi. Bouteneff on jazzbassist ja aktiivne koorijuht, õppinud muusikat New Englandi konservatooriumis ja teoloogiat Oxfordi ülikoolis.

Milline oli teie esimene kokkupuude Arvo Pärdi muusikaga?
Peter Bouteneff: Minu kokkusaamine Arvo Pärdi muusikaga kulges kummalist rada. Kõigepealt kohtasin Pärti ennast, teadmata, kes ta on. Kohtusime ühes kloostris 1990ndal, mil elasin Inglismaal. Iga päev vestlesime tunde mitmesugustel teemadel. Mõni nädal hiljem nägin Oxfordis Arvo Pärdi kavaga kontserdiplakatit – kontsert oli kaunis XII sajandist pärit kabelis. Võib kõlada klišeena, kuid see kontsert muutis radikaalselt minu arusaama muusikast. Hakkasin Arvo Pärdi muusikat põhjalikult uurima ja püüdsin kuulata elavaid esitusi nii palju, kui õnnestus. Meie hilisemad kohtumised heliloojaga polnud enam eales tavalised argivestlused.

Mis ajendas teid nii mastaapset rahvusvahelist projekti ette võtma?
Projekti idee sündis kahasse kolleegi Ni­cholas Reevesiga 2011. aasta sügisel. Alul oli unistus kutsuda Arvo Pärt New Yorki ja korraldada tema muusikaga kontsert Carnegie Hallis. Sama aasta detsembris külastasime Laulasmaal Arvo ja Nora Pärti, käisime Arvo Pärdi keskuses. Tutvustasime ka ideed, et soovime Püha Vladimiri seminari poolt anda heliloojale audoktori tiitli vaimuliku muusika alal. Ta võttis pika mõtlemisaja ja ütles, et kontserdil peavad esinema kindlasti Eesti muusikud. Andsime lubaduse, et see saab teoks. 
Kõik algas ühest hulljulgest kontserdiideest, kuid arenes väga kiiresti millekski enamaks. Nüüd on kavas neli kontserti absoluutsesse tippklassi kuuluvates kontserdimajades, musitseerivad Eesti muusikud, lisaks loengud ja seminarid. Muide, kui Metropolitani kunstimuuseumis kuuldi meie plaanist, võtsid nad ise meiega ühendust ja uurisid, kas nende juures oleks võimalik korraldada koorikontsert, kus esitataks „Patukahetsuse kaanon”.

Mis meenub teile ettevalmistusprotsessist suuremate väljakutsetena?
Samaaegselt toimus palju erinevaid asju. Põhja-Ameerika kõige olulisemat kontserdipaika Carnegie Halli pole lihtne broneerida. Ei saa astuda uksest sisse, nimetada kuupäeva ja maksta raha. Läbirääkimised olid pikad ja intensiivsed. Õppisime kontserdikorraldust, toetuste kogumise nippe, püüdsime kaasata eestlaskonda Ameerikas. Oleme kohanud kõikjal vaid sooja poolehoidu ja entusiasmi, ent tunnetame suurt vastutust. Arvo Pärt käis viimati New Yorgis 1984. aastal. Nüüd, 30 aastat hiljem, tuleb ta tagasi. See on meile suur au.

Kuidas koostati kavad?
Kõige olulisem oli, et Arvo Pärdile kavad meeldiksid. Helilooja soov oli, et Carnegie Hallis esitataks „Aadama itk”. Samuti oli väga oluline, et valikud meeldiksid Tõnu Kaljustele. Kavad sündisid ühis­aruteludes.

Arvo Pärdi teosed kõlavad nii New Yorgis kui ka Washingtonis tipp­interpreetide esituses. Mille poolest on kõnealused kontserdid erilised? 
Enamasti esitatakse mõnd üksikut Pärdi teost kõrvuti teiste heliloojate loominguga. Täispikk Pärdi kava kõlab Carnegie Hallis kindlasti esmakordselt. Unikaalseks teeb kontserdi see, et muusikat esitavad üksnes Eesti interpreedid. Teine oluline suund projekti juures on akadeemiline sisu: plaanis on loengud ja diskussioonid. Üks mu Eestist pärit sõber ütles, et Carnegie Halli kontsert on justkui pühamu ehitamine Pärdi muusikale.