Heliloomingust on saamas aeganõudev hobi

Maria Mölder

Suurbritannias nüüdismuusikat edendav organisatsioon Sound and Music avaldas hiljuti heliloojate käekäiku käsitleva uuringu. 466 helilooja vastustest koosnenud uuringus tuvastati, et 66% heliloojatest ei pea teosetellimusi märkimisväärseks sissetulekuallikaks: 2013. aastal said küsitletud heliloojad keskmiselt 2,65 tellimust ja ühe tellimuse eest maksti neile keskmiselt 1392 Inglise naela (1741 eurot 63 senti). 1% uuringus osalenutest osutus selles mõttes n-ö tippheliloojateks, et teenisid 25% kogu uuringus kõne all olnud tellimustasudest. 2013. aasta tellimustest saadud sissetulek algas heliloojatel ühest Inglise naelast (1 euro 25 senti) ja ulatus üle 100000 (125 117 eurot 3 senti), sh oli üksik suurim tellimustasu tervelt 60000 Inglise naela (75 070 eurot 38 senti). 49% heliloojatest tunneb, et uute teoste puhul on vähem proovi- või ettevalmistusaega. 74% heliloojaid sai 2013. aastal sama palju tellimusi kui 2012. aastal, kuid ainult 15% teenis rohkem. Heliloojad, kes on tellimusi vastu võtnud üle viie aasta, saavad tõenäoliselt rohkem tellimustöid, kuid saavad ühe tellimuse kohta vähem tasu.1 Tulemusi kirjeldab hästi uuringut kokku võtva Guardiani artikli pealkiri: nüüdismuusika tulevik on ohus, kui jätkame heliloojate alahindamist.Tahtmatult meenus uuring samasugustel teemadel visuaalkunsti valdkonnas. Maikuus selgus üle 1000 küsitletava hõlmanud gallupist, et 71% avaliku rahastusega näitustel osalevatest kunstnikest ei saa selle eest töötasu, nendest omakorda 59% ei saa näituse kulusid kaetud ja maksab seega kunstitegemisele osaliselt peale. 63% küsitletutest on galerii näitusetellimuse ära öelnud, kuna nad ei saa tasuta töötamist endale lubada. 72% kunstnikest teenis aastas kunstitööga vähem kui 10000 Inglise naela (12511 eurot 73 senti).2 Jah, selles uuringus öeldakse, et visuaalkunst on Suurbritannias ohus. Ei olegi alati mujal parem kui

Eestis.

Kuigi mõlemad uuringud on läbi viidud Suurbritannias, on vastajate hulgas palju neid, kes ei ole Suurbritanniaga seotud. Nii et kirjeldatud probleemid on laiemad. Sageli tuleb valida kutsumuse ja võimaluse vahel puhtalt erialase tööga oma peret toita. Visuaalkunstide puhul läheb asi koguni niikaugele, et „issi maksis sinu lasteaiarahaga galeriirenti”. Vabandage sellise demagoogilise kōrvalekalde pärast, aga nii võib tõesti juhtuda, kui kunstnikul on galeriis näituseaeg kirjas ja kulkalt tuleb teade, et toetus jäi tulemata. Ent peale galeriirendi tuleb tasuda materjalide ja koostööpartnerite töö eest, sest tänapäeva kunstiprojektid polegi pelgalt ühe inimese ateljees sündinud taiesed.
Sellest küljest vaadates peaksid heliloojad olema tänulikud, et nad ei pea orkestrit ja dirigenti, saalirenti, noodigraafikat või partituuride trükki kinni maksma omast taskust. Nõnda ütleks kindlasti see Delfi kommentaator, kellele meeldib kultuuriinimesi iga teema all tootvale tööle saata, nt kraavi kaevama. Sellise suhtumise võimendamisega meedias oleme harjunud. Ent üllatusena on Suurbritannias tehtud uuringule vastuseks üks helilooja kirjutanud, et suurem tasu tuleb just projektidest, mis pole seotud muusikaorganisatsioonidega ja kus mõni element on muusikaväline. Seega ei eelda just mittemuusikaorganisatsioonid, et helilooja peaks mingi osa oma tööst tegema tasuta, aga muusikaorganisatsioonid näivad seda arvavat alalõpmata. Kõlab justkui tuttavalt.
Kui palju on meil üldse regulaarseid uue muusika tellijaid, just neid, kellele võib olla kindel, et tellimusi tuleb ikka ja jälle, ka järgmisel aastal? Pole kuigi palju. NYYD, ilmselt tuntuim nüüdismuusikafestival on senisel kujul end ammendanud. Jäänud on Eesti muusika päevad, mille repertuaar tõepoolest suures osas koosneb uudisloomingust – see festival lisaks kunstiliste valikute mõttes meeleldi veelgi rohkem uut loomingut, kui vaid rahakott lubaks. Õnneks tellivad uut loomingut mitmed ansamblid ja kollektiivid, aga naljakal kombel teevad seda väga harva just need kollektiivid, kel võiks olla kõige suurem esinduslik roll ja kelle eelarvest väiksed ansamblid vaid und näevad.
Nõnda nagu Suurbritannias ei teeni ka suur osa Eesti heliloojaid praegu loominguga päriselt leiba lauale. Üks levinumaid igapäevatöid heliloojatele on loomulikult õpetajaamet. Õnnelikumad heliloojad õpetavad kompositsiooni ja sellega seotud muusikateoreetilisi aineid. Kõigile ei jagu niigi erialalähedast tööd. On muidugi filmi- ja teatrimuusika ning arranžeerimine, mis kõik eeldavad pisut teistsuguse tööspetsiifika tundmist.
Veel ühel põhjusel sobib heliloojate olukorrale keskenduva uuringu kõrvale asetada teine, mis käsitleb kunstnike elu. Nimelt, kunstiuuring pakub Suur­britannia kontekstis välja ka võimaliku lahenduskäigu. 1. Tasude süsteem peaks olema läbipaistev (kultuuriministeeriumi eelarve kaudu tellitavate uudisteoste puhul juba teame, kes kui palju sai, ent miks just nii palju või vähe?). 2. Luua tuleks vastav riiklik poliitika ja juhised (mõeldakse miinimumtasude kehtestamist, mis oleks Eesti kontekstis tugeva ametiühingu rolli võtva loomeliidu töö – nagu teeb teatriliit oma valdkonnas). 3. Selge tasude süsteem on vajalik ka avalikku raha kasutavate projektide rahastuskokkulepetes. 4. Tuleks teha põhjalik uuring loovisikute (antud juhul heliloojate) loodavast väärtusest, nende panusest majandusse ja ühiskonda. 5. Loovisikud peaksid õiglast tasu ja tingimusi puudutavates läbirääkimistes tuge saama (ka heliloojate uuringus viidatakse, et agendi või kirjastajaga heliloojad teenivad rohkem). Tasuks arutada, kuidas need sammud eesti heliloojate töötasule mõjuksid. Oleks ju kena, kui heliloojad (samamoodi visuaalkunstnikud ja teised loomeinimesed) tunneksid end väärikalt ka siis, kui aplaus on lõppenud ja saabub aeg mõelda argiaskelduste peale.

1   Sound and Music Commission Survey Report 2014. http://soundandmusic.org/sites/default/files/projects/files/Commission%20Survey%202014v5.pdf / Susanna Eastburn. The future of new music is at risk if we continue to undervalue composers. – The Guardian 18. VIII 2014. http://www.theguardian.com/culture-professionals-network/culture-professionals-blog/2014/aug/18/future-new-music-composers-report-pay

2   Paying Artists: Valuing Art, Valuing Artists. Securing a Future for Visual Arts in the UK. a-n 2014. http://www.payingartists.org.uk/wp-content/uploads/2014/05/Paying-Artists_Securing-a-future-for-visual-arts-in-the-UK_f.pdf

Mark Brown, Not paying artists deeply entrenched in gallery culture, research suggests. – The Guardian 26. V 2014. http://www.theguardian.com/artanddesign/2014/may/26/not-paying-artists-gallery-culture-publicaly-funded-exhibitions

Kommentaar
Märt-Matis Lill, Eesti Heliloojate Liidu esimees: Heliloojate tasustamise teema on kindlasti terav probleem ka Eestis. Õnneks on meil olemas riiklik tellimusfond, mis tagab minimaalsed võimalused heliloomingu tellimiseks. Sealt jagatavad summad on siiski sellised, et heliloojana äraelamist need ei võimalda. Eesti puhul lisandub ka teine probleem. Kui paljudes teistes lääneriikides on tellimisrahale lisaks mitmesugused stipendiumivõimalused – tavaliselt mitmeks aastaks –, siis Eestis on selliseid stipendiume küll viimastel aastatel tekkinud, aga neid on väga väike. See asetab eesti heliloojad mitmete teiste Euroopa maade heliloojatega võrreldes üsna ebavõrdsesse olukorda. Näiteks Soomes on paljude heliloojate sissetulek tagatud pigem just seda laadi stipendiumide kaudu ja tellimisrahast nende tegevus niivõrd ei sõltu. See tagab tingimused süvenemiseks, regulaarseks enesetäiendamiseks ning soovi korral julgeks, eksperimentaalseks ja väga iseseisvaks loominguliseks tegutsemiseks.
Eesti heliloojad sõltuvad kindlasti palju rohkem tellimuste arvust, spetsiifikast ja vähemalt alateadlikult ka tellijate maitsest.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming