Mida uut toob rütmimuusika õpetamine muusikahariduse paradigmasse?

Virgo Sillamaa

30. septembril tähistab oma esimest sünnipäeva Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit (ERHL). Kuna uut juhatust sel aastal ei valita, siis tullakse kokku, et vaadata tagasi esimesele tegevusaastale, tutvuda arengusuundade ja -plaanidega ning arutleda teemal „Mida uut toob rütmimuusika õpetamine muusikahariduse paradigmasse?”. Mitmed küsimused, mis seisavad meie ees täna, ei ole ühe valdkonna spetsiifilised, vaid üldised ja põhimõttelised. Rütmimuusika õpetus ei too kaasa lihtsalt uut sisu, mida valada vanadesse mudelitesse, vaid ka värskemad väärtushinnangud ning neist lähtuvad eesmärgid ja tegevusloogika. Mitmeski mõttes ei asetu need alternatiivsena traditsioonilisema muusikahariduse kõrvale, vaid kujutavad endast ajakohasemaid vastuseid tänapäevastele väljakutsetele. Seega võiks küsida üldiselt: mida tänapäeval muusikaõpetusest oodata, milliste eesmärkide poole püüelda ning kuidas see kõik paremini üles ehitada?

Muusikaharidus peab avanema
Muusikakoolides õpetatakse seni valdavalt klassikalist muusikat. Tõsi, on märkimisväärseid erandeid ning nüüd, kui muusikakoolid on võrdsustatud muu huviharidusega ning jäetud omavalitsuste pidada, on pilt läinud järjest kirevamaks. Siiski on õpetajate ettevalmistus, õppekavade struktuur ja metoodiline pärand jäänud suuresti samaks. Kindlasti on vaja lisaks pakkuda ka pärimus- ja rütmimuusikaõpet, kuid asi pole ainult dieedi rikastamises – teisiti võiks mõtestada kogu lähtepositsiooni ning eesmärgid.
Klassikalise muusika õpetamine ei tähenda üksnes stiiliõpet, vaid ebaproportsionaalset fookust kirjaliku nooditeksti põhjal soolorepertuaari selgeksharjutamisel. Olulist rolli mängivad konkursid, kus heade tulemuste saavutamise nimel ollakse valmis tooma ohvriks muid muusikaõppe aspekte. On veel tunda hoiakuid, mis peegeldavad muusikakoolide kunagist eristaatust huvihariduse teiste liikidega võrreldes: tegemist oli justkui eelkutseõppega, misjärel edukamad lõpetajad jätkasid õpinguid Tallinna muusikakeskkoolis, Otsa ja Elleri koolis või koguni otse EMTAs.
Tänapäevane arusaam huviharidusest vaatab olukorrale sootuks teisest otsast. Muusikakoolide ülesanne peaks olema pakkuda võimalikult paljudele huvilistele mitmekesist ja valikurohket muusikaõpet, mille peamine eesmärk on anda võimalus veeta muusika keskel kvaliteetaega ning saada elamusi, mida musitseerimine võib pakkuda ükskõik kui nappide oskuste juures. Sellise lähtekoha järgi ei mängi mingit rolli, kas laps on rohkem või vähem andekas – muusikaga tegelemine on igal juhul soovitatav ja sellele tuleb lihtsalt leida sobiv vorm. Muusikaõpet ei peaks kujundama selle umbes kolme-nelja protsendi järgi, kes pürivad edasi kesk- või kõrgkoolidesse juba professionaalsete ambitsioonidega.
Mida siis võiks pidada heaks muusikaliseks huviõppeks? Pärast seitset aastat kohalikus muusikakoolis võiks peale noodikirja elementaarse tundmise osata oma lemmiklugude meloodiat/harmooniat kuulmise järgi ära õppida ning vajadusel mängida ka duurimärkide järgi lihtsamaid akorde klaveril või kitarril. Komponeeritud muusikateoste interpreteerimise kõrval peaks loomulik osa musitseerimisest olema ka improvisatsiooniline lähenemine oma instrumendile ja omaloomingulised katsetused.
Ja kõige olulisem, mida muusikaõpetus peaks pakkuma, on võimalus musitseerida teistega koos, olgu selleks orkester või bänd. Parim tõend muusikalise huviõppe edust ei ole maailmakuulus solist, vaid et kunagi võtavad hambaarst, jurist ning logistikaettevõtte turundusspetsialist vabal ajal kapist pilli ning mängivad koos mõne loo – ning panevad oma lapsed ka muusikakooli.

Kutseharidus elulähedasemaks
Rütmimuusikaõpetus on osa nii Otsa kui Elleri koolist ning samuti nimetas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia oma jazzmuusika suuna rütmimuusikaks, ikka selleks, et olla vastavuses oma õpilaste aina laiemate huvide ning suundumustega. Viimastel aastatel on popmuusikakultuur Eestis jõuliselt arenenud ning aeg on küsida, kas meie rütmimuusika kutseharidus vastab nn töömaailma ootustele? Valmimas on esimene rütmimuusiku kutsestandard (varem oli kogu muusikalise kutseõppe aluseks interpreet-instrumentalisti kutsestandard, mis on akadeemilise valdkonna põhine) ning see tingib uuendusi Otsa ja Elleri kooli rütmimuusika õppekavades.
Ehkki rütmimuusika õpetuse sisu on spetsiifiline, võib õppekavade struktuuris näha tegelikult traditsioonilise klassikalise interpretatsiooniõpetuse peegelpilti: kesksel kohal on instrumendiõpe, toetavad teoreetilised ained seisavad kuidagi eraldi ning koosmängu osakaal on väike. Ehk peaks mõtlema palju julgemalt?
Läbilöögiks muusikamaailmas on vaja tugevat ning isikupärast omaloomingut. Instrumentaalne virtuoossus tuleb alati kasuks, kuid pole primaarne (kui ehk jazzmuusika välja arvata). Kui see väide tekitab võõristust, siis piisab kui mõelda, millisel erialal peaks õppima tulevane Vaiko Eplik või Pastacas? Kui seda laadi loomingulistel isiksustel justkui pole kohta muusikahariduse struktuurides, siis kas pole midagi läinud valesti?
Mõttemänguna võiks hakata rütmimuusika kutseõpet leiutama nullist. Keskse koha peaks haarama omaloomingu arendamine ja ansamblimäng. Kuulmise treening, elementaarsed teadmised muusikateooriast ning süvendatud kuulamise kultiveerimine tuleks võrdselt väärtustatud praktiliste kogemustega, kuidas oma muusikat arendada, publikuni viia ja oma ansamblile kontserte korraldada.

Alternatiivsed mudelid
Paljud noored bändid tegutsevad ja arenevad, ilma et nad oleksid kunagi jalga muusikakooli tõstnud. Eestis on neile peamiseks väljundiks kindlasti bändikonkursside võrgustik Noortebänd, mis julgustab looma ja publiku ette tooma just oma muusikat. Sageli vajavad nad mitmetes küsimustes juhendamist ning selle jaoks on ERHL aluse pannud BändiLabori programmile. Tegemist on sisuliselt mentorite platvormiga, mis pakub noortele bändidele mitmesuguses vormis mitteformaalseid õppimisvõimalusi. See võib olla koolitus, töötuba või loeng, aga ka personaalne mentorlusprojekt mõne spetsiaalselt bändi või artisti jaoks välja valitud tegevmuusikust mentoriga.
BändiLabor on alles arendusfaasis, kuid juba on mentorlust saamas viis bändi ning seljataga on ka mitu avalikku koolitust, kõige viimane neist Tartu muusika­nädala bändikoolituse raames koostöös Tallinn Music Weekiga. Viimase konverentsiprogramm, mis on väärtuslik ka juba kogenud tegevmuusikutele, on jällegi hea näide (pop)muusikamaailmas levinud mudelist, kus töömaailm ja elukestva õppe mentaliteet on harmooniliselt lõimunud. Seda laadi paindlikud võimalused on rikastav alternatiiv jäigematele, rangemalt struktureeritud õppekavadega formaalhariduslikele institutsioonidele ning võivad olla atraktiivsed nii noortele, kes tahavad keskenduda ainult oma muusika arendamisele, kui ka juba noortele tegevmuusikutele, kelle elutempo ning ajagraafik lihtsalt ei võimalda statsionaarseid jätkuõpinguid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming