ERSO avalöök külalisdirigendiga

Ardo Västrik

ERSO hooaja esimene avakontsert „Franck ja Tšaikovski”, kaastegev tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Mikko Franck. 5. IX Estonia kontserdisaalis.

Esimesena suurtest muusikaasutus­test jõudis avakontserdini Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kelle dirigendi­puldis astus seekord üles siinmail juba tuntud soomlane Mikko Franck. Kontserdi esimeses pooles kõlasid põhjanaabrite ühe tuntuma elava helilooja Einojuhani Rautavaara ning eesti ühe tuntuma elava helilooja Veljo Tormise looming, teises pooles aga ilmselt üks maailma tuntumatest sümfooniatest – Pjotr Tšaikovski VI sümfoonia „Pateetiline”.
Hooaja avakontserdid on alati veidi pidulikumad ning seotud ka mitme traditsiooniga. Üks nendest on kindlasti kava, milles on reeglina alati esindatud ka eesti heliteosed. Ei ole kindel, kas see ka statistiliselt tõele vastab, kuid kaua esitati traditsiooniliselt avaloona Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit”, tihtilugu avas kontserdi ka Villemi Kapi kooripoeem „Põhjarannik”. Viimasel kümnendil on kõlanud Eduard Tubina, Eino Tambergi, Arvo Pärdi ja Veljo Tormise looming (viimase „Avamäng nr 2” 10 aastat tagasi!). Ja mis seal salata, tegelikult on see ilus komme, mida võiks kasutada veelgi julgemalt (näiteks mõne tulevase hooaja resident-helilooja teosega). Kavavalik annab tihilugu ka mingi aimduse ees seisvast hooajast ning seekord on märk Tšaikovski valimine. Tema muusikat esitatakse veel mitmel korral, liiatigi täitub järgmisel aastal 175 aastat helilooja sünnist, nii et miski poleks saanud olla kohasem. Väga sage on avakontsertidel ka solistide kasutamine, mis seekord oli lahendatud väga võluvalt.
Kontserdi avateosena esitati Rautavaara teos „Cantus arcticus” (1972) alapealkirjaga „Kontsert lindudele ja orkestrile”. Teos ühendab orkestrikõlaga Soomes Lapimaa ja Põhja-Pohjanmaa rabades salvestatud linnuhääled. Loodushäälte matkimises ja kasutamises kunstmuusikas pole ju tegelikult midagi erilist, ometigi on need selles teoses väga usutavalt ühendatud, luues mingi täiesti uue maagilise tasandi. Usun, et tol õhtul saalis viibinud kuulajad võisid end silmi sulgedes ette kujutada põhjamaise looduse keskel, kuid sama hästi olen veendunud, et järgmine kord rabas viibides ei saa nad ka Rautavaara teose lummusest lahti.
Enne kontserti kava sirvides jõudsin mõelda, et „Cantus arcticus’e” ühendamine süidiga Tormise ooperist „Luigelend” (1971) on geniaalne idee. Kuid järjestikku kõlades jäi viimane veidi kannataja rolli, kuna kohati on autorid kasutanud looduspiltide mulje loomiseks sarnaseid unelevaid võtteid. Siiski tundub Tormise süit olevat hoopis dramaatilisema ülesehitusega, nõudes ka veidi dünaamilisemat mängu loo keerdkäikude „jutustamisel”. See ei ole öeldud etteheitena orkestri rütmilisele täpsusele, mis oli nauditavalt eksaktne, kuid millegipärast pääses Rautavaara teos tervikuna rohkem maksvusele.
Kontserdi teise poole täitnud Tšaikovski VI sümfoonia „Pateetiline” on siinsele publikule väga armastatud teos ning paljudel on sellega seotud omad tunded ja kuulamiselamused (loomulikult on kindlasti ka inimesi, kes kuulevad seda esimest korda). Teame ju, kuidas see „kõik lõpeb”, kuid ometigi tahame seda ikka uuesti kuulata. On huvitav, et alapealkirjas kajastuvale vaatamata suutis Mikko Franck vabastada teose igasugusest liigsest pateetikast. Kindlasti räägib siinkohal kaasa minu kuulamiskogemus, kuid tihtilugu tundub teoses leiduva pateetika rõhutamine liialdusena. Kuid Francki versioonis kõlas teos väga lihtsalt selle sõna kõige paremas tähenduses, nii mõnigi koht tundus olevat mängitud veidi kiiremas tempos, samuti oli agoogilisi vabadusi teiste kohtade peal. Kuid seejuures mõjus kõik vägagi usutavalt, mille tõestuseks oli kas või III osa võimsa marsi järel lahvatanud spontaanne aplaus. Ja loomulikult oli seda mõjusam finaalis kujutatud tagasipöördumine reaalsuse paratamatusse. Mõistagi on sealjuures oma tähtis roll täita ka dirigendi juhiseid järgival orkestril. ERSO näitas end nii kõlaliselt kui koosmänguliselt suurepäraselt ning kuuldu põhjal võib ennustada väga kvaliteetset hooaega.
Lõpetan siiski väikse kahtlusega. Ehk on natuke küsitav nimetada äsjast sündmust hooaja avakontserdiks, kui seda ei juhata orkestri peadirigent? Vähemasti viimasel kümnel aastal on see olnud teistmoodi. Aga pole põhjust tõsiselt nuriseda, sest kontsert oli väga hea ja juba 26. septembril juhatab maestro Järvi hooaja teise avakontserdi kava „Till Eulenspiegel”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming