Erilaadse oreli tähtpäevast

Ene Pilliroog

Sada aastat on Tallinna toomkirikus helisenud Ladegasti-Saueri orel. Kogudus on seda sündmust tänumeeles tähistanud läbi aasta, kulmineeruvalt aga 20. – 24. VIII oreli­nädalaga, kus esinesid 9 eesti ja kolm välisorganisti, Tallinna kirikukoorid Veljo Reieri juhatusel, unisoonikoor Chœur de Barytons Soomest ja saksofonikvartett SaxEst. Kuulda saime üht Eesti ja üht maailmaesiettekannet. Orelinädala kunstiline juht oli koguduse pikaajaline organist Kadri Ploompuu.

Ladegasti-Saueri orelist. Tallinna piiskoplik toomkirik, mille asutamisaeg on arvatavasti 1229 ja mille Taani kuningas Waldemar II määras Tallinna piiskopkonna peakirikuks, on pühendatud Jumalaema Neitsi Maarjale. Võib oletada, et mingisugune orel oli kirikus juba XIII sajandi teisel poolel, kindlamad andmed on aastast 1621 Johan Pauwelsi (hävis Toompea tulekahjus 1684. a) ja 1783. aastal valminud Johann Friedrich Gräbneri oreli kohta.
1878. aasta 8. oktoobril pühitseti Friedrich Ladegasti kolme manuaali ja 48 registriga orel, mille prospekt on alles tänini. Oreli rekonstrueeris 100 aastat tagasi Oderi-äärses Frankfurdis Wilhelm Sauer (firma kuulus tollal küll juba Paul Walckerile). Rekonstrueerimisel lisati uusi registreid ja asendati mehaaniline mehhanism pneumaatilise traktuuriga, suurem osa Ladegasti oreli viledest, lõõtsast ja prospektist aga jäi samaks. Nüüd on orelil 71 helisevat ja kaks liitregistrit, mis on jaotatud kolmele manuaalile ja pedaalile. Vilesid on kokku 4500, neist pikim seitse meetrit.
Toomkiriku ehedal kujul säilinud Ladegasti-Saueri orel on üks Euroopa haruldasemaid, sest eelmisel sajandil, peamiselt 1960ndail, ehitati Euroopas oreleid arutult ümber ja need kaotasid oma esialgse kõla. Loomulikult vajab orel pidevat hoolt ja remonti. Üks suuremaid restaureerimisi viidi läbi 1995.–1998. aastani professor Hugo Lepnurme ja koguduse tollase õpetaja Jaak Salumäe entusiastlikul eestvedamisel.
Mitmel põhjusel võibki Tallinna toomkirikut pidada Eesti organistide ja orelimuusika hälliks. Aastail 1885–1911 töötas siin organistina Ernst Reinicke, kes esines ka soolokontsertidega ning oli näiteks Rudolf Tobiase, Konstantin Türnpu, August Topmani ja Otto Hermanni oreliõpetaja. Saanud hariduse Leipzigis Paul Homeyeri juures, tundis ta hästi oreliklassikat ja huvitus helikeele modernsemastki suunast. Seega kandsid ka ta õpilased edasi Euroopa paremaid orelimängutraditsioone. Esimese professionaalse heliloojana sai Rudolf Tobiasest Eesti muusikaloo esimene suurkuju, kelle helide tiivajõud kandis ta laia maailma ja kelle oreliteoseid kõlas ka äsjasel orelinädalal. August Topmani oreliklassi viljad on seemneid külvanud nii oreli esituskunsti kui heliloomingusse näiteks Johannes Hiobi, Juhan Jürme, Alfred Karindi, Edgar Arro ja Hugo Lepnurme mitmekülgse tegevuse kaudu.
Lepnurm oli toomkirikuga seotud aastail 1938–1999 (olude sunnil vahe­aegadega). Siia tõi ta aeg-ajalt esinema ja harjutama ka oma õpilasi. Nende seas on olnud helilooja ja organist Helen Tobias-Duesberg, kauane teatri- ja muusikamuuseumi teadur Neeme Laanepõld (toomkoguduse organisti Kadri Ploompuu isa), Bachi, Messiaeni ja Poulenci teoste hinnatud tõlgitseja Rolf Uusväli, kauane Niguliste organist Tiit Kiik, virtuoosne ja kõlatundlik Ines Maidre, tunnustatud kirikumuusik ja organist Ene Salumäe, helilooja ja särav improvisaator Toomas Trass, mitmekülgne ja innuga eesti muusikat tutvustav Piret Aidulo, Lepnurme muusikaühingu eestvedaja Kristel Aer, Tallinna orelifestivali kunstiline juht ja nüüd ka oma orelikoolkonda loov professor Andres Uibo jpt, kes on eesti orelimuusikale lisamas kordumatut isikupära. Võib öelda, et peaaegu kõik meie tegevorganistid on olnud seotud Lepnurme ja toomkirikuga, niisiis ka Ladegasti-Saueri oreliga.    

Orelinädalast. Hindan orelinädalaid (või festivale) kui ainulaadset võimalust osa saada orelimuusikast, sest kõike muud saab ju kuulata kontsertidel aasta läbi. Seekord pakkusid kavad enim maailmaklassikat nagu Johann Sebastian Bachi, Louis Vierne’i, Max Regeri, Karl Hoyeri jpt loojate teosed ning eesti, läti ja soome muusikat. Kõiki köitvaid esitusi ei jõua siinjuures käsitleda, aga toon esile mõned mulle eriliselt meelde jäänud teosed: Karl Hoyeri „Christi Geburt” (Kadri Ploompuu), Marcel Dupré’ prelüüd ja fuuga H-duur (Kristel Aer), Max Regeri fantaasia ja fuuga teemal BACH (Tobias Horn), Charles Tournemire’i koraali-improvisatsioon (Ines Maidre), Alexandre Guilmant’i sonaat (Markku Hietaharju) ning vaimuliku kavaga lõppkontsert (Chœur de Barytons, Pekka Suikkanen). Eesti heliloomingust kõlas enim Tobiase teoseid (Aaro Tetsmann, Maris Oidekivi-Kaufmann, Ines Maidre), galakontserti, mille avas Kersti Petermanni esinemine, ehtis aga eesti orelimuusika pärl Peeter Süda prelüüd ja fuuga g-moll (Tiit Kiik). Piret Aidulo stiilne kava (Arro, Marguste, Mägi) oli kujundlik ja värvikas, enim puudutas mind Rauno Remme „Überalleinheit”.        
Erkki-Sven Tüüri teos „Excitatio ad contemplandum” valmis 1996. aastal neljale häälele (või segakoorile) ja orelile ning on sellisena ka ette kantud. 2012. aastal tehtud seade neljale saksofonile ja orelile kõlas aga orelinädalal Eestis esmakordselt Ines Maidre ja SaxEsti esituses. Mulle tundus, et kohe teose algusosa hamletlike korduvküsimustega tõstatatakse saksofonide ja oreli vahel olemuslikud tõsised arutlused, kus mõne pisidetaili hetkelisest vaoshoitusest kasvab pulbitsevas joones kiiresti liiniderohke pingeline vestlus. „Sümfoonilise” oreli ja SaxEsti suurepärasele kooslusele andis kordumatuid varjundeid just saksofonide sügavmahlakas värvigamma ja dünaamiline peenetundelisus.
Orelinädala vaimne ja muusikaline kõrgpunkt kandus jumalateenistusele, mille osadena sai maailmaesiettekande Toomas Trassi segakoorile, orelile ja kellukesele loodud „Missa de Angelis” ehk „Inglite missa”. Osalesid Tallinna kirikukoorid Veljo Reieri juhatusel ning autor orelil, liturgia ja jutluse pidas toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma.  Kuigi kogudusel on kavas tähistada oreli juubelitähtpäeva veel mitmeti, oli emotsioonirohke orelinädal hea algus uueks kontserdihooajaks.