Omad liistud: Sünesteesia või ideesteesia?

Kaur Garšnek

Kõlavärvidest rääkides toimib viide visuaaliale enamasti metafoorina. Võrdluses pole midagi eriskummalist: nii helid kui ka värvid on ju võnked ning Newton konstrueeris seitsme värvi spektri mh diatoonilist helirida silmas pidades. Peaks aga kuulmisaisting tekitama reaalse värvitaju, on tegemist sünesteesiaga (kr k synaísthēsis  ’koostaju’). Õigupoolest märgib sünesteesia mis iganes kahe tajumodaalsuse vahetut seost, juhul kui see on enamjaolt tahtele allumatu ja vastavused on küllalt püsivad. Lisaks muusika-värvi sünesteesiale on üks levinumaid tüüpe nt grafeemi-värvi seos, mille puhul tähtedel ja numbritel on kindel värv. Arvu-ruumi sünesteesia puhul moodustavad aga abstraktsed arvud kolmemõõtmelise installatsiooni.
Kuid ka heli-värvi sünesteesia võib avalduda mitmeti. Neuroloog Oliver Sacks on kirjeldanud nelja isesugust juhtumit. Esiteks absoluutse kuulmisega helilooja, kellele igal helistikul on juba lapsest peale olnud oma spetsiifiline värv, kusjuures helilaadide koloriit on omavahel loogiliselt seotud: näiteks g-moll on ookerkollane, G-duur aga erk-kollane. Värvid projitseeruvad „virtuaalsele ekraanile” vaid selge tonaalsuse puhul, mistõttu puhtad intervallid ei tekita värvitaju. Teiseks helilooja, kellel puudub absoluutne kuulmine ja kellel tekivad (hoopis teistsugused) vastavused alles siis, kui helistik on tuvastatud. Ühtlasi ilmuvad omaette värvid fraasidele ja teemadele. Kolmandaks kitarrist, kellel on nii tugev grafeemi-värvi sünesteesia, et noodid saavad koloriidi tähtnimetuste järgi, kusjuures madaldatud ja kõrgendatud noodid jäävad värvita. Neljandaks viiuldaja, kellele intervallidel on maitse (nt väike sekund –
hapu, väike terts – soolane, suur terts – magus). Kui tema kõrv peaks ka eksima, siis keel ei eksi kunagi.
Selline koostaju võib tunduda põhjuslikult tühine epifenomen või lausa tühi kelkimine. Ometi hakati sünesteesiat reaalse nähtusena uurima juba XIX sajandi lõpus (Francis Galton). XX sajandil see suund seoses biheiviorismi pealetungiga ajutiselt vaibus, 1980ndatel tõusis aga taas päevakorda (Richard Cytowic) ning uue hooga töötati lausa välja käitumuslikud testid sünesteesia „diagnoosimiseks”. Tänu sellele on praeguseks selgunud, et osalisi või täielikke sünesteetikuid on palju rohkem kui varem arvatud (viimaste andmete järgi umbes iga kahekümne viies inimene) ning sünesteesial on konkreetne neuroloogiline alus (näiteks muusika-värvi sünesteesia puhul aktiveeruvad tõesti aju visuaalse taju piirkonnad).
Sünesteesiale on välja pakutud kaks üldist tekkepõhjust. Esiteks orgaaniline ülisidusus ehk ajupiirkondade rist-aktiivsus. See on küll tavaline imikueas, kuid enamikul taandub arengu käigus, et maailm saaks selgemad piirid. Jäävad aga neuronite jätked „kärpimata”, siis ongi tulemuseks sünesteesia. Teiseks neurokeemiliste pidurdusmehhanismide puudulikkus, mille tõttu spetsiifilised sidekanalid ajus hakkavad sisuliselt toimima „varjestamata juhtmena”, mis püüab kinni kõrvalisi signaale. Viimast hüpoteesi toetab asjaolu, et sünesteesiat saab esile kutsuda  (hallutsinogeenid, mõtlusharjutused, ajutraumad) palju kiiremini, kui kuluks uute närviseoste moodustamiseks. Ühtlasi annab see tuge uskumusele, et kunstiliste vahenditega on võimalik esile kutsuda tõelist tajude sünteesi – tuleb vaid muuta ajukeemiat.
Kuid kõik pole kuld, mis hiilgab. Viimasel ajal on hakatud ingliskeelsetes tekstides eristama pseudosünesteesiat  termini  ideaesthesia abil. Ideesteesia (idee – kr k idea ’kuju, laad, vorm, mõiste’) tähendab, et esmapilgul vahetud sünesteetilised tajuseosed on siiski vahendatud semantikaga. Seega, mitte C-duur ei tekita kollase taju, vaid minu teadmine sellest, et tegu on C-duuriga. Näiteks on teaduskirjanduses kirjeldatud juhtumit, kus (väidetavalt sünesteetilise tajuga) katsealuse teadmata transponeeriti tema süntesaatorit poole tooni võrra, kuid katseisiku reaalselt tajutud ja visuaalses alas realiseeritud värvid jäid seotuks klahvistiku, mitte reaalsete helikõrgustega. Tsiteerides „Dhammapada’t” (tlk L. Mäll): „Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming