Suure-Jaanivisioon ja Saare konkursi säästupäevad

Anne Prommik

V Mart Saare nimeline lauljate konkurss ja II Villem Kapi nimeline heliloomingu konkurss „Uus laul” 18. ja 19. VI Suure-Jaani gümnaasiumis.  

Lausvihmas oli Suure-Jaani nukralt hall, aga pubis Arturi juures käis melu neil päevil vahetpidamata. Järves vohasid vesiroosid ka vihmaga ja proovi tehti iga klaveri juures, mis vähegi häält tegi. Veel märkimisväärseid elamusi konkursi kroonikast: kui esimesel päeval maksis gümnaasiumi kohvikus tee 12 ja kohv koorega 51 senti, siis neljapäevaks oli tee hind tõusnud enam kui neljakordseks, kohv aga lausa euroni. Juunikuus lumi on maas – sooja jooki, mõtelge! Aga rääkides tõsiselt: festivalikorraldajad vääriksid regionaalministrilt auraha.

Hõredad read

Saare laululooming ei ole kergete killast. Kas tõesti seepärast jõudiski lauljate konkursi I vooru kohale vaid seitse võistleja(nna)t? Suure-Jaani gümnaasiumi saal ei ole akustiliselt kõige lauljasõbralikum ja oli näha, et nii mõnelgi osalejal, kes polnud ilmselt jõudnud mõni tund tagasi rongilt saabununa sellega piisavalt tutvuda, lõi esimene kogemus veidi jalad alt. Publikule tasuta pakutud suur saal peaaegu kõlises tühjusest ning oktoobriilm akna taga ei aidanud kuigivõrd luua meeleolu, mis võiks tekkida Saare helgeid looduslüürilisi teoseid kuulates. Kõik, kes on kunagi püüdnud Suure-Jaani pääseda ühistranspordiga, teavad ilmselt, miks. Küllap oli kuskil paar bussitäit muusikatudengeid, kes oleksid parema meelega konkurssi kuulanud kui eksamiteks tuupinud, ja ei paistnud meeletut lauluindu ka mõne osaleja silmist. Teine päev jättis juba märgatavalt soodsama mulje: lauljad olid jõudnud end välja puhata ja lavaga kohaneda, mis andis korralikult tunda nii intonatsioonis kui ka musitseerimises.

Samal ajal olid teised festivaliüritused – Klaaspärlimäng Sinfonietta Bachi „Kohvikantaat” ja muusikaakadeemia Donizetti etendus Olustvere lossis – küll viimse lisatoolini välja müüdud.

Hiina-Soome-Eesti esikolmik

Esikohale tõusis hiina päritolu kontratenor Ka-Bo Chan oma ületamatu musikaalsusega. Teiseks jäi venelannast Soome Rahvusooperi kaunitämbriline aldilaulja Natalja Vinogradova, kolmandaks Eesti metsosopran, samuti Soomes õppinud suuri lootusi äratav Tuuri Viik. Mart Saare eripreemia pälvis artistlikkusega hiilanud Tallinna vene teatri näitlejanna Anastassia Tsubina-Aleksejeva. Parimaks klaverisaatjaks nimetati samuti vene päritolu Aleksandra Tarassenko.

Välislauljate triumf meie rahvushelilooja konkursil pole ime, kui võistlejate hulgas on eesti nimed märgatavas vähemuses. Mitte et selle üle kurtma peaks, aga kahetsusväärne ikka, et ei EMTA ega Otsa kooli laulutudengid konkursile ei pääse – täpselt samal ajal on neil eksamid. Kui palju on meil üldse võistlusi, kuhu üliõpilased kvalifitseeruvad või kus paljudel – väliskonkursside kulusid arvestades – üldse osaleda on võimalik? „Võistlejaid võiks meie tingimustes olla ikkagi vähemalt viisteist,” nentis žürii liige professor Mati Palm. Ja miks ka mitte rohkem?

Kas soololaul on siis olemuselt akadeemiline žanr, mida naljalt ette ei võeta? Selle jabura küsimuse kummutas siiski soololaulude kirjutamise võistluse II voor.

Autorite ringist vanuses 16–60+ oli sõelale jäänud 16 laulu. Kuigi konkursi tingimuseks oli vaid hääl ja klaver ning Hando Runneli tekst, suudeti selle klassikalise instrumentaariumiga piirdudes ka täiesti nüüdisaegsete lugudega välja tulla. Saal sai kuidagi neid noori loojaid täis, või siis nende energiat ja entusiasmi, rääkimata musitseerimisest. Auväärt žürii koosseisus helilooja Ülo Krigul, Lied’i-pianist Martti Raide, bariton Jaakko Kortekangas ja bass Mati Palm nentis, et need kõik olid väga hästi kirjutatud, sõna parimas mõttes hästi lauldavad, vokaali võimalustega arvestavad – üks põhjusi kindlasti seegi, et nii mõnegi laulu autor-debütant tundis end oma teost esitades nagu kala vees.

Kui helilooja õe Kadi Jürgensi esituses kõlas Liis Viira „Mu tuba täis on väikseid ingleid”, siis polnud üsna ühtlasest tasemest hoolimata favoriidis küsimustki: peale I preemia pälvis laul ka Suure-Jaani vallavalitsuse auhinna. Esikohta jaganud Robert Jürjendali „Kevade algus” hiilgas peale sisukuse ka esitajaga, kelleks oli samal päeval juba teisel konkursil Tuuri Viik (kuuldavasti oli tegemist lauluga baritonile, keda ei leitud, aga jäi mulje, et laul sellest kriipsugi ei kaotanud).

Teist preemiat jagasid lausa kolm laulu: Maria Rostovtseva „Vastus”, Rein Kalmuse „Ma tean, et ma tulen” ja Piret Pajusaare „Pilli tasa puhumisest”. Meelde jäi ka Hara Alonso ja Liina Vilgatsi „Mõistatus XXV”, mida esitades puges Alonso tõelise multiinstrumentalistina peaaegu klaveri sisse, vahepeal mängis klahvidel ja kasutas ka oma häälepaelu. Põnevaid lahendusi ja toredaid ideid oli peaaegu kõigis lauludes, olgugi mõne helikeel veidi popilikuma, teisel elitaarsema maiguga.

Nooremate kuni 18aastaste loojate hulgas oli värskendav erand Eugen Linde II koha pälvinud neoromantismi kalduv „Süda on mul vaevas”, mille võimekaks tenoriks arenev Heldur Harry Põlda esitas ehtsa itaalia tenori kirgliku jõuga. Noorte hulgas tõusis esimeseks Richard Mägari „Jälle hakkab”, teist kohta jagas Martin Kirsiste „Nüüd sajab”. Põnevad, haaravad, igati arvestatavad lood.

Kas võitis sport?

Või muusika? Kuigi loomingukonkursil osalenutest mitmed olid palju väiksema lavakogemusega kui Saare-lauljad, jättis nende lähenemine julge, hoogsa, parimas mõttes elava mulje. Lauljate võistlusel mõjus mõnigi tehniliselt keerukas aaria/laul pigem sportliku soorituse kui sisuka sõnumina – ja seda suurema kolinaga lendas alla kõrgele aetud latt. Kuulen juba laulupedagoogide kõrgendatud tooni: Saar on väga raske esitada! Ei vaidle vastu, aga Hüpassaare lauliku pärand pole vaene ka rahvalauluseadete poolest, mis on stuudiumi igas etapis jõukohased. Ka eelvoor ei teeks kurja, nagu näitas heliloomingukonkursi hulga ühtlasem tase II voorus.

Minu, võimalik et totralt idealistlike silme ees terendab pilt kevadisest konkursist, kuhu pääsemine oleks sama ihaldusväärne kui superstaariks või klassikatäheks pürgimine ja kus vanade laulude kõrval oleksid au sees nüüdisheliloojate oopused, ja saal oleks tungil täis mõlema eriala nii keskkooli, muusikakooli kui kõrgkooli õpilasi. Miks ei võiks sellest kujuneda heliloojate, lauluõpetajate ja -tudengite iga-aastane kohtumispaik stiilis „kui sind siin pole, siis pole sind olemaski”? See muidugi eeldab, et festival ja muusikaakadeemia lõpuaktus ei lange kokku – et tubli lõpetaja ei peaks tegema valikut, kas esinemine rektorilt cum laude’t vastu võttes või sõbralikus Suure-Jaanis. Ons päris võimatu neid päevi kriipsuke nihutada?

Kes teine ikka neid uusi laule esitama peaks kui mitte noored vokalistid? Võib-olla tooks koostöö heliloojaga rohkem elevust ka algaja klassikalise laulja ellu, ärataks mõne väikese vanainimese letargiast, julgustaks ehk improviseerima, proovima, milleks on tema instrument võimeline. Kuulen jälle laulupedagoogide koori: see on ohtlik, nad pole selleks valmis, see võib pilli lõhkuda. Tõtt-öelda pole ju keegi mitte kunagi millekski täiesti valmis. Ühel hetkel tuleb lihtsalt hakata oma piire katsetama ja ennast ületama, isegi kui see tähendab oma kõige tähtsama usaldusisiku, jumaldatud õpetaja tahtele vastu astumist. Laulmist õpitakse kaua – aga vahel ka liiga. Igavesti tudengielu elada on tore, õpetajadki ju alati ei soosi kiiret edasiliikumist (rikutakse laps veel ära!). Isegi kuulsa Višnevskaja õpetaja lootis, et Galina harjutab tema juures veel aastakese – aga näed, võttis kätte, läks ja laulis!

Teoretiseerida on alati tore, konkurssi korraldada – meeletu töö. Kogu minu austuse juures tubli meeskonna, Suure-Jaani vallavalitsuse, Artur Kapi ühingu, Mart Saare ja kogu meie laulukultuuri edendajate vastu – lauljad, kehtestage end! Tehke (algatuseks endale) selgeks, mida te tahate.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming