Pühendumus

Toomas Velmet

„Eliitkontsert”: „Urmas Vulp 60”  10. VI Nigulistes, kaastegev Toomas Trass. Eesti Interpreetide Liit ja Eesti Kontsert on juba mitmeid aegu teinud koostööd, mille tulemusel on sündinud kontserdisari „Eliitkontsert”.  Koostöö on ikka tulemusi andnud ja need on silmaga näha: saalides on publik ja ei ehmata kedagi elitaarne aroom nii väärtusliku žanri kui kammermuusika juures.

10. juuni eliitkontserdil, mis ühtlasi avas Niguliste suvemuusika sarja, tõid viiuldaja Urmas Vulp ja organist Toomas Trass kuulajateni valiku eesti viiuli- ja orelimuusikast. Valik langes põhilises kokku septembris 2012 Rapla kirikus samade interpreetide salvestatud heliplaadiga „Õhtulaul”. Professor Urmas Vulp on Eesti publikule tuttav vähemalt aastast 1972, kui ta lõpetas Tallinna muusikakeskkooli. Tema  järgmised mentorid olid  prof Vladimir Alumäe Tallinna ja prof Jevgenia Tšugajeva Moskva konservatooriumis. 1981. aastast töötab Vulp Eesti muusika- ja teatriakadeemias, pühendudes jätkuvalt noorte suunamisele ja interpreeditegevusele nii solistina kui ka eesti kvartetikultuuri järjepidevuse kindlustajana. 1984. aastal asutatud Tallinna keelpillikvartett on 30aastane, mis on sellise koosluse juures ikkagi väga kõva sõna. Urmas Vulp on selle eliitansambli asutaja ja vankumatu liider tänini. Nii on Vulp oma tagasihoidlikul moel jätnud üldsegi mitte tagasihoidliku jälje eesti viiulikunsti ajalukku pedagoogi, solisti ja kvartetistina. Võib olla absoluutselt kindel, et see jälg süveneb ning muutub iga hetkega järjest isikupärasemalt reljeefsemaks ja silmapaistvamaks.
Viiulikunstnik Urmas Vulbi erilise tähelepanu all on eesti muusika: siin on ta oma süvenemise ja isikupärase lähenemisega loonud etaloni, mis on äratuntav ja tuttav kõigile, kes on aegade jooksul sellest žanrist huvitunud. Kõik nad on kindlasti märganud tema „kaunist ja eriskummalist tooni, mis on kooskõlas ta enese loomusega, mille põhjatuna näiv tõsidus kaetud tundliku, pisut eksalteeritud rõõmsameelsusega, askeetlus paraja gurmaanlusega … Ühtlane, lai, kirikukellana kaikuv vibraato annab aga sellele iseenesest ülisensuaalsele helile kummastava igavikulisuse ja transtsendentsuse maigu”. Paremini ei oska küll keegi öelda kui varalahkunud Olavi Sild ajakirja Teater. Muusika. Kino 2004. aasta veebruarinumbris.
Vulp ja Trass esitasid Nigulistes tunnise kava, kus Edgar Arro, Kaljo Raidi, Eduard Tubina, Heino Elleri, Ester Mägi, Rudolf Tobiase ja Artur Kapi viiuliteoseid ning neljast oreliteosest kolm Peeter Süda autorsusega. Kontsertmõistatusena oli Peeter Süda väljakuulutatud f-moll fuuga asendatud kellegi teise päris põneva teosega; kahtlustan, et tegemist oli helilooja Toomas Trassi teosega ning vabandan, kui ei arvanud ära. 60minutine viiuli-orelimuusika kontsert oli grammipealt sobiv ning sarjaga korrelatsioonis, kuid Niguliste oma ammendamatu ja põhjatu kajaga ei ole minu maitse ja seepärast oleksin meeleldi kuulanud meistrite esinemist Tartu Jaani kirikus, kus esineti järgmisel päeval. Mulle lohutuseks jääb tänuväärt võimalus nautida peaaegu kõiki neid teoseid heliplaadilt, mida ma meeleldi ikka ja jälle teen ja soovitan kõigile – te ei kahetse.