Nädal kitarristide ja kitarrimuusikaga

Igor Garšnek

XIV Tallinna kitarrifestival 9. – 13. VI Mustpeade majas, Kumu auditooriumis ja Tallinna teletornis.

Eelmine nädal oli huvilistel kitarrimuusika päralt: esmaspäevast reedeni toimusid Mustpeade majas, Kumu auditooriumis ja ka Tallinna teletornis XIV Tallinna kitarrifestivali publikurohked kontserdid. Esinejaid oli festivalile tulnud meilt ja mujalt: kohal oli kolm rahvusvahelise haardega kitarrisolisti Jaime Velasco Hispaaniast, peaesineja Roland Dyens Prantsusmaalt ja Matthew McAllister Šotimaalt, samuti Eesti kitarriduo Ain Agan ja Andre Maaker ning meil juba varemgi tähelepanu äratanud kooslus Sergio Bastos (Brasiilia, laul, kitarr), Raivo Tafenau (saksofonid, akordion) ja Paul Daniel (kitarr).
Kõik festivalikontserdid kulgesid suviselt mitteformaalses õhkkonnas, mis väljendus peamiselt esinejate sundimatus suhtlemisvalmiduses arvuka publikuga. Sellisel „mitteformaalsusel” olid mõistagi omad mitteakadeemilised plussid, aga võib-olla siiski ka mõni miinusmärgiga iseärasus. Nimelt teatas kitarrifestivali kunstiline juht Tiit Peterson kuulajaile Mustpeade majas otse avaõhtu eel (Jaime Velasco Hispaaniast), et väljatrükitud kavalehti ei ole ega tulegi sel festivalil. Selle asemel soovitas ta nutitelefoni omanikel (või kel tahvelarvuti kaasas) vaadata kontserdi ajal festivali kodukalt onlineʼis, mis lood parasjagu ettekandele tulevad. Ja kohe läkski saalis üleüldiseks kohmitsemiseks ja nutimoblade näppimiseks.
Mul pole vähimatki kavatsust astuda donkihhotlikult, rind ees, vastu digiajastu tehnikauuendustele, kuid kolmele aspektile võiks kontserdiõhtu spetsiifika puhul siiski mõelda. Esiteks mobiilid, mille kuulajad on enne kontserti välja lülitanud, lülitatakse nüüd sisse. Ja siis on tõenäoline, et kellelgi hakkab see kontserdi ajal ka helisema (nii mõnel korral juhtuski). Teiseks võib kontserdi ajal nutiseadmetega kohmitsemine veidi häirida nii esinejaid kui kaaskuulajaid. Ning kolmandaks võiks arvestada võrdse kohtlemise printsiipi: ka need kuulajad, kel nutiseadme asemel taskus mõni vanamoodsam mobla, ei peaks millestki olulisest ilma jääma.
Mis lugusid Hispaania kitarrist Jaime Velasco festivali avakontserdil täpselt esitas, ei oska ma vanamoodsa Nokia omanikuna paraku öelda. Võib-olla pole sel „aruandel” ka erilist tähtsust, kuna Velasco hispaania muusika kava mõjus hästi mitmekesisena ja tundus, et tema esinemise tervikpilt oli üksikasjadest vist olulisemgi. Velascot kui akustilise kitarri solisti iseloomustavad sellised kvaliteedid nagu oskus puhtalt ja kaunikõlaliselt välja tuua selge polüfooniline reljeef, briljantne flažolettide-tehnika ja, mis ehk peamine, väga tundlikult helisev kõlavärvipalett. Ja seda peamiselt dünaamikanüanssidega mängimise ja varieerimise mõttes. Pluss artistlik ja virtuoosne näppetehnika muidugi niikuinii. Kui kõik öeldu ühte lausesse kokku võtta, siis võlus Jaime Velasco kuulajaid eeskätt detailimeistrina nii dünaamikas kui mängutehnikas.
Mingis mõttes Velascoga võrreldava, kuid veelgi omanäolisema kitarrisolistina mõjus festivali peaesineja Roland Dyens Prantsusmaalt (11. VI Mustpeade majas), kelle kohta festivali reklaamflaierilt võis lugeda täpsustavat märget „suurimaid kitarrilegende”. Dyens tutvustas oma kava kui osalt omaloomingulist programmi, mille sisse oli põimitud ka n-ö klassikatranskriptsioone (Tšaikovski ja Chopini klaverimuusika) ning samuti Django Reinhardti ja Heitor Villa-Lobose kitarriteoseid.
Dyensi enda muusikas võis ära tunda hispaania flamenco-tehnika elemente, samuti lõuna-ameerika rütmierksat temperamenti. Seejuures kõlas tema lugude kitarriseade täiesti orkestraalselt: see oli nagu ansamblimäng iseendaga, kus erinevaid „pillirühmi” markeerisid nii kirkad flažoletid, slap-tehnikas aktsendid kui müstilise kõlaga keeltesummutamised.
Kitarriduo Ain Agan ja Andre Maaker Tallinna teletorni kontserdi flaierlilt loetud eeltutvustus mõjus pilkupüüdvalt: „Kaks põlvkonda, 8 kitarri ja 56 keelt, kõlab nagu üks”. Ja nii oligi. Interpreetide muusikaline dialoog haaras pea igas kuuldud loos oma sidususe ja kujundite voolavusega – sel duol tekkis publiku ees mingi täiesti erilaadne sünergia. Ka kõlaliselt oli Agana-Maakeri ansambel väga hästi tasakaalus (duo kasutas erinevalt eelnimetatud kitarristidest ka väikest helivõimendust). Muusika, mida duo teletornis esitas, on põhiliselt nende endi kirjutatud, ent kuulda sai ka üht Robert Jürjendali ja üht Tiit Pauluse lugu („Selle suve laul”). Agana-Maakeri jazziliku vabadusega kulgev improvisatsiooniline ühismõtlemine väärib täiesti eraldi esiletõstmist.
Jäänud on veel heita pilk kitarrifestivali lõppkontserdile, kui Mustpeade majas esines (13. VI) Matthew McAllister Šotimaalt. Tolle õhtu tutvustuseks oli reklaamlehel märgitud „Lummavalt kaunis keldi muusika”. Huvitavalt ja mingist muinasaegsest fluidumist kantuna kõlas see muusika tõepoolest – eepilised, ballaadlikud lood nagu muistsed lugulaulud, ent mõnes palas sai McAllisterilt kuulda ka keskaja ilmalikule muusikale iseloomulikku, kaasahaaravalt tantsulist rütmipilti.
Kui kitarrifestivalile muljeid summeerides tagasi vaadata, siis kindlasti torkas kõigepealt silma suur publikuhuvi. Olid ju viiest festivalikontserdist kaks (Sergio Bastos koos Raivo Tafenau ja Paul Danieliga ning kitarriduo Agan-Maaker) suisa ette välja müüdud. Teine märksõna on kahtlemata „mitmekesisus” nii kõlanud muusika (jazzist ja fusionʼist keldi pärimusmuusikani) kui ka esinejate tähenduses. Ja kui mõni pisiasi võib-olla ei laabunudki kavakohaselt, siis mis sellest – igal väärt festivalil peab ju ka arenguruumi olema!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming