Piire ületades ja seades

Mart Jaanson

Muljeid XIII Eesti heliloojate festivalilt Pühapäeval, 8. juunil lõppes Tartus XIII Eesti heliloojate festival (EHF). Sain sel nädalal osaleda vähem, kui oleksin tahtnud, kuid muljeid kogunes siiski omajagu. Kui mõtlesin, millise märksõnaga neid kokku võtta, siis tuli esmalt pähe sõnapaar „piiride ületamine”.

Juba korraldajad, EHFi kunstiline juht Monika Mattiesen ja peakorraldaja Juhani Jaeger oma tiimiga ületasid piire selles mõttes, et varasemate aastatega võrreldes andsid tänavu festivalil tugevasti tooni välismaa muusikakollektiivid (täpsuse huvides: juba eelmisel EHFil osalesid Rootsi ansambel Curious Chamber Players ja USA flötist Camilla Hoitenga). Välismaalased sisustasid üheteistkümnest lühemast või pikemast kontserdikavast lausa kolm: ühe kavaga esines ensemble mosaik Berliinist ja kahe kavaga Figura Ensemble Kopenhaagenist. Mõlemad ansamblid olid suurepärased ja jätsid publikule ereda mälestuse.

Teiseks ületas EHF sel aastal Tallinna ja Tartu piiri. Kui festivali algusaastatel imporditi muusikat ja muusikuid Tartusse peamiselt Tallinnast ja aastast 2009 hakkasid EHFil tasapisi osalema ka Tartu muusikud, siis nüüd pakkus festival esmakordselt kontserdi ka Tallinna esindussaalis, Estonia kontserdisaalis. Tõsi, seda ei sisustanud Tartu muusikud, vaid eelmisel õhtul Tartus esitatud kavaga ensemble mosaik, külaline Berliinist. Sündmus iseenesest on siiski minu meelest märgiline: pärast 1990. aastate teise poole Tartu uue muusika päevi/pidustusi, kui festivali suuremaid hitte eksponeeriti ka tallinlastele, on provintsil modernmuusika osas jälle midagi öelda ka pealinnale.

Kolmandaks ületas EHF minu meelest elitaarsuse piiri (eks ole ju meelelahutusele vastanduv avangard alati elitaarne) ja võttis ette ettevaatliku reidi populaarsuse aladele, tehes koostööd paralleelselt toimunud Tartu laulupeo muusikanädalaga. Ehkki 5. juunil oli eesti muusika huvilistest EHFi külastajaile raskeks katsumuseks loobuda Figura Ensemble’i kasuks samal ajal Vanemuise teatri suures majas käinud Miina Härma laulumängu „Murueide tütar” ettekande ees, lõid kaks festivali 6. juunil käed. Vanemuise kontserdimajas pakkusid Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor, TÜ Akadeemiline Naiskoor, TÜ Kammerkoor ja Tartu Noortekoor dirigent Lauri Sirbi juhatusel publikule suurepärase kava, kus kõrvuti Eduard Tubina orkestrimuusika („Pidulik prelüüd”, 1940) ning Cyrillus Kreegi ja Rudolf Tobiase suurvormidega – vastavalt kantaadid „Kalevipoeg nõiakoopas” (1953) ja „Johannes Damaskusest” (1897) – kõlasid Mart Siimeri ja jaapanlanna Chikako Morishita modernsed orkestriteosed.

Samuti võiks sellise piiriületuse näiteks tuua 4. juunil Jaani kirikus aset leidnud progerokilik-postminimalistliku stiiliga Avarus Ensemble’i kontserdi ja 6. juuni hilisõhtul Tartu Jazzclubis esinenud Figura Ensemble’i folgiliku kava. Ärgu ainult jäägu lugejal mulje, nagu mõistaksin EHFi puhul sellise populaarsuse alade kompamise hukka – pigem vastupidi. EHF pole veel leidnud õiget võtit publiku arvukuse tõstmiseks ja selline piiriületamine võiks siin abiks olla. Muidugi tuleb seda teha peenetundeliselt, nii et EHFil kui uue muusika festivalil jääks valdama ikkagi avangardistlik muusika. Kujundlikult väljendudes: tahvelarvuti Miina Härma käes mõjus ootamatult hästi.

Teatud mõttes ületasid piire ka Figura Ensemble’i koosseisus üles astunud briti vioolamängija Garth Knoxi hämmastavad mängutehnilised uuendused ansambli folgikavas. Samuti selle ansambli harukordne võime esitada ühesuguse põlemisega radikaalset avangardi ja ruraalset (tõsi, siiski stiliseeritud) folki.

Piiride ületamise kõrval seadis tänavune EHF ühe piiri ka paika, nimelt eesti ja välismaa avangardistliku suunitlusega muusika erinevuse. Väljendaksin seda erinevust vastandipaariga disjunktiivsus-konjunktiivsus ehk eraldavus-ühendavus. Võib-olla mõjub selline üldistus lihtsustatuna, ent saksa helilooja Enno Poppe (ühtlasi ensemble mosaiki dirigent), poola helilooja Jagoda Szmytka, hispaania helilooja Javier Elipe Gimeno ja prantsuse helilooja Michaël Levinas’ EHFil kõlanud muusika näis pigem aega tükeldavana, võib isegi öelda – ajaga võitlevana. Eesti heliloojad Jüri Reinvere (XIII festivali peahelilooja), Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes, Lauri Jõeleht, Liisa Hirsch, Age Veeroos, Monika Mattiesen ja Toivo Tulev aga püüavad oma muusikas aega ühtlaselt voolama panna ja temaga sõbrustada. Sellepärast mõjusid lääne heliloojate teosed kiiremate, eestlaste omad aga aeglasematena. Teisiti väljendudes: eesti heliloojad on oma väljenduses delikaatsemad ja hapramad, nende muusikas on energia justkui rohkem peidetud. Külaliste muusikas on see aga avali ja mõjub vahel isegi kohmakana.

Kui püüda kuuldud kontsertidelt välja tuua eredamaid muljeid, siis nimetaksin esmalt Figura Ensemble’i 5. juuni kontserdi esimest poolt, kui mängiti ühe silmapaistvama taani noorema põlvkonna helilooja Nicolai Worsaae (sünd 1980) omapärast, õrnalt sahisevat-krõbisevat-kõmisevat muusikat. See kehtestas attacca mängitud palade abil täiesti veenva Worsaae-maailma, kus hakkasin end tundma juba üpris koduselt. Viimane tunne tekkis ehk ka seetõttu, et Worsaae muusika sarnanes oma ajaga ümberkäimise osas rohkem eesti muusikaga. Sellist ühe helilooja teoste katkestuseta esitamist ja omalaadse maailma loomist võis kogeda ka ensemble mosaiki kava teises pooles, kus mängiti Enno Poppe muusikat. Viimane ei jätnudki siiski mulle sama eredat muljet kui Worsaae oma.

Meeldivaks üllatuseks kujunes Mart Siimeri orkestriteose „Ipsum esse” (1998) uusversiooni esiettekanne 6. juunil Vanemuise sümfooniaorkestri esituses. Teos on läbi viidud veenvas klassikalise modernismi stiilis, mida eesti muusikas teab kui palju polegi.

Meelde jäi ka Lauri Jõelehe vioolapala „Chant Harmonique” (2014, esiettekanne), mille esitas 5. juunil kohutavalt ilusti Garth Knox. Meeldisid ka täpses ja elegantses klassikalise avangardi stiilis „Torn Shapes” (2014, esiettekannne) Javier Elipe Gimenolt ning kummastava pittura metafisica’na mõjuv „Vaikelu tühja kiigega” (2014, esiettekanne) Age Veeroosilt. Kaks viimast pala esitas oma 7. juuni kontserdil suurepärane eesti muusikutest koosnev ansambel Suurem Ruum Andrus Kallastu dirigeerimisel.

Kahjuks jäid mul kuulmata kõik päevased muusikaveerandtunnid peale ühe, 6. juunil Jaani kirikus toimunu, kus helilooja Alo Põldmäe esitles oma Elleri koolis õppivate kompositsiooniõpilaste loomingut. Noored heliloojad Marili Tomingas, Karl Joosep Pihel ja Algis Pauljukaitis mängisid koos sõpradega oma kammerpalu. Kõik need olid ilusad ja korralikult vormitud. Erilist sümpaatiat äratas minus aga Piheli muusika, sest noor autor näis end muusikas väljendavat nagu emakeeles.

Ärgu solvugu siin need tänavusel EHFil osalenud heliloojad, kelle nime ja teoseid ma siinkohal pole maininud. Kinnitan, et kõik, mida kuulsin, oli huvitav ja kõik teosed näisid professionaalses mõttes küpsed. Tänumeeles tahan esile tuua Virge Joametsa, kelle koostatud EHFi buklet on heas stiilis ja korrektse keelega ning informatiivne.

Toon siiski esile ka ühe märkuse. Nimelt ei leidnud 4. juunil esinenud ja suurepärastest eesti muusikutest koosnev Avarus Ensemble, kes veel värske kollektiivina on juba leidnud tee laitmatu koosmängu ja omanäolise muusikakeele juurde (antud juhul esitati helilooja-bassist Mingo Rajandi loomingut), sobivat sidet Jaani kiriku akustikaga ning huvitavad pillipartiid sulasid ülevõimenduse tõttu tihti vormituks massiks.

Veel kord tahan rõhutada seda, et eranditult kõik festivalil esinenud muusikud, nii eesti- kui välismaised, ka õpilased, jäid meelde suure professionaalse võimekusega. Nad valdasid oma pilli suurepäraselt ja suutsid keskenduda esitamisajaks maksimaalselt.

Festivalile panid ilusa punkti 8. juuni õhtul Jaani kiriku tornisaalis kõlanud Jüri Reinvere, Mari Vihmandi ja Mart Siimeri (ka üks flöödipala Arvo Pärdilt) multimeediateosed, mille puhul flöödisolistina esines EHFi kunstiline juht Monika Mattiesen ise. Kontserdi ja ühtlasi EHFi viimane teos oli festivali helilooja Reinvere elektroakustiline kompositsioon „Liivi itk” (2003). Seda jälgides mõtlesin liivlaste kurvale saatusele ning Jumala imele, et eestlastel on siiski iseseisev riik ja kultuur, viimane pealegi võrdväärne suurte rahvaste omadega. Ja sellele, kui tähtis osa on eestlaste kultuuris muusikal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming