Sünergia, mis ületab põlvkonnad

Tiina Mattisen

Eesti üks vanemaid loomeliite läheb 90. sünnipäevale vastu uue esimehega.Aprillikuisel üldkogul valiti heliloojate liidu (EHL) uueks esimeheks Märt-Matis Lill, kes siiani oli aseesimehena olnud Olav Ehala parem käsi. Sirp uurib, millist positsiooni näeb uus esimees 120 liikmega liidul Eesti heliloojate, muusika- ja kultuurielus laiemalt.

Astusid ise heliloojate liitu selle sajandi algul, aastal 2000. Kas see mõjutas kuidagi sinu kui noore helilooja arengut ja võimalusi?
Märt-Matis Lill: Eks ta kindlasti mõjutas. Rohkem vahest seda laadi üldiste asjade kaudu nagu Eesti muusika päevad, milleta ma ausalt öeldes oma arengut heliloojana ei kujutaks ettegi. Aga ka see teadmine, et ma olen osa sellisest väärikast seltskonnast, kuhu kuuluvad näiteks Arvo Pärt, Veljo Tormis ja Erkki-Sven Tüür, andis kindlasti  juurde enesekindlust ja motivatsiooni oma loominguga süvitsi minna. Juba siis, kui mind liitu kutsuti, tajusin ma meie liidus mingit erilist sünergiat, mis ületab põlvkondi, tegevusvaldkondi ja esteetilisi valikuid.

Milline on või peaks olema heliloojate liidu funktsioon? Kas on muutunud selle algne eesmärk seista professionaalsete heliloojate ja muusikateadlaste huvide eest, soodustada eesti heliloomingu ja muusikateaduse vaba arengut, kaitsta loominguvabadust ja esindada liikmete loomingulisi huve?
Pigem on küsimus enda kursishoidmises väga paljude küsimustega, mis heliloomingut ja muusikateadust mõjutavad, ja sealt edasi nende küsimustega seotud protsesside mõjutamises, suunamises ja mõnikord ka lihtsalt osalemises ja kaasarääkimises. Kui veel natuke laiemalt vaadata, siis ütleksin, et EHLi peamisi eesmärke on tegutsemine muusikaga seotud loometegevusele võimalikult heade tingimuste loomisel ja sealt edasi ka ühiskonna loomingulisemaks ja täisväärtuslikumaks muutmisel. Osaledes protsessides, mis puudutavad heliloojat nii otseselt kui kaudselt, ja neid mõjutades. Siia kuuluvad nii kultuuripoliitika muusikat ja heliloomingut puudutavad küljed kui ka laiemalt helilooja sotsiaalne positsioon ühiskonnas.
Kui rääkida konkreetsematest asjadest, siis selleks on kindlasti teatud määral ka kontserttegevuses osalemine. Meie enda kõige otsesem väljund selleks on Eesti muusika päevad. See festival on kahtlemata üks olulisemaid EHLi kanaleid, mis konkreetsel moel heliloojate töid edasi annab ning neid uuteks väljakutseteks inspireerib ja innustab. Nagu ütlesin, ei kujuta ma iseenda arengut ilma selle festivalita ette – sedavõrd mõjurikas ja oluline on see mulle olnud. Julgen väita, et ka paljude mu kolleegide jaoks on just see festival EHLi eesmärkide üks kõige otsesemaid ja selgemaid teostamise võimalusi.

Keerlen pisut ümber palava pudru, sest EHList on avalikkuses üsna harva kuulda, ehkki tean, et liidu esindaja kuulub paljudesse muusikaalastesse nõukogudesse-juhatustesse ja sisuliselt tegutsetakse muusikaelu mõjutamise nimel. Kuidas siiski täita sinu soov, et „heliloojate huve ja arvamusi võetaks oluliste otsuste langetamisel kuulda ning teostataks eesti heliloomingu arenguks võimalikult soodsat kultuuri- ja hariduspoliitikat”?
Selle küsimuse puhul on oluline pigem  üleüldiste hoiakute ja suhtumise muutmine. Ühelt poolt eesti muusikat ning teiselt poolt laiemas mõttes muusikat, mis mõtestab ja peegeldab sedasama ruumi ning ajastut, milles me elame, võiks kontserdikavades esindatud olla palju rohkem.
Kuna siin on väga palju erinevaid teemasid, mille käsitlemine nõuab päris suurt mahtu, toon paar näidet. Üks väga praktiline vajadus, mis puudutab heliloojaid, on muusika salvestamise ja eriti CDde väljaandmise teema. See on riiklikul tasandil mingil hetkel üsna unarusse jäänud ja seetõttu mida ajas edasi, seda enam on eesti heliloomingu ilmumine hakanud olema üsna juhuslikku laadi. Koostöös kultuuriministeeriumi, ERRi ja mitme teise institutsiooniga tuleb välja töötada üldisemad põhimõtted ja tugi­struktuurid, mis selle lünga täidaksid.
Mis puudutab raadioprogramme, siis selles osas on teatu määral juba  põhimõtteline muutuseplaan välja käidud ning seega  see minu väljendatud soov juba osaliselt teostunud. Natuke enne seda, kui mind esimeheks valiti, tõsteti kultuuriministri määrusega seda protsenti, kui palju mängitava muusika kogumahust peab eesti muusika olema.
Teine näide: koostöös haridusministeeriumiga võiks mõelda paremaid võimalusi nüüdismuusika jõudmiseks laste ja noorteni. See teema puudutab muidugi kogu nüüdiskultuuri osakaalu hariduses laiemalt …

Kavatsed elavdada ka suhtlust välismaiste kolleegide ja heliloojate liitudega, luua otsekontakte ja seekaudu suurendada huvi ja teadmisi eesti heliloomingu vastu.
See puudutab konkreetset tööd konkreetsete inimeste ja institutsioonidega. Ma loodan ja teen kindlasti tööd selle nimel, et seda laadi kontaktid muutuksid aina sagedasemaks ja süsteemsemaks. Aga ega EHL üksi siin väga palju ära teha ka ei saa – pigem peaks siingi mõtlema mingi laiema ja süsteemsema tugistruktuuri peale, mis aitaks neid eesmärke ellu viia.
See on tegelikult osa laiemast probleemist: nii eesti kui muu maailma nüüdismuusika osakaal kontserdikavades on – kui mõned üksikud nüüdismuusikale orienteeritud kollektiivid kõrvale jätta – üldiselt üsna hõre. Ja kui sellist muusikat ei mängita, siis ei teki nüüdismuusikakaugetel inimestel ka kuulamisharjumust.

Eesti muusika on rahvusvaheliselt väga edukas – USA hiljutiste Arvo Pärdi autorikontsertide menu valguses ei ole vaja seda pikemalt tõestada. Ometi ei avalda see riigi sees piisavat mõju: ikka peab tõestama, miks meil on vaja üht või teist kollektiivi, koole ja kontserdisaale. Hea maine ja huvi justkui ei laiene meie nüüdismuusikale ja -muusikutele.
Võib-olla mainega meil probleeme niipalju ei ole ja ka huvi näidatakse eesti muusika vastu üles päris hästi. Muret on pigem olmeliste asjadega. Enamik paremaid nüüdismuusikaga tegelevaid kollektiive peab tegutsema sellega muu töö kõrvalt ning ka heliloojate hulgas on väga vähe neid, kes saavad pühenduda eelkõige loometegevusele. Sellega kaasneb paratamatult teatud asjaarmastajalikkuse oht. Ka on mitmete kontsertide puhul selgelt näha seda, kuidas napid vahendid ja sellest tulenev vähene reklaam ja meediatöö avalduvad otseselt publiku arvukuses. Ma arvan, et meie interpreedid ja heliloojad on olude kiuste olnud väga tublid ja nüüdismuusika tase on meil endiselt väga kõrge. Aga tulevik teeb küll natuke murelikuks. Ma loodan et heliloojate liit – nii esimehe, juhatuse kui ka lihtliikmete tasemel – suudab ses osas midagi ära teha. See on kindlasti üks meie olulisemaid ülesandeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming