Meeliülendav Donizetti

Tiiu Levald

Gaetano Donizetti koomiline ooper „Öökelluke”: muusikajuhid Ene Rindesalu, Ave Sikk ja Tiina Kärblane, lavastaja Taisto Noor, liikumisjuht on Rufina Noor, kunstnikud Anette Konksi ja Gerli Mägi, osades Olari Viikholm, Tamar Nugis, Ksenia Kutšukova, Viktoria Skornjakova, Aule Urb, Eerika Eensalu, Taisi Pettai, Auri Jürna, Janari Jorro, Mattias Aabmets ja kooriartistid, klaveril Ene Rindesalu. EMTA ooperistuudio 22. ja 23. V Estonia kammersaalis.

Valdur Mikita arutleb teoses „Lingvistiline mets” kõige muu hulgas selle üle, milles seisneb laulu tõeline vägi: „kui käsi teeb õige liigutuse, saab ka hääl õigele asjale pihta” ning „Laulev või tantsiv inimene on aga üle-meelik – see, kes sooritab asju, mida ühe meele piires teha pole võimalik”. Erakordselt tabavad mõtteavaldused neile, kel eluülesandeks leida endale parim teeots laulmise salapärastes labürintides. (Seda fantaasiat ärgitavat ja mõttestampidest vabastavat raamatut soovitan kõigile, keda huvitab inimese mõtlemise kulgemis­rada!)
Vaadanud-kuulanud muusika­akadeemia ooperiklassi eksamit 2. mail ooperistuudio ahtakeses black box’is ning Ooperistuudio etendatud Donizetti koomilist ooperit „Öökelluke” („Il campanello di notte”) Estonia kammersaalis, kogesin rõõmuga, et Eesti ooperimaastikul on näha päris tõhusat lauljate juurdekasvu. Meil on küll läbi aegade olnud rikkalikult häid hääli ja säravaid isiksusi (usun, et meie kui metsarahva põhiolemus on selles „süüdi”), kuid tänase päeva võimalused, mida on andnud globaliseerumine, professionaalse info kättesaadavus meistrikursustel, Erasmuse projekti tugi jms on lisaväärtusena tõstnud praegu õppivate ja juba magistrikraadi kaitsvate lauljate oskused paljutõotavale tasemele.
Ooperiklassis tänavu õppeprotsessis juhendajaks olnud Taani kuningliku ooperiakadeemia õppejõud Kim von Binzer oli suutnud napilt kaheksa päevaga anda tudengitele vajalikke impulsse leidmaks rollis olemise ja partneriga suhtlemise loomulikku olekut ning, mis peamine, oskuse kuulata partnerit.
Huviga ootan, kuidas areneb näiteks sopran Maria Leppoja (magistriõppe I aasta) käekäik: köitis tema hea stiilitajuga laulmine ja rollilahenduse diskreetne värvikus Händeli „Rinaldos”. Selle eksami nael oli Maria Melaha ja Ksenia Kutšukova esitatud Arabelle ja Zdenka duett Richard Straussi keerukast ja kapriissest ooperist „Arabella”. Siin valitses tõeline straussilik atmosfäär, stiil nii musitseerimises kui teineteisega suhtlemises.
Selge on see, et selline resultaat saab sündida vaid väga hästi ette valmistatud muusikalise tööga. Viimatimainitud katkend oli muusikaliselt läbi töötatud külalisprofessor Eva Märtsoni klassis, kogu ooperiklassi ja -stuudio muusikalise töö taga on aga juba aastaid andumuse ja fanatismiga seisnud pianist Ene Rindesalu. Omaette küsimus on muidugi ruum, kus peavad „küpsema” tulevased suurele lavale minejad. Seni, kuni EMTA-l puudub korralik lava ja kontserdisaal, jääb vaid imetleda nende noorte kohanemisvõimet, kel tuleb end tõestama hakata suurel laval ja suuta kohaneda koostöös orkestriga.
Ühevaatuselist „Öökellukest” luues oli Donizetti 39aastase – seega küpse mehe mõtted ja fantaasiad, ka tekst on siin helilooja sulest. Järelikult on autor lootnud vaid iseendale, siit ka mõned lüngad sõnalise teksti ja muusikaliste numbrite tasakaalus – muusikat, mis sädelev ja ergas, oleks oodanud suuremas mahus. Sinna pole midagi parata, peame leppima Donizetti pärandiga! Süžee on lausa farsilik, on vaimukat situatsioonikoomikat ja särtsakaid sõnamänge.
Apteekri abi Spiridone kuju on vaid sõnaline roll ja on olude sunnil sattunud näitleja- ja lavastajakoolituse läbinud Auri Jürna kätesse. Ja peab tõdema, et need käed on erakordselt õnnelikud. Koos lavastaja Taisto Noorega, keda omakorda on õnnistatud väga muheda huumorimeelega, on leitud sellele võtmepersoonile lustliku, osava kavalpea nägu. Jürna kergelt lendlev keha liikus kohati kui arlekiin, kohati kui Chaplin. Commedia dell’arte stiilis superroll! Rääkimata väga heast ja kandvast kõnetekstist.
Kuna kuulasin kahte etendust, kus vaid kahes rollis vahetus osatäitja, siis pean tunnistama, et legendiks kujunenud jutt teise etenduse apsakatest sai sel õhtul ümber lükatud. Teine etendus sujus veelgi särtsakamalt, tujukülla­se­malt ja muusikaliselt isegi huvitavamalt.
Olari Viikholm (magistriõpe) apteekri ja Tamar Nugis (III kursus) Enrico rollis laulsid mõlemal etendusel ja tõestasid taas, kuivõrd oluline on võimalus anda mitu etendust. Mõlemal noormehel on väga meeldiv ja mehise tämbriga bariton ning nakatavad näitlejavõimed. Viikholmil on seljataga tunduvalt pikem lauljatee (ta on Vanemuise ja RAMi kaudu jõudnud nüüdseks Eesti Filharmoonia Kammerkoori), aga oleks ilmselgelt kahju, kui tema karakterrolli loomise anne, hea tekstiandmine ja mehine karisma ei leia edaspidi rakendust teatrilaval.
Tamar Nugis, kes võitis möödunud aastal Vello Jürna nimelise lauljate konkursi, astub esimesi samme oma lauljarajal. Tema paljutõotavad häälelised ja muusikalised omadused, tõeline temperament, loomupärane emotsioonide oskuslik rakendamine laulmisel annavad talle kätte kõik vajalikud vahendid luua usutav roll kirglikust, veidi riukalikust, kuid siirast armastajast. Koomiline soon paistab olevat talle antud karismale lisaks veel lisaboonusena.
Kogu selle farsiliku loo põhisüüdlase Serafina rollis oli esimesel õhtul Ksenia Kutšukova, teisel Viktoria Skornjakova (mõlemad magistriõppes). Kutšukova on meie muusikahuvilistele tuttav „Klassikatähtede” esimesest hooajast. Tema talent on mitmekülgne: omapärase tämbririkkusega ülemine register, puhas intoneerimine, plastiline kehavaldamine, väga kaunis füüsis. Tema õpingutee on ere näide tänapäeva õppimisvõimalustest: EMTA, Milano konservatoorium ja taas EMTA (Eva Märtsoni klass, assistent Eda Zahharova). Teisel õhtul samas rollis olnud Viktoria Skornjakova on EMTA magistrantuuri jõudnud Hollandist, kus õppis Helen Lepalaane juures, kes nüüd õpetab Tallinnas. Skornjakova igas registris rikka ja sügava tämbraalsusega hääl, laulja jäägitu rollisolek lummas mind esimesest stseenist peale! Tema väike habras kuju sooritas Rufina Noore seatud kauneid liikumisi lausa baleriinilikult. Kahe soprani rollilahendus erines vägagi: esimene lähtus ilmselgelt farsilikust kergusest, lastes kohati prevaleerima maneerlikkuse, teine süvenes ilmselgelt rolli sügavustesse – avaldus tütarlapse kirglik soov tagasi võita oma armastatu. Põnevusega ootan, kuidas kulgeb nende mõlema tulevik.
Madama Roza rollis olid Aule Urb (III kursus) ja Eerika Eensalu (magistriõpe), esimene on metso, teine sopran. Kuid just selle rolli on Donizetti kahjuks jätnud muusikalise numbrita: partii koosnes üksikutest muusikalistest repliikidest ning kogu üliagara ämma sehkendamine toimetati sõnalise tekstiga. Seda tegid mõlemad naerutavalt ja kumbki omanäoliselt: esimene ülemeelikumalt, farsilikumas laadis, teine sihipäraselt, kuid jäädes võluvalt naiselikuks. Mõlemad lauljad on kahtlemata suure näitlejapotentsiaaliga ja kogu koomika kaskaad, mida lavastaja on nii täpselt doseerinud ja mis on misanstseeniliselt paigas, eteldi ilmse lustiga.
Seega, eluterve huumoriga lavastus, vabastav muusika ja terve rida tulevikulootusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming