Kevadest kevadeni – Ester Mägi

Urve Lippus

Dokfilm „Ester Mägi. Kadents ja teema” (stuudio Ikoon, 2014), režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea, toimetaja Anne Prommik, Tõnu Kõrvitsa muusika. Esilinastus kinos Artis 19. V. Esmaspäeval esilinastus Vahur Laiapea tehtud film helilooja Ester Mägist. Muusika autorina on tiitrites nimetatud Tõnu Kõrvitsat, kuid muidugi kõlab suuremalt jaolt Ester Mägi enda muusika või kuuleb nimiteosest võetud motiive.

Film algab käesoleva aasta veebruariga, kui Pärnus Endla teatris anti üle tänavused riigipreemiad – kultuuri vallas sai elutööauhinna Ester Mägi. Tore, et mõte temast film teha sai alguse varem ja põhiosa on filmitud 2013–2014, kevadest kevadeni. Filmi on põimitud palju perekonnafotosid ning ka kaks lõiku varasematest filmidest, nii et triibulises rahvarõivaseelikus praegusele Ester Mägile vabariigi aastapäeval Pärnus järgnevad kohe lapse- ja neiupõlvepildid ja pikk lõik filmist, mis tehtud helilooja 60. sünnipäeva puhul. Seal on üks võluvaimaid üleminekuid: minek läbi lumise metsa Laulasmaal Helikülas oma suvemaja poole. Tasapisi asendub see pildiga eelmisest kevadsuvest ja läheb värviliseks, maja juurde jõuab kepikõndi teinud perenaine ja kohtub seal Niina Murdveega. Nüüd jõuame filmile pealkirja andnud teoseni: viiuliõpetaja Niina Murdvee on „Kadentsi ja teemat” ise mänginud ning ka õpetanud – arutatakse üksikuid kohti. Sealjuures ajab mind veidi segadusse filmi pressiteates kuulutatud fakt, et 1984. aastal kirjutatud teose esiettekanne oli selle aasta veebruaris Pühavaimu kirikus (selle ettevalmistamisest ja peaproovist Urmas Vulbiga on pikk lõik filmi lõpus). Kas Niina Murdvee ja ta õpilane esinemiseni ei jõudnud?
Järgmine mälestuslõik koos vanade fotodega on seotud lapsepõlvekoju vanema õe jaoks ostetud klaveriga (eesti meistri Hans Orntlichi pianiino). See on meeleolukas ja oluline lugu, aga kus see toimub? Enne klaveri juurde jõudmist on lühike kaader lähenemisest kahekorruselisele majale metsas (Laulasmaal?), mis köitis mu tähelepanu alles mitmekordse DVD vaatamise järel. Vaataja ei pruugi seda märgata. Kui käisin juunis 2013 koos Seattle’i Mägi-Ensemble’i lauljatega külaskäigul helilooja juurde (sellest on filmis ka paar lõiku), rääkis ta meile pikalt oma majast ja töötoast ning sellest, et kuna ta enam ei kirjuta, siis on klaver ära viidud.
Minule kõige olulisem lõik filmis on see, mis algab Šostakovitšist, olustikulise looga kohtumisest loomingumajas. Tegelikult räägib Ester Mägi seal oma tähtsaimast põhimõttest ja hoiakust elus, mis seletab ka tema muusika esialgset varjujäämist ja praegust väga võimsat levikut üle maailma. Nimelt räägib ta moodsusest või modernsusest ja isiksusest, et kõige olulisem, mis teda huvitab nii enda kui teiste muusika puhul, on isiksus. Mitte uus olemine või uuendamine, vaid ise olemine. Ester Mägi on kogu oma tööelu aspirantuuri lõpetamisest pensionini õpetanud teoreetilisi aineid Tallinna konservatooriumis ehk praeguses EMTAs – sellest ei ole filmis sõnagi, see pole oluline. Ja niipea kui võimalik, sai temast pensionärina vabakutseline helilooja. Ta on kirjutanud tellimustöid, aga ainult interpreetide tellimustöid, oma maailma ja isiksust peegeldavat muusikat. Ma ei pea niivõrd silmas omaaegseid poliitilisi tellimusi, kuivõrd üldse mõtlemist menule (praegu öeldaks müügiedule).
Südamlik lõik on seotud Stackelbergide maja ja „Vanalinna partiita” esitusega Corelli Music kontsertide sarjas. Nimelt on Ester Mägi selles majas sündinud, sest ta vanemad olid maalt linna kutsutud Stackelbergide majapidamise teenijad. Pikalt näidatakse proovi koos heliloojaga, millest jäi eriti meelde Oksana Sinkova imeilus flöödisoolo, vanalinna pilte ja lõpuks kontserti. Filmi kulminatsiooniks on ilmselt mõeldud nimiteose kodune arutamine Urmas Vulbiga, seejärel proov kontserdipaigas Pühavaimu kirikus (seal 92 aastat tagasi Ester Mägi ristiti). Kirikus jutustab Mägi intervjuus Ruth Alakülale helitöö „Kadents ja teema” sünniloo. Nimelt on teema tuntud soome rahvalaul „Üks roos kasvas orus” („Yksi ruusu on kasvanut laaksossa”). Mõte selle laulu teemal midagi kirjutada tuli Aino Kalda päevikuid lugedes; Aino olevat kohtunud oma tulevase eestlasest mehe Oskar Kaldaga ja laulnud seda laulu. Kõigepealt kõlab aga kadents, milles võib kuulaja ära tunda vihjed lõpus kõlavale laulule. Soome kultuuris on laul ehk veidi kulutatud. Minul seostub see keskkooliaegse tüdrukuteansambli ja 1950.–1960. aastate rubriigiga „rahvaste laulud”. Teadmine taustast ja assotsiatsioon Aino Kalda maailmaga annab sellele aga hoopis uue valguse.
Päris lõpp hüppab aga varakevadisse Laulasmaale, kus Ester Mägi loetleb Helikülla suvilad rajanud heliloojaid, kellest tema ainsana on järele jäänud (muusikuid on sealsete elanike hulgas küll palju).
Filmi vaadates tundsin väga puudust subtiitritest. Mitte paatoslikust diktorihäälest, millega kõlab katke varasemast juubelifilmist, vaid kohtadest ja inimeste nimedest. Nimed tulevad filmi lõpus, aga tahaks neid näha siis, kui isik pildil on. Tagantjärele ju ei pane inimest näoga kokku, kui teda just isiklikult ei tunne. Tõsi, mina olen enamikku neist kohtadest ja inimestest näinud ja võisin nautida äratundmisrõõmu, kuid seda häirivamad olid küsimused ja oletan, et enamikul vaatajatest on neid palju rohkem. Ma arvan, et Eestis on vähe inimesi, kes teavad Ester Mägi muusikast doktoritöö kirjutanud ja seejärel tema muusika aktiivseks levitajaks saanud Heather McLaughlin Garbest ja tema Seattle’i lauljatest ansamblit. Nii et jaapani turiste meenutavad kaadrid ja aktsendiga eesti keelt laulev ansambel suvemajas võivad näida päris mõistatuslikud. Mullu juunis käis osa ansamblist Riias laulupeol ja võttis ette kahepäevase reisi Eestisse. Käisin nende teejuhi ja tõlgina Laulasmaal ning ka Vahur Laiapea oli kaameraga seal. Kogu eelneva jutu suutsin kirjutada alles pärast seda, kui võtsin korduva vaatamise järel ette paberi ja panin lõigud kaader-kaadrilt kirja ning võrdlesin lõputiitritega (helilooja riietus, taustad ja aastaaegade vaheldumine aitasid loo kulgemise loogikat konstrueerida ja aru saada, mida arvatavasti on ühe filmimise ajal räägitud ja kes on seal juures olnud).
Tol kohtumisel Mägi-Ensemble’iga hakkas võõrustaja nagu vabandama, et näe, filmimees siin kõrval, pidin ma talle ütlema, et niisugused külalised tulevad. Ja kaebas, et miks tehakse temast filmi nüüd, kui ta nii vana on – filminud siis, kui ta oli noor ja kena. Siiski, tahan väga tänada tegijaid, sest et pildiga dokumenteerida just praegust heliloojat on palju väärt. Rääkimata sellest, et ta on ka vanana väga kena. Eesti kultuuris on just vanad naised tähtsad loojad, alates sellest, et rahvalaulu ja murdekeelt on ikka võimalikult vanadelt naistelt kirja pandud – nemad teadsid vanu lugusid ja rahva tarkusi. Jutud, mida Ester Mägi filmis räägib, on suures osas kas raadios kõlanud või intervjuudes ilmunud, aga just viis, kuidas ta räägib, ja mitmed spontaansed reaktsioonid, on hindamatu väärtus (autoril on neid ilmselt musta materjali hulgas veel väga palju, loodame, et seegi hoitakse alles).
Ester Mägi muusika on pidevalt ja rahvusvaheliselt tasapisi levinud. 1960. aastatel jäi ta modernsema muusika varju ja nüüd, kui uue või moodsana tajutakse hoopis midagi muud, tuntakse ära tema muusika püsiväärtus. Veidi sarnane lugu sellega, kuidas Eduard Tubina muusika jäi 1950. ja 1960. aastatel Rootsis avangardse muusika varju, elu lõpus sai ta Rootsi kuningliku muusikaakadeemia liikmeks valimise ja mitme auhinnaga aga kõrge hinnangu osaliseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming