Klassikatähed muusikagalaktikas

Piret Väinmaa

Toomas Vavilov: „Noor muusik peab maailmavallutamisega alustama kohe.”

Muusikaõpilasel on põnev elu, sest esituskunsti õppimine eeldab esinemisi: kontserte, võistlusi-konkursse ja festivale. Korraldatakse nii regionaalseid, üleriigilisi kui ka rahvusvahelisi võistlusi, näiteks gümnaasiumiealiste iga-aastane nn kolme kooli konkurss, kus osalevad Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ning Tallinna muusikakeskkooli instrumentalistid. Keelpillimängijate konkursse teeb Eesti Keelpilliõpetajate Ühing. Märtsikuus oli Eesti Muusikakoolide Liidu üleriigiline noorte instrumentalistide konkurss akordioni-, kandle-, keelpilli-, kitarri- ja löökpillimängijatele. Edukaks osutus teatri- ja muusikamuuseumi ning Otsa-nimelise muusikakooli ühisprojekt, 7. märtsil toimunud noorte klaveripäev „Kodumaine viis”, kus osales üle 400 klaveriõpilase Eesti muusikakoolidest. Elleri sünniaastapäevale pühendatud ettevõtmist kajastas ka ERRi uudistesaade „Aktuaalne kaamera”, tuues muusikaõpetusele avalikku positiivset tähelepanu. Rahvusvahelistest sündmustest on tähtsamad noorte kammermuusikafestival „In corpore”, Chopini-nimeline konkurss noortele pianistidele Narvas, Elleri-nimeline keelpillimängijate konkurss ja „Noor muusik”.
Võib vaielda konkursside kasulikkuse üle ja esile tuua selliste võistluste õiglust või ebaõiglust, kuid edaspidi tuleb noortel muusikutel leida loominguline rakendus ning leiba teenida. Konkursivõit ei kindlusta siiski alati edukat karjääri ja niisamuti pole võimatu, et sobiv muusikaline väljund leitakse ka konkurssidel osalemata.
Ühiskonnas pole klassikalise muusiku elukutse kuigi populaarne ega tasuv, sestap väideldakse alati teemal, kas huviharidus või „profidrill”, ning lastelt oodatakse pigem mingi muu ameti omandamist kui panustamist loomingulistesse erialadesse (loomemajanduse mõistegi toob paljude suule kõvera muige). Ühiskonna suurema osa häälestatus materiaalsetele väärtustele, arvutimängude ja meelelahutusmaailma surve – kõige selle taustal tundub, et klassikalise muusikuna on noorel interpreedil raske leida kohta professionaalses muusikaelus.
Teist hooaega on avalikkuse tähelepanu all olnud ETV „Klassikatähtede” menukas sarisaade. Kuigi noore muusiku elu tundub „Klassikatähti” vaadates lausa glamuursena ning kõik näib neil (otsesaates!) justkui väga kergelt ja loomulikult õnnestuvat, on oskuste taga aastatepikkune järjekindel töö meisterlike õpetajate juhendamisel. See vastab suurtele nõudmistele, mida esitab interpreedile klassikaline repertuaar. Ka kuulajate ootused klassika esitajale on kõrged. Eriala sisulisest küljest on noorte muusikute väljaõpe pikk, põhjalik ja mitmekülgne, väldates ligi kakskümmend aastat.
Küsigem siiski, kuidas on noored (mitte ainult „Klassikatähtede” finalistid) valmis professionaalse muusiku tööeluks? Vestlesin neil teemadel tuntud eesti interpreetide, muusikakeskkooli puhkpilliosakonna juhataja ja ERSO esiflötisti Mihkel Peäske ning EMTA puhkpilliosakonna juhataja Toomas Vaviloviga.

Mis on oluline tulevase elukutselise muusiku ettevalmistamisel?
Mihkel Peäske: Õpetaja ei tohiks oma töös tähelepanuta jätta, milline perspektiiv ootab õpilast pärast seda, kui kooliuksed tema selja taga sulguvad. Seega tuleks meie elukutset idealiseerida vaid läbi „pragmatismiprillide”. Laiemas laastus ootab noort muusikut ees töökoha konkursside jada, õpetajaamet mõnes muusikakoolis, kaasalöömine projekt­orkestrites jms, mis ongi ülemaailmselt tavapärane nähtus. Vana ja uue Euroopa erisused tekivad hetkest, kui heal ja andekal noorel muusikul õnnestub võita töökoht orkestris või mõnes kõrgemas muusikaõppeasutuses. Sellest momendist on vanas Euroopas tema tulevik kindlustatud. Paraku tuleb meil (Eestis – P. V.) klassikalise muusikuna olla „3 in 1” – orkestrant, pedagoog ja „vabakutseline”.
Kindlasti on klassikalise muusiku üks edu võti tulemuslik esinemine konkurssidel. See on justkui mõõdupuu: mida paremad tulemused, seda arvestatavam interpreet agentuuride silmis. Selge on, et nõrk muusik konkurssi ei võida, aga iga konkursivõitja pole suuteline istuma orkestris ja tegema meeskonnatööd. Seega lasub õpetaja õlul justkui topeltkoormus: kasvatada suveräänne muusik, kes võidab konkursse, ent on seejuures suuteline rakendama maksimaalselt oma võimeid, sulandudes ansamblisse või orkestrisse.
Millised võimalused või katsumused ootavad noort interpreeti?
Toomas Vavilov: Eks kõik ole paljuski noore inimese enda teha. Minu meelest on tänapäeva noored avatumad, rahvusvahelisemad ja seega läbilöögivõimelisemad (sotsiaalses, mitte niivõrd muusikalises mõttes). See on hea ja halb. Hea on, et võimalus lõputult õppida (vahest isegi areneda) ehk lapsepõlve pikendada on otsatu, halb aga see, et eesti muusiku tähtsaima ülesande täitmine – Eesti (muusika)elu paremaks muutmine – algab tihti pärast 30ndat eluaastat, vanuses, kus nooruslik soov mässata ja maailma muuta hakkab vaikselt taanduma ja asenduma pragmaatiliste eluhoiakutega. Nii jäävad võtmata paljud riskid, mässamata olulised mässud ja sündimata säravad hetked kontserdisaalis.

Läinud kuul lõppes konkurss „Klassikatähed”. Kuidas hinnata seal esinenud noorte saavutusi ja valmisolekut?  
Peäske: „Klassikatähed” on tänuväärt üritus, mis kätkeb endas küll köitvat ja dramaatilist võistlust, kuid ometi on see jäämäe veepealne osa. Tele-show pole oma olemuselt tõsiseltvõetav mõõdupuu otsustamaks noorte muusikute erialaste võimete üle. Elemendid, mida saates hinnatakse, lahknevad sageli klassikalistest kriteeriumidest, mida võetakse arvesse traditsioonilistel konkurssidel. Sellele vaatamata tuleb märkida, et võistluse on senini võitnud need interpreedid, kes on ka võitu väärinud!
Vavilov: „Klassikatähtede” saadet pean ülioluliseks, seda ühel erilisel põhjusel. Kunagi eravestluses ütles mulle Eino Tamberg: „Asi lihtne: kes kahekümnendaks eluaastaks pole läbi löönud, ei tee seda ilmselt kunagi.” Saade tõstab au sisse „verinoored ja vihased”, see teeb siirast rõõmu – maailmavallutamisega peab noor muusik alustama kohe. Tambergi sõnad on jälle aktuaalsed.

Kokkuvõttes on siiski rõõmustav, et Eestis korraldatakse hulgaliselt muusikaõpilaste võistlusi, kontserte ja festivale ning paljude noorte kutsumuseks on saanud klassikaline muusika. Noorte interpreetide väljakutsed klassikalise muusika valdkonnas on seotud suure konkurentsiga ning seetõttu võetakse õpingute ajal aktiivselt osa ka rahvus­vahelistest konkurssidest. Olgu kontsert või konkurss – esineja lavanärv kasvab end esinemistel proovile pannes.
Ja veelgi olulisem: avalik positiivne tähelepanu noortele muusikutele on väga vajalik, eriti arvestades seda, kui palju nad muusikaliste tulemuste nimel tööd on teinud. Selles mõttes arendavad „Klassikatähed” peale osaliste ka televaatajat: tänu vahetekstidele, žürii kommentaaridele ning osalejate inter­vjuudele saab muusikute töö sisu vaatajale tuttavaks ja arusaadavaks. Osalejad omakorda saavad suure lavakogemuse. Muusikaõppurid on vaprad – nad võtavad väljakutsed vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming