Strauss, Mozart ja tänased interpreedid

Tiiu Levald

„Strauss ja Mozart” 5. V Estonia kontserdisaalis: Tallinna Kammerorkester Olari Eltsi juhatusel, solistid Katherine Broderick (sopran, Suurbritannia), Mati Turi (tenor), kaastegevad Kädy Plaas, Maris Liloson (sopranid) ja Helen Lepalaan (metsosopran).

Dirigent Olari Elts oli põiminud 5. mail Estonia kontserdisaali lavalt kostvasse kavasse ühtseks tervikuks kahe omaaegse imelapse Mozarti ja Richard Straussi loomingu. Viimase vaimustus Mozartist kui loojast oli teda saatnud muuseas juba lapseeast. Sel kontserdil kõlanud balletimuusika Mozarti ooperist „Idomeneo” ning Idomeneo ja Arbacese retsitatiiv ning Idomeneo aaria „Jumal! Sa karistad mind karmi käega!” (kõik R. Straussi uusredaktsioonis) toodi kuulajani äärmise nõtkuse, kerguse ja elegantsiga. Huumoriga oli lahendatud ilmne „kokkuhoiurežiim”: nimelt laulis dirigent puuduva baritoni Arbacese retsitatiivi, tõestades, et tal on kandev hääl.
Mati Turi esituses kõlas õnnetu isa meeleheitlik palve: „Ei, Poseidon, sellist ohvrit sa isa käest ei saa. Sa vabastad mind mu needusest!”. Selle aaria esitusega näitas Turi, et orkestri ees on talle omane heroilisus, rääkimata muusikalisest täpsusest ja stiilitundest. Kui jäin kuulama orkestrist kõlavat, pakkusid erilist naudingut Straussi n-ö lisandid mozartlikule orkestratsioonile: eri pillide võluvad siseliinid, mis lisavad tervikusse Straussile omaseid harmooniavärve.
Kuna olen omal ajal küllalt süvenenult tegelnud Jean-Baptiste Lully aariatega ooperist „Kodanlasest aadlimees”, ent kahjuks üldse mitte tuttav Richard Straussi esimese kontserdipoole lõpetanud samanimelise orkestrisüidiga, siis nautisin kõike, mida oli loonud fantaasiaküllane Strauss! Helilooja vaimukus, ülemeelik improvisatsioonilisus Lully teemade käsitlusel ja vaimustav elujaatus toodi kuulajani lendleva voogamise ja säraga. Loomulikult seda kõike tänu Tallinna Kammerorkestri iga liikme esituse perfektsusele ja muidugi mängulusti nautivale Olari Eltsile.
Teise kontserdipoole avanud aaria „On üks riik” („Es gibt ein Reich …”) R. Straussi ooperist „Ariadne Naxosel” Katherine Brodericki esituses oli kahtlemata selle õhtu juveel. Inglise rahvusooperi Harewoodi artist, kes on kuldmedaliga lõpetanud Guildhalli muusika- ja draamakooli (2007), võitnud Kathleen Ferrieri preemia, laulnud juba Woglindet Wagneri „Jumalate hukus”, R. Straussi „Nelja viimast laulu” mitme orkestriga jpm, on ilmselgelt suure tulevikuga laulja. Tema lopsakas sopran, milles saavad kokku särav ja sillerdav kõrgregister ning äärmiselt soe hingestatus värvigammas, lummas esimestest taktidest. Sama ooperi ülimahukat lõpustseeni interpreteeris lauljanna niisama veenvalt.
Ei ole vähetähtis, et ooper „Ariadne Naxosel” on sündinud koostöös Hugo von Hofmannstahliga – libretistiga, kellega heliloojat sidus aastatepikkune sõprus ja kunstiline maitse. Sellest kooslusest sündisid ajavahemikus 1900–1911 ooperid sünge saatusega Elektrast ja Salomest, elurõõmust pakatav „Roosikavaler” ning mitmeplaaniline „Ariadne Naxosel”. Hofmann­stahli idee oli siduda kaks teost: lükkida Molière’i näidendi „Kodanlasest aadlimees” süžeesse Straussi loodav „Ariadne Naxosel”. Kuid kuulajaile liiga pikaks kujunenud hübriidteos ei õigustanud end ning nii on meieni jõudnud Straussi 1916. aastal loodud variant, millele ta lisas uue proloogi.
Sellest mõttekaaslusest sündisid veel „Naine varjuta”, „Arabella” ja „Capriccio”, äärmiselt mitmeplaanilise teemaringiga ooperid, mille märksõna võiks olla „kapriisidega naine”. Nimelt oli R. Straussi abikaasaks väga võimekas lauljanna Pauline de Ahna, kellele on loodud enamik tema laule ja kes oli ka paljude sopranipartiide esitaja Straussi dirigeeritud ooperites, kuid kelle armukade ja kapriisne natuur pidi 1902. aastal lausa lahutuseni viima. Õnneks püsis see kunstnike paar koos kuni Pauline siit ilmast lahkumiseni. Ilmselt oli päästjaks Richard Straussi huumorimeel, vähemalt on ta kusagil tunnistanud, et „ei suuda luua vihmase ilmaga!”.
Nii Straussi interluudium Mozarti ooperist „Idomeneo” (II vaatus) kui eriti orkestrisüit „Kodanlasest aadlimees” andsid võimaluse nautida kontsertmeister Harry Traksmanni kaunikõlalist ja ühtlasi temperamentset Straussi krutskitega pikitud pillikäsitlust. Suur tänu sellele orkestrile tervikuna!
Kontserdi lõpetas pooletunnine lõpustseen ooperist „Ariadne Naxosel”. See imeline muusika, kus juhtub nii palju (Ariadne lootusetus, Bacchuse võidurõõm, et on pääsenud nõidusliku Kirke küüsist, ja Ariadnele tõotusena kõlav: „Ma kinnitan sulle, et nüüd alles algab sinu ja minu elu”), peaks kuulajad haarama oma lummusesse. On ilmselge, et sellise mahu ja raskusastmega stseen nõuab dueti mõlema poole ideaalset vormisolekut. Ariadne jäi lembuse igatsuses  seekord kahjuks üksi – ilmselt ei olnud see päev Turile parim. Kuid kuulnud teda viimasel ajal nii eripalgelistes ülesannetes nagu suur Lied’i-kontsert, Jonas Kempe roll Tubina ooperis „Reigi õpetaja” ja esinemine Tõnu Kaljuste dirigeeritud Haydni suurvormi ansamblistina, siis ei ole kahtlust, et väheke hingetõmbamise aega kuluks ära ka temale. Ei ole ikka põhjatute jõuvarudega „üli­inimesi”…
Kädy Plaas, Maris Liloson ja Helen Lepalaan Drüaadi, Najaadi ja Echo rollis oli tämbriliselt sobilik kooslus, valitses ühtne stiilitaju. Küll kerkis taas küsimus meie kontserdilava ahastest piiridest, sest tegu oli lauljate n-ö ärapaigutamisega, mis mõjutab suhet orkestriga jm.
Lõpetuseks rõõmustan ka sisuka kavaraamatu ja Maarja Kangro tõlgete üle ning avaldan lootust, et kunagi saab ka meilgi tervenisti kuulda imelist ooperit, nagu seda on „Ariadne Naxosel”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming