Võimatu missioon

Toomas Velmet

Pärnu Linnaorkestri 20. hooaja lõppkontsert 26. IV Pärnu kontserdimaja suures saalis: dirigent Jüri Alperten, solistid Edmunds Altmanis (klarnet), Arvo Leibur ja Maano Männi (mõlemad viiul).

Pärnu Linnaorkester lõpetas pidulikult ja tähtpäevaliselt oma kahekümnenda hooaja, millest 16 aastat on orkestri peadirigent olnud Jüri Alperten. Orkestri asutas 1994. aastal Loit Lepalaan, ühendades kutselise puhkpilliorkestri Pärnu  tolleaegse KEKi kammerorkestriga, nii et kokku sai Pärnu Linnaorkester (PLO). Mõne aja pärast Lepalaan loobus ja 1998. aasta konkursi peadirigendi kohale võitis Alperten.
Võib-olla ei peakski sellest tähtpäevast nii pidulikult rääkima-kirjutama, kui see poleks esimene munitsipaal­orkester Eestis ja kui sellele ei eelneks 293 aastat ajalugu, mille on päris põhjalikult dokumenteerinud Pärnu (isetegevusliku) sümfooniaorkestri orkestrant Jüri Suurevälja (need materjalid on hoiul Pärnu muuseumis). Tegemist on tähelepanuväärse materjaliga, mis kindlasti väärib uurimist. Tänase PLO eellasel on XIX sajandi Diletanten Orchester Pernau, seejärel Pärnu poeglaste gümnaasiumi orkester ja siis juba aastatel 1920–1980 tegutsenud Pärnu Sümfooniaorkester. Kõik need olid sümfooniaorkestrid ja kõigi nendega olid seotud Böömimaalt Pärnusse elama asunud Adolf Norbert David ning tema pojad Gustav ja Ferdinand, kellest hiljem said Heinrich Mere ja Johann Kase asutatud Pärnu sümfooniaorkestri dirigent ja kontsertmeister. Orkestris mängisid viiulit Gustavi pojad Aleksandr ja Boriss. Diletanten Orchesteri repertuaaris olid Mendelssohni, Weberi, Schuberti, Beethoveni, Donizetti, Bériot’ ja isegi Wagneri teosed. Poeglaste gümnaasiumi orkester oli nii võimekas, et ette kanti näiteks Tšaikovski avamäng „1812”. Nii äratasid Davidid Pärnu linnas sümfoonilise muusika ettekandmise huvi ja traditsioonid.
Sümfoonilise muusika esitustraditsiooni võtsid XX sajandil üle eesti soost muusikud ja dirigendid Heinrich Meri, Voldemar Rumessen, Voldemar Taggo, Hans Kurvits ja 1960ndatel noor energiline ja kõrgelt haritud Ilmar Tõnisson, kes tegeles edukalt nii Pärnu sümfooniaorkestri, Pärnu suvemuusika orkestri kui ka KEKi kammerorkestriga, mille tuurid olid juba rahvusvahelised (Soome, Kanada, Venemaa). Kui XX sajandi esimesel poolel aitas orkestrit ülal pidada näiteks hobuste kabjanaeltega (defitsiit) äritsemine (Johann Kask), siis XX sajandi teisel poolel olid ametnikud juba leppinud orkestrite olemasoluga ja mõnigi neist aktiivselt missiooni toetanud. Kultuuriosakonna juht Hilja Treuberg oli „süüdi” kutselise puhkpilliorkestri rajamises ja Pärnu Linnaorkestri loomisel oli peaorganisaator juba kultuuriameti juht Andrus Haugas koos Loit Lepalaanega. Nii sai teoks mission impossible –võttis aega, mis ta võttis, kuid, nagu ütles oma pöördumises PLO tähtpäeval Pärnu linnapea Toomas Kivimägi: „Linnaorkester oli, on ja jääb”.
Tänasel linnaorkestril on palju huvitavaid omadusi. Esiteks on see lõpmatu energiaga loominguline kooslus, kes klapib ebaharilikult hästi oma pikaajalise peadirigendiga. See ei ole sugugi igapäevane nähtus, sest orkester ei ole oma loomult demokraatlik kooslus. Teiseks tõmbab PLO vastupandamatu jõuga endaga musitseerima kõiki Eesti dirigente ja interpreete. Mitte ühelgi teisel Eesti sümfooniaorkestril pole ette näidata midagi samaväärset. Koos PLOga on musitseerinud kõik Järvid ja Eri Klas, Olari Elts, Arvo Volmer, Vello Pähn jne. Kolmandaks äratab aukartust orkestri ees seisnud tippinterpreetide nimekiri: viiulikunstnikest Liana Issakadze, Sergei Stadler, Leila Josefowicz, Sarah Chang, pianistid Chitose Okashiro, Ivari Ilja, Kalle Randalu, kui nimetada üksikuid. Reisid on orkestri viinud Soome, Rootsi, Ungarisse ja Venemaale. Kui PLO alustas tööd võimatutes tingimustes, siis nüüdseks tegutsetakse Eesti parimas kontserdisaalis – Pärnu kontserdimaja suures saalis ja nende töötingimused on vaata et parimad Eestis.
Pidupäev algas vastilmunud DVD esitlusega kontserdimaja väikeses saalis. DVD-le on jäädvustatud Tauno Aintsi ja Madis Kalmeti „Rändavad laulud” kahele näitlejale (Karin Tammaru ja Sepo Seeman), leierkastile ning orkestrile (PLO Jüri Alperteni juhatusel).
Kontsert anti loomulikult kontserdimaja suures saalis ja see oli üheaegselt nii pidulik (õhtu juht Eero Raun) kui monumentaalne ja, kus vaja, ka kammerlik. Orkestri koosseis oli vastavalt kavale suhteliselt suur (55 orkestranti), mis lubas mängida nii Tšaikovski „Romeot ja Juliat” ja „1812” koos kõigi lisadega viimases (kellad-kahurid ja tulevärk) kui ka eesti (Elleri „Koit”) ja läti muusikat (Alvis Altmanise kontsertiino klarnetile ja keelpillidele, solistiks helilooja poeg Edmunds Altmanis). Unustatud polnud ka Sibeliust „Finlandiaga” ning Saint-Saënsi „Surmatantsu” ja Bakhanaali ooperist „Simson ja Delila”.
Orkestril oli seekord kordamööda kolm kontsertmeistrit: Arvo Leibur, Maano Männi ja Anu Mänd. Leibur ja Männi esinesid ka solistidena. Tähtpäevakontserte pole tavaks arvustada, kuid saalitäis publikut seisis püsti, kviteerides esitusi ja esitajaid (Jüri Alperten) pika ja sooja aplausiga. PLO oli, on ja jääb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming