Noores eesti džässis puhuvad kõige värskemad tuuled

Siim Aimla

Galakontsert „Noor eesti jazz” 19. IV „Jazzkaare” Merepaviljonis: Erki Pärnoja (kitarr) ansamblis Joel Remmeli ( klaver), Heiko Remmeli (kontrabass) ja Ahto Abneriga (trummid), Kadri Voorand (vokaal) koos Virgo Sillamaa (kitarr) ja Mihkel Mälgandiga (bass), Sofia Rubina (vokaal) Mihkel Mälgandi (bass) ja Ahto Abneriga (trummid), Peedu Kass (kontrabass) Andre Maakeri (kitarr) ja Ahto Abneriga (trummid), Joel-Rasmus Remmel (klaver) ansamblis Carrot Lights koos Laura Remmeli (vokaal) ja Kaspar Kallustega (trummid), Kaspar Kalluste (trummid) koos Kadri Voorandi (laul), Virgo Sillamaa (kitarr) ja Marti Tärniga (bass) ning Holger Marjamaa (klaver) trios Heiko Remmeli (kontrabass) ja Kaspar Kallustega (trummid).  

Kahekümne viie aastaseks saanud festival „Jazzkaar” pakkus palju meeldivaid elamusi, krooniks võrratu Pat Metheny Group. Moodsa euroopa džässi tipptaset näitas norralane Marius Neset ja eesti džässi meeldivalt kõrget taset sai kuulda kontserdil „Noor eesti jazz”. Kontserdil esinesid oma lemmikkoosseisudes muusikud, kes on seni pälvinud noore jazzitalendi auhinna. Oma ansambliga musitseerisid Erki Pärnoja, Kadri Voorand, Sofia Rubina, Peedu Kass, Joel-Rasmus Remmel, Kaspar Kalluste ja Holger Marjamaa.
Džässiringkonnas armastatakse aeg-ajalt tõstatada rumal küsimus „Kas džäss on surnud?” – vähemalt meie maa noori muusikuid vaadates ei saa sellist küsimust kuidagi tekkida. Kui kontserdi pealkiri oleks lugemata jäänud, oleks võinud arvata, et tegemist on lihtsalt Eesti džässiparemikku tutvustava kontserdiga. Mitte keegi ei ole enam „noor ja paljulubav”, vaid kõik on oma lubadused juba ka mingil määral täitnud. Improvisatsioonilise muusika kõige värskemaid tuuli puhuvad meie lavadele just need muusikud.
Kinnitust sai ka tõsiasi, et mõiste džäss on väga lai. Nautida sai nii roki ja pungi mõjutustega improvisatsioone, leebekõlalist pianismi kui ka professionaalset peavoolu džässi. Üllataval kombel moodustus nii erinevatest koosseisudest ja kõladest siiski meeldiv tervik.
Galakontserdi formaat on muusikule keeruline. Paari looga on kontserdisituatsiooni raske sisse elada ja nii-öelda üles soojeneda. Improvisatsioonilise muusika puhul on väga oluline, et ansamblil oleks aega pikemalt laval olla ja ühine keel leida. Seega jäävad kontserdilt kõige enam meelde energilised tegelased. Kõige rohkem raputas rahvast Kadri Voorand, kes on juba tuntud oma väga virtuoosse ja väljakutsuva laulustiili poolest. Lisaks kasutab ta oskuslikult efektipedaale (sama komplekti kui enamik eesti džässlauljaid), mis annavad lauljatari niigi kirevale tämbripaletile veel lisa. Džässilavade jaoks sündinud Voorandil ei olnud soojenemiseks aega vaja, ta võttis publiku kohe enda valdusse. Kaasmuusikute inspireerival mõjutusel toimus laval selline energiaplahvatus, et hetkeks tekkis tunne, nagu oleks viibinud rajul rokikontserdil.
Andku muusikud ja publik mulle andeks, et ma iga koosseisu muusikat ümber jutustama ei hakka, mainin vaid, et kõik ansamblid olid väga omanäolised ja isikupärased. Väga oluline on ka see, et kõlas palju originaalmuusikat ning et unarusse ei jäetud ka džässi­standardeid. Sel korral esindas kõige konservatiivsemat džässi kõige noorem koosseis – Holger Marjamaa ansambel, mis pani kontserdile ka väärika punkti, esitades Joe Hendersoni džässistandardi „Inner Urge” sirgjoonelise ja energilise versiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming